NordenBladet — Annate endast kõik, aga kaal ikka ei lange? Siin on mõned head näpunäited spetsialistidelt. Kaalulangust pidurdavad pikem paus trennist ning liigsöömine, kuid mõned põhjused võivad olla hoopis üllatavad. Toome välja üllatavad põhjused, miks teie kaal ei pruugi langeda.
1. Ebapiisav uni võib kaalulangust pidurdada ka siis, kui inimene teeb regulaarselt trenni ning väldib rämpstoitu. Teadlased leidsid, et mida hiljem magama minna, seda aeglasem on seedimine ning seda rohkem tekib inimesel isusid. Oluline on minna piisavalt vara magama ning isude vältimiseks valmistada endale tööle, koju ja kotti kaasa tervislikke vahepalasid.
2. Sagedased tööreisid rikuvad nii unegraafikut kui ka toitumisharjumusi. Columbia Ülikooli uuringust on selgunud, et kõige rohkem tööreisidel käivatel inimestel on keskmisest suurem kehamassiindeks. Reisimine võib olla stressirohke ja väsitav, mistõttu suureneb isu süsivesikute järele ning inimene langetab suurema tõenäosusega ebatervislikke valikuid.
3. Liiga palju kardiotrenni võib samuti kaalukaotust pidurdada, sest parim viis kaotada kaalu on teha mitmekülgset trenni. Selleks tuleks teha lisaks kardiotrennile ka jõutrenni raskustega. Mida rohkem lihasmassi inimesel on, seda rohkem kaloreid ta päeva jooksul kulutab. Seetõttu on oluline pakkuda lihastele pingutust raskustega treenides.
4. Suhkruasendajatega magustatud joogid ei ole sugugi tervislikumad kui päris suhkur. Teadusuuringutest on selgunud, et neil, kes tarbivad iga päev kohvi suhkruasendajaga, suurenes kehakaal 17 aasta jooksul 47 protsenti rohkem kui neil, kes jõid kohvi ilma magusaineta. Magusaisu vähendamiseks soovitavad teadlased süüa datleid, puuvilju ja tumedat šokolaadi.
5. Liiga suur koormus tööl, eraelus või muudel põhjustel on väga levinud põhjus, miks kaal ei lange. Kiire elutempo kõrvalt on raske panustada tervislike toitude planeerimisse, jõuda jõusaali või piisavalt magada.
Aeglaseks kaalulangetamiseks on veelgi mitmeid põhjuseid:
Näiteks nälgimise puhul läheb organism üle nn säästurežiimile ning kaalulangetamine võib hoopis seiskuda. Organism vajab aega kohanemaks kaalu langemisega. Kokkukukkumine liiga vähese söömise tagajärjel on veel kõige parem tagajärg, võib minna ka hullemini. Liiga madala energiatarbimise juures ei saada kindlasti kõiki vajalikke toitaineid.
Uuringud on näidanud, et aeglase kaalulangetamise puhul st kui inimesed hindavad ümber oma liikumis- ja toitumisharjumused, suudetakse saavutatut ka paremini säilitada. Sellistel puhkudel ei teki ka nn kaalulangetamise jo-jo-efekti, kus kiirele kaalulangusele järgneb kaalutõus (tihti alustatud kaalupunktist suuremagi numbrini), sest inimesed ei ole mitte muutnud oma toitumisharjumusi, vaid saavutanud kaalulanguse nälgimise või muude toidukombinatsioonide abil.
Kui inimene alustabki kaalulangetamist normaalse kaalulangetamise põhimõtteid silmas pidades, siis võib ühel hetkel talle ikkagi tunduda, et tempo ei ole piisav ning ta võib hakata vähendama saadavat energiakogust või tegema vahele paastupäevi, kui selleks ei ole tegelikult vähimatki vajadust.
Kaalu langetamise soovi suurenemist võib tekitada ka see tunne, mis kaalu alandamisega tekib – ma saan sellega hakkama. Ning inimene hakkab ennast rohkem piitsutama. Tõuke selleks annavad nii teiste inimeste positiivsed märkused kui ka see, et endale on võimalik osta riideid, mis enne selga ei mahtunud või sobinud. Siinkohal tuleb ennast siiski sundida jääma valitud eesmärkidele (soovitud kehakaal ja selle saavutamiseks planeeritud aeg) truuks ning mitte minna kaasa tekkiva eufooria tundega.
Väiksema energiavajadusega päevad võivad olla õigustatud, kui õige toitumise-liikumisrežiimi järgimisel jääb kehakaal püsima ning enam ei lange. Sellistel puhkudel tuleb üle vaadata saadav energiakogus ning füüsiline aktiivsus ning vajadusel esimest langetada või teist suurendada.
Kehakaalu mitte langemine võib olla seotud ka mõne toitaine vähesusega toidus, mis aga on otseses sõltuvuses söödud toidu kvaliteedist. Välistades toidud teatud toidugruppidest (nt liha, piimatooted vm), jääb organismil kohe vajaka osadest toitainetest ning see kõik kajastub organismi tervises, aga ka kaalulangetamise tempos.
Kui inimene hakkab aga rasvu kartma ning neid võimalikult väldib, siis on tagajärjeks just see, et rasvu saadakse vajalikust vähem ning see omakorda toob kaasa häireid organismi töös, kahjustub nahk, juuksed jne.
Õige on küll küllastunud rasvhapete (leidub peamiselt loomse päritoluga toidus) tarbimist piirata, kuid et rasvade kogus ei langeks allapoole soovitatavat, peaks menüüsse lisama kala, pähkleid, seemneid ja õli.
Liiga väikese rasvade tarbimise puhul (alla 20% koguenergiast) väheneb ka rasvlahustuvate vitamiinide (A, D, E ja K) saamine ning häirub nende omastumine.
Teiseks ohuks liiga väikese energiatarbimise puhul ongi vitamiinide-mineraalainete defitsiit. Kui süüa päevas alla 1600–1700 kcal, siis on vaja toidusedelit väga hoolikalt planeerida, et kätte saada kõik vajalikud toitained ainult toidust.
Kui jälgitakse vaid saadavat energiakogust, kuid mitte seda, millisest toidugrupist milliseid toite sööma peab, siis enim kipub kannatama järgmiste toitainete saamine:
kiudained (teraviljatooted, puu- ja köögiviljad)
A-vitamiin (maks, piimatooted)
D-vitamiin (kala, muna, maks, rikastatud piimatooted)
E-vitamiin (õlid, pähklid, seemned)
C-vitamiin (puu- ja köögiviljad)
B-grupi vitamiinid (liha, kana, maks, kala, täisteratooted, pähklid, kaunviljad), eriti folaadid (maks, pärm, kaunviljad, brokoli jt rohelised köögiviljad)
kaltsium (piim ja piimatooted, kala, vähem osad köögiviljad)
kaalium (puu- ja köögiviljad, kartul, pähklid, teraviljatooted)
magneesium (köögiviljad (eriti lehtköögiviljad), täisteratooted, seemned, piim, muna, liha)
raud (liha, maks)
seleen (täisteratooted, muna, kala jt meresaadused, liha)
Kui inimene on elanud suhteliselt mitteaktiivset elu, siis tuleb füüsilise koormuse tõstmisel olla äärmiselt ettevaatlik. Näiteks jooksmisel on maandumisfaasis jalale mõjuv jõud 2–3 korda kehakaalust suurem. Juba kehakaal 10% üle normi võib regulaarsel jooksutreeningul viia vaevustele (labajalg, hüppeliiges, säär, põlveliiges, selg, puusaliiges). Seetõttu on ülekaalu puhul parim alustada vaikselt ning valida sobiv tegevus järgmiste seast: jalutamine, kepikõnd, jalgrattasõit, ujumine, suusatamine, tantsimine. Kehakaalu normaliseerudes võib jätkata jooksmisega.
Liiga intensiivne treening võib mõjuda halvasti ka südamele, seetõttu tuleks enne tõsisemate treeningute alustamist kindlasti konsulteerida arstiga, lasta endale teha koormustest. Füüsilise koormuse ajal tuleks jälgida pulssi ja enesetunnet. Optimaalseks rasvapõletamise treeningpulsiks loetakse 60–70% maksimaalsest südame löögisagedusest. Viimast arvutatakse valemiga 220 miinus vanus.
Inimene võib treenimisest sattuda ka sõltuvusse. Seda siis nii tahtlikult kui ka tahtmatult. Kui inimene teab, et füüsiline tegevus kulutab energiat, siis võib ta proovida iga sissesöödud suutäiest saadud energiakogust kohe „maha treenida”. Teiselt poolt on aga teada, et treenimine suurendab heaolu tunnet. Kui sellele omakorda lisandub veel rõõm kaotatud kilodest, siis võib mõni inimene ka tahtmatult ennast üle treenida. Kõik peab siiski jääma mõõdukuse piiridesse – nii söömine, kaalulangetamine kui ka füüsiline koormus. Tihti on eksiarvamus, et kõik sissesöödud kilokalorid tuleb „maha treenida”. Tegelikult kulutame suurema osa energiast põhiainevahetuse käigushoidmiseks.
Avafoto: Pexels
