NordenBladet – Norra miljardäride varandus on väga tugevalt seotud riigi geograafilise asendi ja loodusressurssidega. Kui Rootsi miljardärid on sageli seotud globaalse tööstuse, moe või tehnoloogiaga (H&M, Spotify, Ericsson), siis Norra rikkus on palju “füüsilisem” ja toorainekesksem.
Siin on peamised valdkonnad, millega Norra rikkaimad inimesed tegelevad:
1. Merendus ja laevandus (Ajalooline rikkus)
Norra on mereriik ja see kajastub selgelt ka miljardäride nimekirjas. Tegemist on sageli laevastike omanikega, kes transpordivad naftat, gaasi või puistekaupu.
John Fredriksen: Sageli Norra rikkaimaks inimeseks peetav (kuigi ta on maksude optimeerimiseks Küprose kodanik). Tema impeerium on ehitatud naftatankeritele (Frontline) ja avamerepuurimisele, kuid tal on suured osalused ka kalanduses.
Kjell Inge Røkke: Alustas kalamehena, nüüd kontrollib tööstuskonglomeraati Aker, mis tegeleb naftateenuste, ehituse ja biotehnoloogiaga merenduses.
2. Kalandus ja lõhekasvatus (“Uus nafta”)
Norra on maailma suurim atlandi lõhe tootja. Kuna nõudlus kala järele maailmas kasvab, on “roosa kulla” kasvatajad tõusnud kiiresti miljardäride edetabelite tippu.
Gustav Magnar Witzøe: Üks maailma nooremaid miljardäre. Ta päris (ja talle anti üle maksude optimeerimiseks) suure osaluse firmas SalMar, mis on üks maailma suurimaid lõhekasvatajaid.
Samuti on paljudel laevandusmagnaatidel (nagu Fredriksenil firma Mowi kaudu) suured investeeringud kalakasvatusse.
3. Jaekaubandus ja toidukaubad (Kodune turg)
Norra toidukaupade hinnad on ühed maailma kõrgeimad ja turg on jagatud väga väheste suurte kettide vahel. See on teinud nende kettide omanikud erakordselt rikkaks.
Odd Reitan: Tema asutas REMA 1000 odavpoeketi (mis tegutseb ka Taanis). Reitan Group tegeleb ka kinnisvara ja kütusemüügiga.
Johan Johannson: Tema perekonnale kuulub NorgesGruppen, mis kontrollib ligi 44% Norra toidukaupade turust (ketid nagu Kiwi, Spar, Meny).
Stein Erik Hagen: Kontrollib konglomeraati Orkla, mis toodab suurt osa toidukaupadest ja tarbekeemiast.
4. Rahandus ja investeeringud
Siia kuuluvad nii riskifondide juhid kui ka vanad suguvõsad, kes on oma tööstusvarad rahaks teinud ja investeerivad nüüd laiemalt.
Ole Andreas Halvorsen: Tuntud kui “Tiger Cub”. Ta on üks maailma edukamaid riskifondide (hedge fund) juhte, kes elab ja tegutseb peamiselt USA-s, juhtides fondi Viking Global Investors.
Andreseni perekond (Ferd): Nad said rikkaks tubakatööstuses (Tiedemanns), kuid müüsid selle maha ja juhivad nüüd investeerimisfirmat Ferd. Õed Alexandra ja Katharina Andresen on tuntud kui ühed maailma noorimad miljardärid.
5. Kinnisvara
Nagu igas riigis, on ka Norras miljardäre, kes on rikastunud kinnisvara kokkuostmise ja arendamisega, eriti Oslos ja rahvusvaheliselt.
Ivar Tollefsen: Alustas noorelt DJ-teenuse pakkumisega, kuid ehitas üles kinnisvaraimpeeriumi Heimstaden, millel on üle 100 000 korteri üle Euroopa.
Kui palju on “uusi miljardäre”?
Siin on kaks eri mõõtu:
Norra krooni miljardärid (≥ 1 miljard NOK)
USA dollari miljardärid (≥ 1 miljard USD)
1. NOK-miljardärid (“Kapitali klubi”)
Ajakiri Kapital ja Norra meedia kirjutavad, et 2025. aasta sügisel oli ligi 480 inimest, kelle vara ületab 1 miljard NOK, mis on umbes 40+ inimest rohkem kui eelmisel aastal – ehk igal aastal lisandub kümneid uusi NOK-miljardäre (osad ettevõtjaid, osad noored pärijad, kes ametlikult “astuvad klubisse”).
See on see, mida norralased ise tihti silmas peavad, kui räägivad “milliardäridest” – krooni-mõõdus.
Nende seas on:
uusi ettevõtjaid (nt laevandus, kinnisvara, tehnoloogia, finantsid)
uusi pärijaid, kes saavad ametlikult suurema tüki perefirmast (nt Witzøe, Smedvigi järeltulijad, Reitani ja Johannsoni järgmised põlvkonnad).
2. USD-miljardärid (Forbesi mõttes)
Forbesi ja muude allikate järgi on Norral tavaliselt u 10–12 dollarimiljardäri, sõltuvalt aastast ja valuutakurssidest.
Mõned on selgelt esimese põlvkonna (John Fredriksen, Torstein Hagen, Ole Andreas Halvorsen, Kjell Inge Røkke, Ivar Tollefsen jne), teised selgelt pärijad (Witzøe, Andresenid, Reitani ja Johannsoni järeltulijad).
Arvestades, kui väike riik Norra on, on see üsna suur hulk – Norral on 2–3 USD-miljardäri miljoni elaniku kohta, mis on paljudest suurematest riikidest kõrgem näitaja. Norra tipp-rikaste seas on vähemalt pool, pigem rohkem nö “vana raha” omanikud.
NordenBladet – Lofootide saarestik (Lofoten*) Nordlandi maakonnas Põhja-Norras on koht, kus gravitatsioon tundub töötavat teistmoodi – mäed tõusevad otse merest taevasse ja loodusjõud valitsevad inimese üle. Kuigi paljud teavad Lofootide ikoonilisi vaateid sotsiaalmeediast, peidab see polaarjoone tagune saarestik endas palju enamat kui lihtsalt ilusaid maastikke.
Lofoten on rohkem kui Instagrami-hitt: Saladused, mida Lofootide kohta tavaliselt ei räägita:
1. Kliima anomaalia: Soojem, kui loogika lubab
Lofootide asukoht on samal laiuskraadil Alaskaga ja Gröönimaaga, kuid siin ei ole sugugi nii külm. Tänu Golfi hoovusele on Lofootide kliima uskumatu anomaalia. See on üks maailma põhjapoolseimaid kohti, kus keskmine temperatuur püsib aastaringselt üle nulli, võimaldades vetel jäävabana püsida. See “soe” talv ongi põhjus, miks elu siin on üldse võimalik.
2. Maailma ilusaim jalgpalliväljak
Henningsværi kalurikülas asub staadion, mida peetakse maailma kõige fotogeenilisemaks jalgpalliväljakuks.
Huvitav fakt: Sellel väljakul pole tribüüne. See on ehitatud väikesele kivisele saarele, ümbritsetuna kuivatusrestidest ja Atlandi ookeanist. Kui pall üle aia lendab, läheb see otse merre.
Henningsværi kaluriküla Norras (2x Unsplash)
3. Surfarite salajane paradiis
Kui mõtled surfamisele, meenuvad Hawaii või Austraalia. Ometi on Unstad Arctic Surf Lofootidel maailmatasemel sihtkoht ekstreemsurfaritele. Siin surfatakse aastaringselt – talvel, kui vesi on jääkülm ja taevas tantsivad virmalised, pakub see elamust, mida ei leia kusagilt mujalt.
4. Kuivatatud kala on siin “kuld”
Lofootide ajalugu ja majandus on ehitatud tursale. Igal talvel rändavad miljonid tursad Barentsi merest Lofootidele kudema.
Kala kuivatatakse puitrestidel (hjell) vaid tuule ja päikese käes – soola ei lisata.
See on traditsioon, mis ulatub viikingite aega.
Kas teadsid? Suurim Lofootide kuivatatud kala (tørrfisk) importija on Itaalia, kus seda peetakse delikatessiks.
Puitrestidel kala kuivatamine Lofotenis (Unsplash)
5. Hirmutav Moskstraumen
Lofootide lõunatipus asub Moskstraumen – üks maailma tugevamaid looduslikke veekeeriseid. See tekib merepõhja kuju tõttu, mitte jõgede suubumise tõttu (nagu tavaliselt). See fenomen oli inspiratsiooniks nii Edgar Allan Poele kui ka Jules Verne’ile nende kuulsates seiklusjuttudes.
6. Miks majad on punased?
Lofootide sümboliks on punased kalurimajakesed ehk rorbuer. Tänapäeval on need populaarsed turistide majutuskohad, kuid värvi valik polnud esteetiline.
Ajalooline põhjus: Punane värv oli kõige odavam, sest seda segati kalaõlist ja verest. Jõukamad inimesed värvisid oma majad valgeks või kollaseks, mis oli kallim luksus.
Lofoten, Norra (2 x Unsplash)
7. Viikingite võimukeskus
Borgi külast on leitud maailma suurim viikingite pikkmaja (83 meetrit pikk). See tõestab, et Lofootid ei olnud ääremaa, vaid viikingiajal strateegiliselt ülitähtis võimukeskus. Tänapäeval asub seal Lofotr Viikingimuuseum (Lofotr Vikingmuseum), kus saab ajas 1000 aastat tagasi rännata.
8. Svolværgeita “hüpe”
Lofootide pealinna Svolværi kohal kõrgub kaljumoodustis nimega Svolværgeita (Svolværi kits). Sellel on kaks “sarve”.
Väljakutse HULLjulgetele: Alpinistide seas on populaarne VÄGA OHTLIK traditsioon ronida tippu ja hüpata ühelt sarvelt teisele (KINDLASTI ÄRA JÄRGI TEE!!). Hüpe on 1,5 meetrit, NING selle all on sadu meetreid tühjust.
9. 3,5 miljardit aastat ajalugu
Lofootide mäed on ühed vanimad maailmas. Geoloogiliselt koosnevad need kivimitest, mis on umbes 3,5 miljardit aastat vanad. Enne jääaega olid need mäed veelgi kõrgemad, kuid liustikud on need tänapäevasele “hambulisele” kujule lihvinud.
10. Polaaröö ja “Sinine Tund”
Talvel ei tõuse päike Lofootidel mitu nädalat horisondile. Kuid see ei tähenda kottpimedust. Sel ajal valitseb “Sinine Tund” – aeg, mil maastik on mähitud sügavasse, müstilisse sinisesse valgusesse, mis on fotograafide unistus. See on ka parim aeg virmaliste (Aurora Borealis) vaatlemiseks.
Lofootid on koht, kus loodus on toores ja filtreerimata. See on piirkond, mis pakub midagi hingele – olgu selleks siis tormine ookean, vaikne fjord või sajandeid vana kaluriküla atmosfäär. See ei ole lihtsalt sihtkoht, vaid elamus.
______________________________ * Lofoten on saarestik ja ajalooline piirkond (distrikt) Nordlandi maakonnas.
Halduslikult jaguneb Lofoten mitmeks vallaks: Vågan, Vestvågøy, Flakstad, Moskenes, Værøy ja Røst (pluss väike osa Hadseli vallast Austvågøyal)
Suuremad keskused nagu Svolvær (Vågan) ja Leknes (Vestvågøy) on erinevalt paljudest teistest Põhja-Norra piirkondadest viimase kümnendi jooksul rahvastikku pigem juurde saanud; näiteks Vågani elanike arv on 2014–2024 kasvanud umbes 6% võrra. Väiksemad äärevald (Flakstad, Moskenes) on seevastu kas stagneeruvad või tasapisi kahanevad – traditsiooniline kalandus annab vähem töökohti, noored kolivad hariduse ja töö pärast Bodø-sse või lõuna poole.
NordenBladet – Kuigi meedias räägitakse valdavalt “tühjenevast põhjast”, on Lõuna-Norras (Sør-Norge) terveid piirkondi, mis maadlevad täpselt sama probleemiga – rahvastik väheneb, noored lahkuvad ja elanikkond vananeb kiiresti. Erinevus on lihtsalt geograafias: kui Põhja-Norras tühjenevad terved maakonnad, siis Lõuna-Norras on see pigem “rannik vs. sisemaa” või “linn vs. maakoht” probleem.
Siin on ülevaade Lõuna-Norra piirkondadest, mis “tühjaks jooksevad”:
1. “Varjude org” ehk Sisemaa (Innlandet)
Kõige suurem rahvastikukriis Lõuna-Norras on ajalooliselt olnud Innlandeti maakonnas (endised Hedmark ja Oppland), eriti piirialadel ja sügaval sisemaal. (märkus: Kõik, mis jääb Trøndelagist lõuna poole, loetakse laias laastus Lõuna-Norraks ehk Sør-Norge Mitte segi ajada Sørlandet-iga.)
Probleem: See on Norra “vanadekodu”. Paljudes valdades on surmade arv juba ammu ületanud sündide arvu.
Piirkonnad: Valdres, Gudbrandsdalen ja Østerdalen (põhjaosad). Näiteks kohad nagu Rendalen, Engerdal või Skjåk. Need on suured metsa- ja mägialad, kus noortele on vähe töökohti ja rahvastik hääbub loomulikul teel.
2. Telemarki ja Agderi sisemaa
Lõuna-Norra rannik (Sørlandet) kasvab ja õitseb, aga sõida tund aega sisemaale, ja pilt muutub drastiliselt.
Indre Telemark (Ülem-Telemark): Kohad nagu Tokke, Fyresdal, Nissedal. Need on klassikalised väljarände piirkonnad. Kuigi loodus on imeline, kolivad noored rannikulinnadesse (Skien, Porsgrunn) või Oslosse.
Indre Agder: Rannikulinnad (Kristiansand, Arendal, Grimstad) tõmbavad inimesi nagu magnet, jättes sisemaa vallad (nt Åseral, Bygland) tühjemaks.
3. Lääne-Norra fjordide äärealad
Isegi rikkas Vestlandis (Lääne-Norras) on ääremaastumine tõsine mure.
Kuigi Bergen ja Stavanger kasvavad, siis paljud väiksemad fjordivallad (eriti need, mis pole sildadega hästi ühendatud) kaotavad elanikke. Näiteks osad piirkonnad Sognis (endine Sogn og Fjordane) on pikka aega olnud väljarände allikaks.
Miks tundub, et probleem on ainult põhjas?
Põhjus on poliitiline ja sümboolne.
Strateegiline tähtsus: Põhja-Norra tühjenemist nähakse julgeolekuriskina (piir Venemaaga), mistõttu räägitakse sellest riiklikul tasandil rohkem ja valjema häälega.
Lõuna-Norra “peidab” probleemi paremini: Lõuna-Norras on vahemaad lühemad. Isegi kui elad hääbuvas maavallas, on sageli 1–2 tunni kaugusel suur linn (Oslo, Bergen, Trondheim). Põhja-Norras võib lähim “suur” linn olla 5–6 tunni kaugusel, mis muudab mahajäetuse tunde teravamaks.
Lõuna-Norra maapiirkondades toimub tsentraliseerumine sama agressiivselt. Väikesed vallad, mis ei asu suurte linnade lähedal (nn pendleravstand), kaotavad elanikke.
Kui vaadata statistikat ilma sisserändeta (välistööjõud ja põgenikud), oleks Lõuna-Norra sisemaa (Innlandet) kohati isegi halvemas seisus kui Põhja-Norra, kuna seal on elanikkond keskmiselt veelgi vanem.
Kuidas Norra on püüdnud kriisi lahendada?
Norras on termin “distriktspolitikk” (regionaalpoliitika), mis on peaaegu nagu omaette religioon – riik kulutab miljardeid kroone aastas, et hoida elu maapiirkondades elus (eriti praeguse valitsuse ajal, kes on väga maapiirkondade-meelne).
Valitsuse maa- ja regionaalpoliitika eesmärk on, et “hea elu oleks võimalik kogu Norras” – see tähendab toetusi töökohtadele, ettevõtlusele ja elamuehitusele piirkondades, kus rahvaarv kahaneb. Kuigi põhienergia ja suurimad rahad on suunatud Põhja-Norra (Finnmark ja Põhja-Troms) püüab valitsus märgata ka teisi kriitilisi piirkondi – Telemarki ja Agderi sisemaa ning Innlandeti hõrenevaid külasid.
Riik rahastab näiteks lairibavõrgu ja teede parandamist, et muuta kaugelt töötamine ja pendelränne linnadesse lihtsamaks, ning toetab kutse- ja kõrgkoolide kohalikke õppekeskusi, et noored ei peaks kohe välja kolima.
Oluline roll on maakondadel ja omavalitsustel. Innlandet juhib RURALPLAN-i, millega otsitakse ruumiplaneerimise võtteid just nendele küladele, kus elanikkond vananeb ja teenused kaovad – näiteks paindlikum ühistransport, mitmeotstarbelised külamajad ja väikeste ettevõtete inkubaatorid.
Riiklik maapiirkondade kompetentsikeskus Distriktssenteret, aitab Telemarki, Agderi ja Innlandeti valdu arenguprojektide kavandamisel, jagab näiteid edukatest külainitsiatiividest ning annab nõu, kuidas tuua sisse uusi elanikke ja arendada kohalikku turismi või toidutootmist.
Mida vallad on ette võtnud, et inimesed suurlinnadest just nende valda koliksid?
Nii Telemarki ja Agderi sisemaal kui Innlandeti maakonnas on mitu valda katsetanud päris konkreetseid “meelitusvõtteid”, et inimesed ainult ei koliks linnast maale, vaid end ka ametlikult sisse kirjutaks.
Hamar-piirkonna vallad Innlandets (Hamar, Stange, Ringsaker, Løten) jagavad uutele elanikele nn innflytterpakke (või tilflytterpakke) – kinkekaartide ja soodustustega “stardikomplekti”. Eesmärk on, et uued elanikud tunneksid end kiiresti kogukonna osana ja seoksid oma elu just nende omavalitsustega. Sisu varieerub, aga tüüpiliselt sisaldab see:
* kinkekaarte kohalike teenuste ja kaupluste juurde (nt kohalik kino, spordikeskus, ujula, söögikoht, mõni pood) * tasuta või soodsaid aastapääsmeid valla spordi- ja kultuurirajatistesse (ujula, suusakeskus, muuseum, kohalik park vms) * vahel ka üheaastast tasuta liikmelisust mõnes kohalikus seltsis/klubis ning infomaterjale valla teenustest ja võimalustest
Innlandeti mägistes valdades on huvitav näide Skjåk: vald on ise ehitanud paarismaju ja loonud “Prøvebu Skjåk” süsteemi, kus uued töötajad saavad mõnda aega soodsalt “prooviks” elada, võimalusega hiljem kodu endale osta (rent-osta skeem). See on üsna otsene trikk, et inimesed katsetaksid elamist väikevallas ja lõpuks sinna püsivalt sisse kirjutaksid.
Telemarkis on Tinn ja Drangedal panustanud rohkem eluaseme- ja vastuvõtuprogrammidele. Tinnil oli üks esimesi spetsiaalseid “tilflyttingskonsulente” Norras, kes tegeles otseselt uute elanike värbamise ja isikliku järelhooldusega (kohtumised iga uue tulijaga, abistamine töö, eluaseme ja võrgustiku leidmisel).
Drangedal on viimastel aastatel käivitanud projektid, millega rajatakse Prestestranda keskusesse uusi vanusesõbralikke elamuid ning kasutatakse koos riigiga eluasemetoetusi, et noortel peredel oleks lihtsam turule sisse saada – idee on, et kui sobiv korter või maja on olemas ja rahaliselt jõukohane, on ka suurem tõenäosus end sinna sisse kirjutada.
Agderi sisemaal on Iveland andnud mõnel aastal kuni 300 000 NOK suuruseid toetusi neile, kes ehitavad omavalitsuses uue ühepereelamu – meetod, millega on selgelt tahetud meelitada noori peresid just sinna juurduma.
Setesdalis (Bykle, Valle, Bygland jne) töötab lisaks nn landlivskontakt, kelle roll on vastata potentsiaalsete uute elanike päringutele ja aidata neid väga kättpidi läbi bürokraatia ja maja- või tööotsingu – pigem “pehme” meede, aga mõeldud täpselt samal eesmärgil: muuta sisemaa vald linnast maale kolijatele võimalikult lihtsaks ja sõbralikuks valikuks.
NordenBladet – Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon jõudsid kokkuleppele eelnõus, mis võimaldab piirata kaubandussoodustusi arengumaadele, kes keelduvad tagasi võtmast oma kodanikke, kellel puudub õigus EL-is viibida.
Peamised muudatused ja põhjendused:
Soodustuste peatamine: Uuendatud üldiste soodustuste kava (GSP) kohaselt võidakse riigilt ajutiselt võtta madalamad tollimäärad, kui Euroopa Komisjon tuvastab “tõsiseid ja süstemaatilisi puudujääke” koostöös migrantide tagasivõtmisel.
Meetmete rakendamine: Sanktsioonid ei ole automaatsed, vaid järgnevad ebaõnnestunud dialoogile asjaomase riigiga. Meetmete rangus sõltub konkreetse riigi arengutasemest.
Poliitiline taust: Otsus on vastus Euroopas kasvavale poliitilisele survele ja parempoolsete erakondade tõusule. Eesmärk on lahendada probleem, kus suur osa väljasaatmisotsuse saanud isikutest jääb Euroopasse, kuna nende päritoluriigid keelduvad koostööst.
Kontekst GSP on 50 aastat vana programm, mis on loodud vaesemate riikide majanduse toetamiseks tollisoodustuste kaudu, sidudes need tavaliselt inimõiguste ja tööreformidega. Nüüd lisandub tingimustesse ka rändepoliitiline koostöö.
Rändeküsimused on prioriteediks ka praeguse EL-i eesistujariigi Taani tegevuskavas. Justiits- ja siseministrid jätkavad arutelusid, kuidas tõhustada ebaseaduslike immigrantide lahkumist, sealhulgas võimalike tagasisaatmiskeskuste loomise kaudu kolmandates riikides.
NordenBladet – Tänapäeva urbaniseeruvas maailmas seisavad paljud riigid, eriti Skandinaavia ja Baltikumi piirkonnas, silmitsi demograafilise paradoksiga. Üha suurem osa elanikkonnast koondub suurlinnadesse, jättes riikide territoriaalse tagamaa hõredaks või suisa inimtühjaks.
Täna juhtus huvitav asi. Minult küsiti:
“Aga miks on oluline, et maaelu ei hääbuks?Mida see halba teeb, kui inimesed linna kolivad? Et jääbki vähem reostamata loodust meie ümber.”
Olen palju kirjutanud, et NordenBladeti missiooniks on Põhjamaade kultuuripärandi tugevdamine, jätkusuutlik eluviis, maaelu propageerimine… Püüan lahti seletada, miks mul selline arvamus ja hoiak on. Katsun selgitada, miks ma olen maaelu arendamise tulihingeline toetaja ja miks on halb, kui inimesed maalt ära kolivad..
Jah, majandusliku efektiivsuse lühivaatelises tabelis tundub “kolime kõik linna” protsess loogiline – teenuste pakkumine tiheasustuses on odavam. Kuid süsteemsem analüüs näitab, et see “kokkuhoid” on illusoorne. See ei oleks halb mitte ainult sentimentaalsest vaatenurgast (“külaelu hääbub”), vaid sellel on väga konkreetsed ja rasked tagajärjed kogu riigi toimimisele.
Riiklik investeering maapiirkondade elujõulisuse säilitamisse ei ole ei sotsiaalabi ega nostalgia, vaid kaine matemaatika. Täna investeeritud miljonid äärealadel hoiab tulevikus kokku miljardeid, mida nõuaksid kriisid, julgeolekuvaakum ja linnastumise varjatud kulud.
1. Tühi maa on väga suur julgeoleku risk
Riigikaitse ja sisejulgeoleku vaatest on elanikkonnata territoorium suurim võimalik risk. NATO ja Põhjamaade kaitsedoktriinid toetuvad eeldusele, et riigi territoorium on kontrollitud.
Kui maapiirkonnad ja kauged piiriäärsed alad tühjenevad püsielanikest, kaotab riik oma “silmad ja kõrvad”. Sõjalise või hübriidohu korral tähendab see, et vastase eeltegevus jääb märkamata. Tühja territooriumi valvamine nõuab riigilt massiivseid investeeringuid tehnilisse seiresse ja regulaararmee kohalolekusse, mis on kordades kallim kui tsiviilelanikkonna loomulik kohalolu.
Kohalik elanik märkab kohe, kui metsa tekib illegaalne prügila, kui võõrad luusivad piiri ääres või kui jõkke lastakse reostust. See on tasuta järelevalve. Kui maa on tühi, avastatakse kuriteod või keskkonnakahjud alles siis, kui on juba liiga hilja.
Hajaasustuses elav kogukond, kes on integreeritud vabatahtlikesse kaitseorganisatsioonidesse (nagu Kaitseliit Eestis või Hemvärnet Rootsis), moodustab heidutuse esmase kihi. Nende asendamine palgasõdurite või pideva patrullteenistusega neelaks miljardeid. Seega on investeering maateedesse ja sidevõrkudesse otsene investeering riigikaitse baastaristusse.
2. Urbaniseerumise varjatud miljardid
Linnade lõputu kasv toob kaasa infrastruktuuri kulude eksponentsiaalse, mitte lineaarse kasvu.
Kui maapiirkonnast lahkub 10 000 inimest ja kolib pealinna regiooni, ei tähenda see riigile nullsummamängu. Maal jääb kasutuna seisma ja lagunema juba rajatud taristu (koolimajad, teed, elektrivõrgud), mille väärtus kirjutatakse korstnasse. Samal ajal peab linn laienema ja tegema miljardilisi investeeringuid, et luua uutele elanikele uued teed, lasteaiad, veevärk ja ühistransport.
Linnastumise sotsiaalne ja keskkondlik hind – alates ummikutes kaotatud töötundidest kuni kinnisvarahindade kasvust tingitud sündimuse languseni – on majanduslikult mõõdetav kahju. Hoides inimesi maal (näiteks kiire interneti ja maksusoodustustega), vähendab riik survet suurlinnade kinnisvaraturule ja taristule, säästes seeläbi miljardeid, mida muidu tuleks investeerida betooni ja asfalti linnades.
3. Majanduse vundament ja rohepööre
Ka loodus ei “taastu” automaatselt heas suunas, kui inimesed kaovad. Palju meie armastatud maastikest (põllud, puisniidud, karjamaad) on tegelikult inimese kujundatud. Paradoksaalsel kombel asub tulevikumajanduse ressurss seal, kus elab kõige vähem inimesi. Rohepööre, energiasõltumatus ja biomajandus vajavad ruumi ja ressurssi, mida linnades ei ole.
Energiajulgeolek: Tuulepargid, päikesepargid ja biomajanduse tootmine (puit, toit, bioenergia) asuvad maapiirkondades. Et neid ressursse efektiivselt majandada, on vaja inimesi, kes seal kohapeal elavad. Robotid ei asenda veel täielikult põllumeest.
Toidujulgeolek: Globaalsed tarneahelad on habras luksus. Riigi võime end kriisiolukorras ise toita sõltub toimivast põllumajandusest ja seda toetavast kohalikust elanikkonnast. Kui riik sõltub toidu osas 100% impordist või kaugjuhitavast suurtootmisest, on see riskantne. Hajutatud talupidamine tagab, et riigil on oma toiduvaru ja tootmisvõimekus ka rasketel aegadel.
Kui maapiirkonnad tühjenevad tööjõust, muutub nende ressursside väärindamine kalliks ja ebaefektiivseks. Tekib olukord, kus riik peab “importima” töölisi, et hooldada oma metsi või elektriliine. Toimiv maakogukond on nende strateegiliste sektorite (energia, toit, puit) selgroog.
Linnakeskkond soosib spetsialiseerumist ja tarbimist. Maakeskkond soosib leidlikkust, tehnilist taiplikust ja “tee ise” (DIY) mentaliteeti. Riigil on vaja mõlemat tüüpi inimesi. Kui kõik elavad linnas, kaob ühiskonnast teatud tüüpi praktiline elutarkus ja vastupidavus, mida on vaja riigi toimimiseks (nt Kaitseliidu vaates on maamehed, kes tunnevad maastikku ja tehnikat, asendamatud).
Investeering maapiirkonna ettevõtluskeskkonda on sisuliselt investeering riigi ekspordivõimekusse ja energiasõltumatusesse.
4. Kogukond kaob, kaob ka kultuur
Kui kaovad kogukonnad, hääbub ka kultuur. Põhjamaade kultuur, murdekeeled ja traditsioonid on ajalooliselt seotud kindlate paikadega. Kui külad tühjenevad, kaob ka sealne unikaalne pärimuskultuur. Lisaks kaob peremehetunne ning kui seda pole jäävad asjad lagunema, ripakile, tekib käega löömine.
5. Riskide hajutamine aitab otseselt kaasa riigi kerksusele ehk võimele reageerida
Tsentraliseerimine on efektiivsuse, kuid ka hapruse sünonüüm. Kui riigi majanduslik, poliitiline ja demograafiline raskuskese asub ühes punktis (linnas), piisab ühest ulatuslikust kriisist (nt küberrünnak pealinna elektrivõrgule, epideemia või looduskatastroof), et kogu riik lakkaks toimimast.
Hajutatud asustus toimib riikliku “varusüsteemina”. Maamajapidamised on oma olemuselt autonoomsemad (oma küte, vesi, varud). Kriisiolukorras ei ole need piirkonnad abivajajad, vaid potentsiaalsed doonorid ja evakuatsioonikohad. Riik, mis investeerib hajusasse asustusse, ostab endale sisuliselt kindlustuspoliisi katastroofiliste sündmuste vastu. See hoiab ära olukorra, kus kriisi ajal kukub kogu süsteem kokku, tuues kaasa miljarditesse ulatuvad taastamiskulud.
Maaelu toetamine pole kulu vaid investeering
Poliitilises retoorikas käsitletakse raha suunamist ääremaadele sageli kui “elushoidmist” või regionaalset sotsiaalabi. Leian, et see on fundamentaalselt vale lähenemine.
Tõde on see, et riigil on valida kahe stsenaariumi vahel:
Passiivne stsenaarium: Lastakse ääremaadel tühjeneda, säästes täna sadu miljoneid. Tulemuseks on ülekoormatud ja elukallis pealinn, julgeolekuliselt kontrollimatu tagamaa ning äärmuslik haavatavus kriisides. Selle “säästu” hind tulevikus on mõõdetav miljardites eurodes (uued kaitsekulutused, kriiside tagajärjed, linnataristu ehitus).
Aktiivne stsenaarium: Investeeritakse täna strateegiliselt taristusse ja elukeskkonda (kiire internet, korras teed, maksusoodustused, arenguvõimalused, normaalsed teenused, et elu maal ei oleks logistiline õudus), hoides riigi vereringe toimimas kogu territooriumil. See plaan nõuab raha. Aga see raha tuleb võtta julgeoleku eelarvest ja regionaalarengu fondidest.
Praegu on suurim probleem see, et maal elamine on “luksus” – maal saab elada kas väga vaene või väga rikas. Pank ei anna laenu maamaja ostmiseks või renoveerimiseks, sest hindab selle tagatisväärtuse nulliks. Ettevõtjatel on bürokraatia pool nii keeruliseks aetud, et ettevõtluse endaga enam tegeleda ei jõuagi. Riik pakub “võimalusi”, “soodustusi”, “arenguvõimalusi” suuresti ainult linnades.
Iga miljon, mis suunatakse täna maaelu elukvaliteedi ja ettevõtluse toeks, ei ole kulu, vaid kõrge tootlusega riskikapitali investeering riigi püsima jäämisesse. See on hind, mida maksame selle eest, et riik oleks tervikuna hallatav, kaitstud ja jätkusuutlik. Tühjenev maa on luksus, mida ükski strateegiliselt mõtlev riik endale lubada ei saa.
Mida maaelu inimesele annab?
Maaelu ei sobi kõigile ja ei peagi sobima. Erinevus rikastab! Mina usun, et maal elamine või maale kolimine on teadlik otsus vahetada mugavus vabaduse vastu, see on elustiil, mis toetab vaimset tervist. See on tore valik, mis peaks olema soovijale kerge ja käegakatsutav.
1. Vaimne rahu ja “müravaba” elu (Aju puhkus)
Linnas on meie aju pidevas häireseisundis: liiklusmüra, sireenid, naabrite hääled läbi seina, reklaamid, valgusreostus. Mõnele see sobib (lausa meeldib), mõni läheb sellest aga hulluks.
Maal koged sa tõelist vaikust. See alandab tõestatult stressihormooni (kortisooli) taset. Sa magad paremini, oled rahulikum ja suudad sügavamalt keskenduda. See on luksus, mida linnas rahaga osta ei saa.
2. Sõltumatus ja turvatunne (Autonoomia)
Linnakorteris oled sa täielikult sõltuv süsteemidest: kui keskküte kaob, külmud; kui pood kinni, oled näljas.
Maale on sul võimalik tekitada oma kindlus.
Sul on oma ahiküte (sõltumatu börsihinnast ja elektrikatkestustest).
Sul on oma kaev ja salvkaev.
Sul on kelder hoidistega ja võimalus kasvatada oma toitu. See teadmine – “ma saan hakkama, mis ka ei juhtuks” – annab tohutu psühholoogilise kindlustunde, mida linnas ei teki kunagi.
3. Elukvaliteet ruutmeetri kohta
Linnas maksad sa keskmiselt ca 300 000- 500 000 eurot 2-toalise “betoonkasti” eest, kus kuuled naabri köhimist. Skandinaavias on linnakorteri soetamine veelgi kallim.
Maal saad sama (või väiksema) raha eest terve maja ja korraliku tüki maad.
Sul ei ole probleeme parkimisega.
Sul on ruumi hobidele (töökoda, garaaž, kasvuhoone).
Sa oled iseenda peremees – keegi ei keela sul pühapäeva hommikul muru niita või muusikat kuulata. Korteriühistu koosolekud jäävad minevikku.
4. “Bullerby” efekt nii endale kui lastele
Maal saab joosta paljajalu murul, ronida puude otsas ja ehitada onne. See arendab füüsilist võimekust, loovust ja immuunsüsteemi (vähem allergiaid) palju paremini kui steriilne linnakeskkond. See on lapsepõlv ja elustiil, mida paljud linnainimesed taga igatsevad.
5. Füüsiline tervis ja “tasuta jõusaal”
Linnas pead maksma, et minna spordiklubisse liigutama, sest igapäevaelu on istuv.
Maaelu hoiab sind loomulikult vormis. Puude lõhkumine, lume lükkamine, aiatööd – see on funktsionaalne treening värskes õhus. Lisaks on toit sageli puhtam (kui kasvatad ise või ostad naabertalust) ja õhk, mida hingad, ei ole täis heitgaase.
Maale kolimine sobib inimesele, kes on loomult Looja, mitte Tarbija. See tunne, et oled midagi oma kätega teinud (nt kütnud maja soojaks või kasvatanud tomatid), pakub sügavat rahulolu (dopamiini).
