NordenBladet – Keset sügise sügavamaid toone, kui loodus end talveunne sätib, leiavad Ida-Eesti õigeusu kogukonnad, eriti Setumaal ning Iisaku ja Vaivara kihelkondades, põhjust kogunemiseks ja esivanemate mälestamiseks. See on midruskipäev – iidsete traditsioonidega hingedeaega tähistav püha, mis põimib endas läänemeresoome ja slaavi kultuuri sügavaid juuri.
Midruskipäev, tuntud ka kui midrosk, on traditsiooniliselt pühendatud lahkunud sugulaste austamisele. Kuigi kalendris on selle päeva kohana märgitud 26. oktoober, on ajalooliste kalendrireformide tõttu selle tähistamine liikuv ning on langenud ka 31. oktoobrile või isegi novembri algusesse. Setumaal on päeva peetud ka vana kalendri järgi 8. novembril. Nimetus “midruskipäev” on laenatud venekeelsest väljendist “Дмитровская суббота” (Dmitri laupäev), mis viitab vanemate mälestamise laupäevale enne püha Dimitri mälestuspäeva.
Midruskipäeval on tugevad vene ja õigeusu juured, kuid Eestis on see kujunenud omanäoliseks, kohalikuks pühaks. Eestis on midruskipäeva tähistatud ajalooliselt ainult Ida-Eesti õigeusu aladel, eriti Setumaal, kus on alati olnud tihedad kultuurilised sidemed idanaabritega. Tegemist on vene õigeusu traditsioonist pärineva pühaga, mis on Eestis kohanenud ja saanud osaks siinsest rahvakultuurist, eriti setode ja teiste Ida-Eesti õigeusklike seas. See ei ole püha, mida tähistaksid eestlased üle kogu maa.
Traditsioonid ja Kombestik: Sild elavate ja surnute vahel
Midruskipäeva keskmes on perekondade ja suguvõsade taaskohtumine, et ühiselt mälestada oma esivanemaid. See päev on sillaks elavate ja surnute maailma vahel, mil usutakse hingi olevat oma kodustele lähemal.
Haudadel käimine ja toidu viimine on üks olulisemaid rituaale. Kalmistutele ei mindud tühjade kätega – kaasa võeti spetsiaalselt selleks päevaks valmistatud toite. Traditsiooniliste roogade hulka kuulusid näiteks kutja (keedetud teraviljast ja meest valmistatud magus puder), keedetud munad, herned ja liha. Haudadele asetatud toiduga kostitati lahkunute hingi ning see sümboliseeris elavate ja surnute vahelist sidet ja hoolivust. Pärast hingede “toitmist” asusid pereliikmed ka ise einetama, jagades ühist söömaaega oma esivanemate kalmudel.
Pidulik laud kodus kaeti samuti rikkalikult. Lisaks tavapärastele pühaderoogadele on mõnel pool olnud kombeks midruskipäevaks ohverdada kukk. See komme viitab iidsele uskumusele, et loomade ohverdamine tagab viljaõnne ja kaitseb kurja eest.
Töökeelud ja vaikuse austamine olid samuti osa midruskipäeva kombestikust. Sel päeval hoiduti lärmakatest töödest, eriti nendest, mis olid seotud lina ja villaga, et mitte häirida hingede rahu. See rõhutas päeva pühalikkust ja keskendumist vaimsetele väärtustele.
Midruskipäev tänapäeval
Kuigi tänapäeva kiire elutempo on paljusid vanu kombeid muutnud, ei ole midruskipäev täielikult unustuse hõlma vajunud. Eriti Setumaal ja teistes õigeusu traditsioonidega piirkondades peetakse esivanemate mälestamist endiselt au sees. Pered kogunevad kalmistutele, süütavad küünlaid ja meenutavad oma lähedasi. Kuigi toidu haudadele viimise komme ei pruugi olla enam nii laialt levinud kui vanasti, on päeva põhiline sisu – austus esivanemate vastu ja perekondlike sidemete hoidmine – säilinud.
Midruskipäev on osake Eesti kultuuripärandist, pakkudes sissevaadet meie esivanemate maailmapilti ja nende sügavast austusest oma juurte vastu. See on päev, mis tuletab meile meelde, et oleme osa pikast ahelast, mis ulatub kaugele minevikku ja jätkub tulevikku.
Avafoto: NordenBladet
