NordenBladet – Õiguskantsler Ülle Madise esitas riigikohtule taotluse tunnistada liiklusseadus osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks. Õiguskantsleri hinnangul riivab kehtiv regulatsioon ülemääraselt isikute omandiõigust ja rikub võrdse kohtlemise põhimõtet.
Põhilised vastuolud seisnevad kahes aspektis:
1. Puudub võimalus tasu tagastamiseks Liiklusseadus ei näe ette registreerimistasu kas või osalist tagastamist olukorras, kus sõiduk varastatakse, see hävib või langeb muul sarnasel põhjusel kasutusest välja.
Ebavõrdne kohtlemine: Madise rõhutas, et isik, kes on sõidukist ilma jäänud, on erandlikus olukorras. Tema koormamine täies mahus registreerimistasuga on ülemäärane ja vastuolus ühetaolise maksustamise põhimõttega.
Riigikogu tegevusetus: Kuigi Riigikogu viis õiguskantsleri ettepanekul sarnased muudatused sisse mootorsõidukimaksu seadusesse, jäeti liiklusseaduses registreerimistasu puudutavad parandused tegemata.
2. Ebaselge menetluskord Õiguskantsler leiab, et seadusandja ei ole piisava selgusega reguleerinud registreerimistasu haldamist.
Puudulik regulatsioon: Seaduses pole piisavalt täpsustatud ametiasutuse (Transpordiameti) volitusi tasu määramisel, muutmisel ja sissenõudmisel.
Õiguskaitse raskendatus: Kuna menetlusreeglid on üldsõnalised, on sõidukiomanikul keeruline hinnata, kas talle määratud tasu on õige, ning vajadusel tekkinud enammakset tagasi taotleda. See võib viia põhiõiguste põhjendamatu piiramiseni.
Avafoto: Õiguskantsler Ülle Madise (Riigikogu fotoarhiiv / Erik Peinar)
NordenBladet – Ajakirjas Science Advances avaldatud värske uuring kinnitab, et Arktika kliima on läbinud kriitilise pöördepunkti. Kui varem esines piirkonnas äärmuslikke ilmastikunähtusi harva ja episoodiliselt, siis nüüdseks on need muutunud tavapäraseks ja laiaulatuslikuks, kujutades tõsist ohtu nii kohalikele ökosüsteemidele kui ka globaalsele kliimatasakaalule.
Uus kliimareaalsus
Teadlaste analüüs, mis hõlmas enam kui 70 aasta vältel kogutud andmeid, näitab selgelt, et viimase 30 aasta jooksul on äärmuslikud ilmastikuolud levinud piirkondadesse, kus neid varem ei täheldatud. Sheffieldi ülikooli ökoloogi Gareth Phoenixi sõnul on ilmastikuäärmuste sagedus Arktikas järsult kasvanud.
Uuring toob välja, et umbes kolmandikku Arktika piirkonnast on hakanud kimbutama nähtused, mis viitavad uue ajajärgu algusele:
Lühiajalised intensiivsed kuumalained;
Põuad;
Talvised vihmasajud.
Erinevalt pikaajalistest keskmistest näitajatest keskendus antud uuring just lühiajalistele ilmastikunähtustele, mis on sageli laastavama mõjuga, kuid ei pruugi kuu keskmistes statistilistes andmetes kajastuda.
Mõju elusloodusele ja “Arktika pruunistumine”
Muutunud ilmastikuolud on tekitanud olukorra, millega kohalik taimestik ja loomastik ei suuda kohaneda. Üks tõsisemaid probleeme on talvine vihmasadu. Soojeneva kliima tõttu lumele sadav vihm moodustab maapinnale jääkooriku, mis takistab loomade ligipääsu toidule. See mõjutab rängalt näiteks põhjapõtru, kes ei pääse enam samblikke sööma, viies näljahädani.
Teadlased kasutavad toimuvate protsesside kirjeldamiseks terminit “Arktika pruunistumine” (Arctic browning). See viitab taimkatte ulatuslikule hävimisele ilmastikuäärmuste tõttu. Helsingi ülikooli geoteadlase Miska Luoto hinnangul puutuvad ökosüsteemid kokku täiesti uudsete tingimustega, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed.
Geograafilised tulipunktid ja globaalne oht
Analüüsi kohaselt on kliimamuutuste mõju eriti drastiliselt avaldunud kolmes piirkonnas:
Kesk-Siber;
Skandinaavia lääneosa;
Gröönimaa rannik.
Soome Meteoroloogiainstituudi kliimateadlane Juha Aalto rõhutab, et aastaaegade rütm – sealhulgas lumeolud ja kasvuperioodi pikkus – on Arktika liikide ellujäämisel võtmetähtsusega.
Lisaks kohalikule katastroofile on muutustel selge üleilmne mõju. Tundra igikeltsa sulamine ja merejää kadu häirivad Arktika süsinikuringet. Kuna Arktika soojeneb ülejäänud maailmast oluliselt kiiremini, võib sealne ebastabiilsus kiirendada globaalset soojenemist veelgi. Teadlaste hinnangul on vajalik jätkata täpsemate andmete kogumist, et mõista protsesside tegelikku sügavust.
NordenBladet – Eile, 1. veebruaril, tähistati rahvusvahelist Galgode päeva. Paljude jaoks on see lihtsalt üks kuupäev kalendris, kuid kümnete tuhandete koerte jaoks Hispaanias tähistab see põrgu algust.
Jahihooaeg on läbi. Ja just nüüd, sel hetkel, kui meie naudime talvist rahu või unistame suvepuhkusest Hispaania päikese all, toimub seal vaikiv veresaun. Igal aastal “vabanevad” jahimehed ligi 50 000 – 100 000 Galgo Español’ist.
Miks? Sest nad on “tööriistad”, mis on nüüdseks kasutud. Kuid kõige õõvastavam pole mitte see, et nad hüljatakse, vaid kuidas seda tehakse. See pole lihtsalt tapmine, see on rituaal.
Traditsioon nimega “jahiõnn” dikteerib uskumuse: mida suuremates piinades koer sureb, seda parem on järgmine jahihooaeg. Häbi toonud koer peab kannatama.
Usutakse, et mida rohkem valu, seda parem: Ebausk väidab, et mida rohkem koer surres kannatab, seda suurem on jahimehe õnn (jahiõnn) järgmisel hooajal ja seda paremad tulevad uued kutsikad.
“Klaverimängija”: Üks levinumaid ja julmemaid tapmisviise on poomine nii, et koera tagumised käpad puudutavad vaevu maad. Koer peab tundide kaupa “tantsima” või tagajalgadega tippima (nagu mängiks klaverit), et mitte lämbuda, kuni ta lõpuks kurnatusest sureb.
Olukord täna
Me elame 21. sajandil. Me peame end tsiviliseeritud ühiskonnaks. Paljud meist – eriti põhjamaalased ja skandinaavlased – näevad Hispaaniat tihti teise nö. talvekoduna. Me otsime sealt soojust, head toitu ja lõunamaist külalislahkust.
Kas riik, kus selline julmus on ikka veel vaikimisi aktsepteeritud “traditsioon”, vastab meie moraalsetele väärtustele? Kas me saame nautida päikeseloojangut teades, et samal ajal toimub kuskil oliivisaludes midagi nii ebainimlikku?
See ei ole loomulikult rünnak Hispaania vastu. Ning üks inimene, üks meediaagentuur ei saa muuta vanu traditsioone, aga koos saame me luua teadlikkust. Kultuur ei saa olla vabandus piinamiseks. Traditsioon ei õigusta sadismi.
Mälestame neid, kes ei saanudki võimalust, ja toetame neid, kes pääsevad. Kõige olulisem – jagame teadlikkust – suur osa ühiskonnast ei teagi, et midagi nii õudset tehakse. Võib-olla üheskoos seda sõnumit jagades suudame sellele õudusele lõpu teha!
NordenBladet – On imeline vaadata, kuidas ühest väikesest helgest ideest saab visand-proovitöö ning lõpuks valmis kunstiteos. Valmis looming ei pea aga jääma lõplikuks, vaid talle saab anda miljon erinevat nägu ja väljundit. Tänapäeval väga palju nii ka tehakse – illustratsioonid, maalid, digitaalne kunst ei jää pelgalt raamatuid või seinu kaunistama, nendest luuakse uus maailm.
Mängisin mõttega, milline näeks välja minu kunstiteos “Niidutüdruk – Metsikud lilled ja unenäod” (inglise k. A Meadow Girl – Wildflowers and Daydreams), kui see oleks mosaiikkivikestest tehtud seinamaal. Näiteks vannitoa sein, mis on kaetud väikeste säravate kivikestega – maalist tehtud mosaiiksein. AI abiga on neid erinevaid mõtteid tänapäeval lihtne ja huvitav läbi mängida.
Lilli korjav niidutüdruk on helge, rõõmus, lapsemeelne, täis armastust, mida ma tunnen. See panna nüüd omakorda luksuslikku ja kaunisse disainielementi… how cool is that??!!
Tulemus oli nii romantiline, et katsetasin edasi – kujundasin terve “A Meadow Girl” maalil põhineva sarja – märkmikud, kotid, pinalid, serviisid, hooldussarja, pakendid jne. Ühest kunstiteosest koorus terve maailm täis huvitavaid esemeid!! Hele versioon on selline nö. nunnuduse klassika ja lillal põhjal rohkem “mystical-magical”. Ma ise küll ostaks neid ..hahaa 😀
Mõttega mängida on muidugi huvitav, aga ideed teostada ja turule tuua – see on hoopis midagi muud. Hetkel oli ja on jätkukunst maalist lihtsalt “kena meelelahutus” ning uut tootesarja plaanis pole. No nõnda.. Päev on ilusti mõttetustega tegelemisele ära raisatud 😂😂😂. Hahaaa
Allpool siis natuke loomingut, mida saab nautida vaid blogi piltidel:
PS! Mul on lähiajal plaanis ElishevaShoshana.com lehel täis uuenduskuur teha ning siis on plaan seal ka originaalmaalide, illustratsioonide ja digital art loomingu kvaliteetseid reproduktsioone müüma hakata.. Eks annan siis teada, kui asjad nii kaugel. Siis saab ka “niidutüdruku” (A Meadow Girl – Wildflowers and Daydreams) endale seinale tellida 🙂
NordenBladet – Traditsiooniline arusaam ajateenistusest kui “meeste koolist” on Skandinaavias suuresti minevik. Norra ja Rootsi on ühed vähesed riigid maailmas (kõrvuti Iisraeliga), kes on kehtestanud sooneutraalse ajateenistuse. See tähendab, et riigikaitses osalemine ei ole enam soopõhine kohustus, vaid kodanikupõhine vastutus, mis laieneb võrdselt nii meestele kui naistele.
See ei ole pelgalt võrdõiguslikkuse projekt, vaid strateegiline sõjaline otsus. Alljärgnevalt analüüsime, kuidas süsteem toimib, mis viis selliste otsusteni ja millised on tulemused.
1. Norra: NATO esimene teerajaja
Norra tegi ajalugu, olles esimene NATO riik ja esimene Euroopa riik, kes kehtestas rahuajal naistele kohustusliku ajateenistuse.
Ajalugu ja seadusandlus: Norra parlament (Stortinget) võttis vastava otsuse vastu 2013. aastal suure häälteenamusega. Seadus jõustus täielikult 2015. aastal (hõlmates 1997. aastal ja hiljem sündinud naisi). Enne seda oli naistel võimalik teenida vabatahtlikult (alates 1976. aastast).
Põhjendus: Norra lähenemine oli unikaalne. Nad ei põhjendanud seda vajadusega suurendada sõdurite arvu, vaid vajadusega tõsta sõdurite kvaliteeti. Kaitseväe loogika oli lihtne: kui värvata ainult mehi, välistatakse automaatselt 50% potentsiaalsest andekusest. Laiendades kohustust naistele, kahekordistus talentide bassein, millest valida parimaid.
Tänane reaalsus: Norras on ajateenistus muutunud väga prestiižseks. Kuna kutsutute hulk on suurem kui reaalselt teenistusse võetavate arv, on tegemist konkurentsitiheda valikuga. Praegu moodustavad naised Norra ajateenijatest ligikaudu 30–35%.
Rootsi teekond oli heitlikum, kuid jõudis sama tulemuseni pragmaatilistel põhjustel.
Ajateenistuse peatamine ja taastamine: Pärast külma sõja lõppu uskus Rootsi püsivasse rahusse ja otsustas 2010. aastal ajateenistuse asendada palgaarmeega. See reform aga ebaõnnestus, sest vabatahtlikke ei leitud piisavalt. Murdepunktiks sai 2014. aasta, mil Venemaa agressioon Ukrainas (Krimmi annekteerimine) muutis järsult ohuhinnangut ka Läänemere piirkonnas. Rootsi mõistis, et muutunud ja ohtlikumas julgeolekuolukorras ei suuda väikesearvuline palgaarmee riiki enam kaitsta, mistõttu tuli ajateenistus taastada.
2017. aasta otsus: Rootsi valitsus otsustas 2017. aastal taastada ajateenistuse, kuid uuel kujul – sooneutraalsena. See jõustus 2018. aastal.
Filosoofia: Rootsi mudel lähtub totaalkaitse (Totalförsvaret) printsiibist. Kaasaegne sõda ei vaja ainult füüsilist jõudu, vaid ka tehnilist taiplikkust, analüüsivõimet ja logistilist planeerimist – omadusi, mis ei sõltu soost.
3. Kuidas süsteem tegelikult töötab? (“Valikuline kohustus”)
Paljudel on eksiarvamus, et “kohustuslik” tähendab massilist mobiliseerimist, kus iga 18-aastane tüdruk ja poiss viiakse vägisi kasarmusse. Nii Norras kui Rootsis toimib nn valikuline ajateenistus.
Kutse ja ankeet: Kõik kodanikud (mehed ja naised), kes saavad teatud aastal 18-aastaseks, saavad kutse ja peavad täitma põhjaliku veebiankeedi oma tervise, motivatsiooni ja oskuste kohta.
Sõelumine: Kaitsevägi valib ankeetide põhjal välja kandidaadid, kes kutsutakse füüsilistele ja psühholoogilistele katsetele (Mönstring).
Teenistusse määramine: Sõelast pääsevad läbi vaid parimad ja motiveeritumad.
Näide: Kui aastakäigus on 60 000 noort, siis reaalsesse teenistusse võetakse neist võib-olla vaid 5 000 – 10 000.
Tagajärg: Kuna teenistusse pääseb väike protsent, nähakse ajateenistuse läbimist CV-s tugeva kvaliteedimärgina, mis näitab distsipliini ja võimekust. Naised, kes teenistusse lähevad, teevad seda sageli kõrge motivatsiooniga.
4. Elu kasarmus: Segatoad ja ühine varustus
Üks suuremaid müüte oli hirm, et naiste lisandumine tekitab distsipliiniprobleeme või seksuaalset ahistamist. Uuringud (nt Norra Kaitseuuringute Instituut) on näidanud vastupidist – nn segatubade (unisex-kasarmud) efekt.
Degenderiseerimine: Kui mehed ja naised elavad ja töötavad koos samas rühmas (ja magavad samades tubades), kaob kiiresti seksuaalne pinge. Nad muutuvad üksteise jaoks eelkõige relvavendadeks ja meeskonnakaaslasteks. “Müstika” kaob, asendudes professionaalse kamraadlusega.
Varustus: Mõlemad riigid on investeerinud palju varustuse kohandamisse (nt kehakujuga sobivad kuulivestid ja seljakotid), tunnistades bioloogilisi erinevusi, kuid mitte tehes järeleandmisi füüsilistes nõuetes lahinguolukorras.
5. Miks see mudel on edukas?
Eksperdid toovad välja kolm peamist põhjust, miks sooneutraalne ajateenistus Skandinaavias toimib:
Operatiivne tõhusus: Segameeskonnad lahendavad keerulisi ülesandeid paremini. Nad on vähem altid grupimõtlemisele ja agressiivsele riskikäitumisele kui puhtalt meessoost üksused.
Ühiskondlik sidusus: Ajateenistus on ühiskonna läbilõige. Kui seal teenivad nii mehed kui naised, peegeldab armee paremini ühiskonda, mida ta kaitseb. See suurendab rahva kaitsetahet.
Võrdõiguslikkus kui kohustus: Skandinaavia feminism on liikunud õigustelt kohustustele. Kui naised tahavad võrdset ligipääsu tippjuhtimisse ja võrdset palka, peavad nad jagama ka riigikaitse rasket koormat.
Norra ja Rootsi on tõestanud, et sooneutraalne ajateenistus ei ole “sotsiaalteaduste eksperiment”, vaid efektiivne viis riigikaitse tugevdamiseks. See süsteem ei sunni püssi alla iga naist, vaid võimaldab riigil valida oma kaitsjateks parimad ja motiveeritumad kodanikud, sõltumata sellest, mis on kirjas nende passis soo lahtris.
Olukord Eestis: Vabatahtlikkuse ja traditsiooni hübriid
Erinevalt Norrast ja Rootsist kehtib Eestis endiselt traditsioonilisem lähenemine: ajateenistus on kohustuslik vaid meestele, kuid naistele on see avatud vabatahtlikkuse alusel. See tähendab, et riik ei kohusta naisi püssi kandma, kuid tervitab ja soosib neid, kes seda ise soovivad. Huvitav eripära Eesti süsteemis on “90 päeva reegel”: naistel on võimalus esimese kolme kuu jooksul teenistusest loobuda, kui see neile ei sobi. Pärast seda perioodi muutuvad nad aga meestega juriidiliselt võrdseks – nad arvatakse reservi ja neid võidakse mobilisatsiooni korral lahingusse kutsuda täpselt samadel alustel. Viimastel aastatel on huvi hüppeliselt kasvanud ning igal aastal läbib ajateenistuse üha rohkem naisi, kellest paljud jätkavad karjääri tegevväelastena.
Siiski on Eestil varuks oma “salaarelv”, mis Põhjamaade mudelist eristub – Naiskodukaitse. Kui Skandinaavias integreeritakse naised otse kaitseväe regulaarstruktuuri, siis Eestis on tohutu roll vabatahtlikul organisatsioonil, kuhu kuulub ligi 4000 naist. Naiskodukaitse ei dubleeri sõdurioskusi, vaid keskendub laiapõhjalisele riigikaitsele: evakuatsioonirühmade juhtimisele, välitoitlustamisele, meditsiinile ja tagalatoetusele. See on Eesti unikaalne vastus sooneutraalsele kaitsele – Eesti ei sunni kõiki naisi kaevikusse, vaid pakub paindlikku ja massilist võimalust panustada riigikaitsesse tsiviilelu kõrvalt, olles kriisiolukorras sama kriitilise tähtsusega kui eesliinil võitlejad.
