NordenBladet – Hoolimata sõjast ja rahvusvahelistest sanktsioonidest on Venemaa miljardäride arv ja varatase neljandat aastat järjest tõusuteel. Värske Forbes Russia edetabel kinnitab, et riigi majanduse selgroog toetub jätkuvalt Arktika loodusvaradele. Arktika on strateegiline piirkond, kus toodetud toore (teras, nikkel, gaas, nafta) tagab riigi rikkaimatele stabiilse varakasvu ka keerulises geopoliitilises olukorras.

Edetabeli tipus troonivad tööstusmagnaadid:

• Aleksei Mordašov ($37 miljardit): Severstali kaasomanik on esimene vene miljardär, kelle varandus ületas 30 miljardi piiri. Tema äri tugineb oluliselt Koola poolsaarel asuvale Olkoni kaevandusele.

  Severstal on noteeritud peamiselt Moskva börsil (MOEX). Enne 2022. aastat oli Severstal väga populaarne ka Londoni börsil (GDR-aktsiad), kuid pärast sanktsioonide kehtestamist tühistati nende noteerimine lääne turgudel. Täna kaubeldakse nendega aktiivselt Venemaal, kus kohalikud investorid hoiavad hinda üleval, kuna ettevõte on endiselt väga kasumlik.

• Vladimir Potanin ($29,7 miljardit): Norilsk Nickeli juht, kelle varandus kasvas aastaga 5,5 miljardi võrra. Kuigi tema ettevõtted on Arktika suurimad saastajad, on ta suutnud sanktsioonidest mööda hiilimiseks suunata osa tootmisest Hiinasse.

  Norilsk Nickel ehk Nornickel on noteeritud Moskva börsil. Tegemist on maailma ühe suurima nikli- ja pallaadiumitootjaga. Sarnaselt Severstalile lõpetati nende aktsiatega kauplemine lääne börsidel (London, New York). Küll aga on see üks Vene aktsiaturu “vaalasid”, mille käekäik sõltub otseselt maailmaturu metallihindadest.

• Vagit Alekperov ($29,5 miljardit): Lukoili asutaja, kelle hallatavad naftaväljad asuvad Neenetsi autonoomses ringkonnas ja Komi vabariigis.

  Lukoil on noteeritud Moskva börsil. Lukoil on Venemaa suurim eraomandis olev naftakompanii. Ajalooliselt oli see üks läbipaistvamaid ja lääne investorite poolt armastatumaid Vene aktsiaid. Kuigi Alekperov ise astus sanktsioonide hirmus ametlikult juhi kohalt tagasi, kontrollib ta ettevõtet endiselt suuromanikuna.

• Leonid Mihelson ($28,3 miljardit): Novateki suuraktsionär. Tema ettevõte juhib Arktika veeldatud maagaasi (LNG) projekte, hoolimata USA sanktsioonidest, mis on tabanud Murmanski lähedal asuvat tehast.

  Ka Novatek on noteeritud Moskva börsil. Venemaa suurim sõltumatu gaasitootja. Kuna Novatek on suunatud LNG (veeldatud maagaasi) ekspordile Aasiasse, on see investorite silmis säilitanud oma väärtuse ka sanktsioonide tingimustes.

Arktika ressursside roll ja sanktsioonid

Lisaks esinelikule on piirkonnaga tihedalt seotud ka Gennadi Timtšenko ja Andrei Melnitšenko. Viimasele kuuluv EuroChem opereerib Kovdori kaevandust Koola poolsaarel. Kuigi enamik mainitud oligarhidest on lääneriikide sanktsioonide nimekirjas, jätkavad nende ettevõtted olulist rolli Venemaa majanduses.

Kuidas raha juurde tuleb, kui kehtivad sanktsioonid?

Sanktsioonid ei ole “sein”, vaid pigem “sõel”. Miljardärid rikastuvad peamiselt nendel põhjustel:

• Tooraine hind ja nõudlus: Maailm vajab endiselt niklit, vaske, terast ja gaasi. Isegi kui Euroopa ostab vähem, on Hiina, India ja Türgi oma oste drastiliselt suurendanud. Kuna Arktika ressursside maht on hiiglaslik, toob müük (isegi aasia turgudele tehtava allahindlusega) ikkagi miljardeid sisse.

• “Varilaevastik” ja uued teed: Venemaa on loonud nn varilaevastiku (vanad tankistid ja kaubalaevad, mille omanikud on peidetud riiulifirmade taha), mis liiguvad väljaspool lääne kindlustus- ja pangandussüsteeme.

• Sisemine ümberjagamine: Vene riik toetab oma “ustavaid” oligarhe, andes neile soodsaid riiklikke tellimusi, maksusoodustusi ja lubades neil üle võtta lääne ettevõtete varasid, mis Venemaalt lahkusid.

• Riiklik strateegia: Putin on kuulutanud Venemaa Arktika-sektori arendamise riiklikuks prioriteediks. See tähendab, et oligarhid ei ole seal lihtsalt ärimehed, vaid riikliku poliitika elluviijad. Neile antakse eriload ja maa-alad, sest riik vajab sealt tulevat valuutat.

• Olematu keskkonnakontroll: Kui läänes peataksid keskkonnaorganisatsioonid ja kohtud saastava kaevanduse kiiresti, siis Venemaal on sõltumatu keskkonnaseire peaaegu puudub. Kohalikud seadused on painutatud suurkorporatsioonide kasuks.

• Eksklusiivsus: Arktikas ei saa kaevandada “kõik”. Seal tegutsevad vaid need, kellel on Kremli heakskiit ja piisavalt kapitali, et ehitada keset igijääd nullist üles linnu, sadamaid ja tehaseid. Arktika on Venemaa jaoks strateegiline tagala. Kuna see on füüsiliselt kaugel ja karmide oludega, on lääneriikidel sealset tegevust väga raske kontrollida või takistada.

Kuidas oligarhe mõjutas Venemaa lahkumine Barentsi Euro-Arktika Nõukogust 18.septembril 2023?

Diplomaatiliselt on see isolatsioon, kuid majanduslikult on see oligarhidele andnud “vabad käed”. Barentsi nõukogust lahkumine sümboliseerib “raudse eesriide” naasmist põhjaaladel.

1. Keskkonnakontrolli kadumine
Barentsi koostöö üks peamisi eesmärke oli ökoloogiline turvalisus ja “kuumade punktide” (suursaastajate) likvideerimine. Sellised mehed nagu Vladimir Potanin (Norilsk Nickel), kelle tehased on ühed maailma suurimad saastajad, ei pea enam muretsema rahvusvahelise seire või piiriülese keskkonnasurve pärast. See tähendab vähem investeeringuid kallitesse puhastusseadmetesse ja suuremat lühiajalist kasumit.

2. Tehnoloogiline ja logistiline isolatsioon
Koostöönõukogu soodustas piiriülest infrastruktuuri ja tehnoloogiavahetust. See on oligarhidele pigem kahjulik. Leonid Mihelsoni (Novatek) LNG-projektid sõltusid lääne tehnoloogiast. Kuna koostöö on katkenud, peavad oligarhid kulutama miljardeid, et asendada lääne seadmed Hiina omadega või proovida neid ise kopeerida. See aeglustab uute projektide käivitamist.

3. Arktika “omastamine”
Kuna rahvusvahelised organisatsioonid (BEAC, Arktika Nõukogu) enam Venemaa Arktika-osas ei toimeta, on sealne majandustegevus muutunud täielikult läbipaistmatuks. See tugevdab mainitud nelja oligarhi positsiooni. Nad ei võistle enam lääne firmadega (kes on piirkonnast lahkunud), vaid jagavad Arktika ressursse omavahel ja Kremliga. Riik on andnud neile strateegilise vabaduse tegutseda viisil, mis oleks rahvusvahelise järelevalve all olnud võimatu.

4. Sotsiaalne pool ja põlisrahvad
Barentsi Nõukogu kaitses ka põlisrahvaste (nt saamid, neenetsid) õigusi. Oligarhide kaevandustegevus laieneb nüüd kergemini uutele aladele, sest rahvusvaheline foorum, kus põlisrahvad said oma muresid kurta ja survet avaldada, on Venemaa jaoks suletud.

Statistiline ülevaade Venemaa rikkaimatest inimestest:

• Venemaal on kokku 155 miljardäri – nende koguväärtus on $695,5 miljardit.

• Naiste osakaal on jätkuvalt madal: nimekirjas on vaid viis naist.

  • Tatjana Kim – e-kaubandusplatvormi Wildberries asutaja; Venemaa rikkaim naine, kelle varandus ulatub mitme miljardi dollarini.

  • Jelena Baturina – ettevõtte Inteco asutaja; ta oli pikka aega Venemaa rikkaim naine.

  • Ljudmila Kogan – Uralsib panga aktsionär.

  • Ekaterina Fedun – naftakompaniiga Lukoil seotud aktsionär.

  • Tatjana Volodina – kosmeetika jaemüügikettide L’Etoile ja Podruzhka omanik.

  Avafoto: Murmansk, Venemaa (Unsplash)

  Vaata ka:
  Norra mure ökoloogiliste riskide pärast kasvab: Murmansk on tõusmas Venemaa peamiseks naftaekspordi sõlmeks