NordenBladet – Paistab, et olen 24-tunnisest mini-puhkusest Viljandisse tekitamas juba romaani! Juba vol5 – endalegi tundub veidi imelik. Kaua ma heietan teile sellest, mis ühe või teise metsatuka taga paistis või mis tundeid üks või teine põllulapp minus tekitas. Hahaa. Lihtsalt, see oli emotsionaalselt mulle suurem, tähtsam ja olulisem sündmus kui näiteks Los Angeleses 10+ miljoni eurose kinnisvara ost. Nagu olen varem juba öelnud – raha ja tunded on täiesti erinevat elu elavad emotsioonid!

Suureneva ea, kogemuste ja läbielatuga soovivad inimesed ka suuremat selgust – eriti sellest, mis oli minevikus. Minu vanem õde on võtnud endale südameasjaks kaevuda nii sügavale minevikku kui võimalik – seetõttu on ta kaasanud tasemel isikuloo uurijaid ja spetsialiste, et kokku panna põhjalik sugupuu. Hetkel on ta koostanud ja uurinud isa-poolselt sugupuud nii põhjalikult, et see on Eestis üks põhjalikumalt uurituid ja kirja panduid infoallikaid minevikust, mis Geni lehel ka avalikult saadaval.  Tänu õe suguvõsa uuringutele oleme avastanud üllatavaid sugulussidemeid – näiteks Eestis üks tuntumaid, rikkamaid ja minu erialal (meedias) silmatorkavamaid mehi – Hans H. Luik, kes on suisa paar põlve tagasi nõbu! Samuti ei teadnud me varem, et poliitikud Helme´d on meie sugulased. Inimesed suhtlevad ja tunnevad reeglina vaid kõige lähedasemat lähisugupuud ning ega tegelikult pole vahet ka, eks kõik on lõpuks kauges plaanis kellegi sugulased, nõod või hõimlased, ent siiski on väga turgutav teada, mismoodi ja kuidas sugupuu on hargnenud.

Näiteks ajaleht Postimees avaldas hiljuti loo, et teadaolev Eesti vanimaks elanud inimene oli Maria Tomson (sündinud Maria Geelman, 27. detsember 1853 Aru vald, Tartumaa – 26. aprill 1966 Holstre), kes elas 112 aastat, kolm kuud ja 29 päeva.

Mina ütleks selle kohta, et neil on puudulik info.. Ka meie suguvõsas elati 112-aastaseks – selle kohta on ametlikud kiriku-raamatute sissekanded. Suure-Jaani kihelkonnast pärit (Jaska mõisa alla kuulunud) Pojo talu peremees Tohver sündis 1607 ja suri 23.01.1719.  Kuhu tahan aga oma jutuga jõuda? Ikka sinna: Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta – Juhan Liiv´i kuldsed sõnad. Väga huvitav on avastada eelkäijaid, kellest varem õrna-aimugi polnud.

Ent jätkan oma viimase puhkuseteemalise sissekandega. Ööbisime Viljandis Intsu külas Männiku Metsatalus. Meile meeldis seal väga, kohe väga ning soovitan seda kohta kõigile kogu südamest! Kui tavaliselt hotelli sisse registreerid, siis tehakse passikoopia, tuleb täita hunnik pabereid – seal võeti raha (vaid 20 eur öö eest per nägu!) ja sellega asi piirdus! Nii lihtne, kerge ja selline suur usaldus ööbijate suhtes. Nii meeldiv! Olen siiani sellest kohast lummatud ning tõenäoliselt juba järgmisel nädalal lähen sinna taas – seekord juba kahe õega – nii noorema kui vanemaga!!!

Nagu teate, juhtusid minu ühepäevase puhkuse ajal kummalised, ootamatud ja mitmes mõttes ka enneolematud sündmused, millele ühest vastust ning seletust on raske leida. Iga päev ei kohta inimesed kummitusi, iga koht ei kummita ning iga inimene ei tunneta vaime… See on midagi, millele alles otsin vastust. Hetkel saan teile öelda, et meie suguvõsas on seda palju juhtunud ning liiga palju isegi, et see mingit pidi isegi ebaharilk tunduks. Minu esivanemate seas on olnud väga palju n-ö looduse inimesi – inimesi, kes on loodust lugenud kui avatud raamatut – seda igas võimalikus mõttes. Inimesed, kes tunnetavad looduse võnkeid, kes loevad looduse märke ja hingavad ühes rütmis loodusega on väga võimsad – neil on enneolematu vägi ja võimed. Ma ei nimetaks seda nõidumiseks ega selgeltnägemikesks, aga reaalselt on see oma olemuselt ja tulemustelt nendest nimetatud üleloomulikest võimetest veel võimsamad ja tugevamad. Nende teadmiste ja oskustega on võimalik nii ravida, näha sündmusi ette kui lugeda välja tähendusi juba juhtunust. Ent rääkides personaalselt endast, siis, mina olen sellest eemale hoidnud – nii selgeltnägemisest, looduse tunnetamisest kui energiate tunnetamisest – teadlikult! Ent nii kui ennast n-ö vabaks lasen, hakkavad asjad juhtuma. Mulle pole midagi enneolematut unenägude mõistmine ja tõlgendamine, kohtade ja energiate tunnetamine, mineviku “peeglisse” vaatamine. Pöördusin peale möödunud nädala sündmusi isegi Rabi poole, et leida juhtunule selgemat vastust. Võin teile öelda, et selle vastuse ka sain – see pole sugugi negatiivne, ent piisavalt ootamatu mu jaoks ning ma ei tunne hetkel veel, et suudan-tahan seda suurema lugejaskonnaga jagada. Iga asi omal ajal! Pean seda teadmist ise veel mõnda aega seedima!

Aga teeme sellele puhkuse-kirjeldusele siinkohal lõpu. Hommikul oli mul autol kumm katki ning see on piisav märk selleks, et hetkel ma teile Viljandi seiklustest rohkem ei pajata. Autoabi, mis oli poole tunniga kohal, vahetas autol kummi ning kriitiline olukord oli lahendatud.  Käisime peale seda veel Ramsis, Heimtalis, Puiatus, Matsimaal ja Kõpus ning sõitsime tagasi Viljandisse. Tegime Viljandi kohvikus koogid-kohvid ning sõitsime tagasi koju. Olin 24- tunnise puhkusega kogenud rohkem kui nädalase väljasõiduga. Kavatsen enda tarvis ka tulevikus tihedamini aega leida – selleks, et teha hästi tööd, tuleb osata ka puhata – isegi kui see puhkus kestab vaid 24 tundi!

NordenBladet – Rääkides veebilehtedest, huvitab kõiki esimesena küsimus: “Kui palju on teil unikaalseid lugejaid?”. Mina ja minu Eesti, Skandinaavia, Ameerika ja Brasiilia veebilehed ei ole erandiks. Vastan pea iganädalaselt küsimustele, kui palju on OHMYGOSSIP ja NordenBladet lehtedel lugejaid, kui palju on sotsiaalmeedias järgijaid, palju ilmub artikleid päevas, kui suur on meie toimetus ning mis põhiline – mis nippidega olen endale nii palju lugejaid ja järgijaid saanud.

Kuna mina teen NordenBladet´it ja OHMYGOSSIP´it hobikorras – see tähendab, et enamasti maksan peale, mitte ei suple saadud reklaamirahas, siis ei näe ma põhjust, et peaksin teie eest ka varjama oma nõkse, millega ja kuidas mina lehtedele lugejaid saan ning neid seal hoian. Nii või teisiti, ei näe ma, miks ei võiks omavahel häid ideid jagada. Alati see, kes annab, saab ka tagasi – olen tihti selles kahelnud ent täna olen kindel, et see on siiski nii – aita teisi ja sind aidatakse vastu. Ole hooliv ja sinust hoolitakse!

KIRG & PÜSIVUS – Need on esimesed nipid ja tõenäoliselt ka sellised, mis lugejaid kõige enam puudutavad. Meie artiklid ei kubise varjatud reklaamist, lehel ei blingi liiga palju ärritavaid ja kontekstist väljas reklaame ning artiklid on ausad – vahel nii ausad, et pärast on kahetsus – “oli ikka nii otsekoheselt tarvis öelda?!”. Ühesõnaga teen seda, mida armastan ning armastan oma tööd väga! Olen oma lugejatega suhelnud juba nii kaua, et nii minul kui neil on tekkinud teatud sõltuvus. Ok… see on selline mull-mull-mula jutt. Tulite artiklit lugema selleks, et soovite konkreetseid näpunäiteid. Jätkan tähtsuse järjekorras järgmisega.

INVESTEERIMINE TULEVIKKU – Nüüd tuleb vastulause esmalt öeldule: “Maksan pigem peale”. Üheltpoolt teen seda nagu iga inimene kulutab teatud summasid oma hobidele, teistpidi on see läbi mõeldud tegevus – investeerin tulevikku. Kuna mul on võimalus elada muust sissetulekust, siis veebi võimalik kasum on planeeritud tulevikku – hea on selle juures see, et mitte ühelgi juhul pole ma kaotaja, sest tegelen sellega, mis mulle meeldib. Sellist tegevust saavad endale vähesed lubada, see on privileeg.  Kasutan kogu reklaamidest saadud raha taas ettvõttesse investeerides. Palka pole ma maksnud endale ettevõtte alustamisest saadik. Lisaks sellele, mis reklaamide, koostööde, bartertehingute ning erinevate diilidega sisse tuleb, investeerin koheselt laiendamisse, lisaks investeerin lehte ka palju enda raha (rääkimata energiast ja ajast!).

Aga täpsemalt..

TWITTER – See on sama kanal, mis tõi võidu USA presidendile Donald Trumpile – nimelt suur osa inimesi “elab” sotsiaalmeedias! Rumal on seda alahinnata. Nagu iga äri puhul on tihti otsustav ajastus – olin Twitteris platsis juba 2009. aastal, siis kui enamus Eesti inimesi oli alles Orkutis ja ei teadnud isegi FaceBookist midagi. Tol ajal oli ka Twitteril vähem kasutajaid ning need kes olid, olid automaatselt sõbrad. Uusi “sõpru” leida oli lihtne. Twitteris on reegel, et võid päevas lisada max 1000 inimest – kasutan seda võimalust, sest ühtpidi vaatavad need inimesed “kes see on, kes mind lisas”, ning teistpidi ca 20-40% nendest, keda ise lisad, hakkavad ka sind järgima. Kuna mul on lehed väga paljudes riikides ja erinevates keeltes, siis loomulikult on kõigil neil eraldi kontod ning seega eraldi uute järgijate lisamine ning eraldi uued järgijad. Mis on aga ühine, on lehtede eesmärk – kes ühele lehele juba tuleb, satub väga lihtsalt ka järgmistele. Ehk teisisõnu, üks toetab teist ja teine esimest…

FACEBOOK – Pikka aega kasutasin Facebookis tasulist “boost” võimalust, mis aastaid töötas väga edukalt. Maksin artiklite kuvamise eest (maksimaalselt 150eur kuus) – valisin piirkonna ning aja, mis ulatuses neid kuvada soovisin ja voilaa … lugejad tulid, ent täna on see teenus kahjuks pigem rahakotti hävitav ja kasutu. Vahel vanast harjumusest “boostin” asju, aga tulemus on enamasti väga halb. On olnud isegi nii, et boostin (toon kõige odavama näite) 1 euro eest ja vastu saan ca 500 näitamist ja stiilis 1 kliki artiklile! See on loomulikult täielik kaos ja lausa naeruväärne, eriti arvestades seda, et varem tõi Facebooki boost juba ainuüksi 1 euro eest artiklile mitmeid tuhandeid klikke. Facebook on end ammendama hakanud, see on kindel. Olen üle 6 aasta juba mitmetes Lõuna-Ameerika sotsiaalvõrgustikes, mida täna Euroopas ja Skandinaavias veel ei tunta.

INTERVJUUD – Maailmas on miljoneid veebilehti ja suuremaid või väiksemaid meediakanaleid. Olen alati arvanud, et hea asi leitakse ka ilma reklaamita üles, seega konkreetselt raha reklaamile (välja arvatud FB boost) olen kulutanud vaid paaril korral (ning võin etteruttavalt öleda, et sellest pole ka suuremat asja olnud). Olen (peamiselt läbi Twitteri) otsinud koostööpartnereid ja kanaleid kus OHMYGOSSIP´it, NordenBladet´it ja ka Ohmygossip Couture´i brändi reklaamida. Olen pakkunud intervjuusid ning erinevaid viise koostööks. Olen saanud tuhandeid äraütlemisi ning veel rohkem ignoreerimist (lihtsalt ei vastata mu kirjale) ent olen saanud ka palju positiivseid vastuseid ning nõusolekuid koostööks. Siin on oluline mitte karta, mitte südamesse võtta ning julgelt edasi püüelda. Alati on neid, kes ei vasta, kes pole huvitatud, ent ka neid, kes on väga huvitatud! Lihtsalt on vaja need välja sõeluda! Paljud välismaised veebilehed, ajalehed, ajakirjad, blogijad ning ka lihtsalt sotsiaalmeedia kanalid on peale esimest koostööd minuga soovinud uusi samme astuda, sest on aru saanud, et koostöös peitub edu võti. Iga koostöö on alati kasulik! Mina näiteks ei jäta “ukse taha” kunagi ka endast 90% ja rohkemgi “väiksemaid ja nõrgemaid” koostööpartnereid. Miks? Sest esiteks on alati kõigilt õppida, alati on kõigil midagi, mida sul pole ning kunagi elus ei tea, millal väike saab suureks! Inimesed on tihti pessimistid, panevad jalga ette jne — ent need, kes on sellest üle, võivad kõik jäägitult lõpuks tunnistada, et teiste aitamine ning koostöö on neile toonud pigem rõõmu, kasu ja edu, kui kahju. Ei pea kartma, et teine saab “suuremaks, rikkamaks ja paremaks” vaid et üheskoos saame “veel suuremaks, veel rikkamaks ja palju õnnelikumaks”! Jagatud rõõm on alati suurem!

TOOTED – ühel hetkel saab Sinu lehest bränd – nimi on nõnda palju erinevates kanalites olnud, et see tekitab huvi erineva valdkonna ettevõtetes. Näiteks OHMYGOSSIP´i nime alt on välja lastud palju erinevaid tooteid – alates teedest, lõpetades sallide ning kottidega. Ning hetkel räägin ma mitte meie enda Ohmygossip Couture´i toodangust vaid sellest, et erinevad firmad on soovinud teha koostööd, et anda välja nende kaubamärgi alt eksklusiivne OHMYGOSSIP toode. Kuidas selleni jõuda, et firmad soovivad Sinu kaubamärgi all oma tooteid välja anda? Mina olen kasutanud kahte viisi – olen kirjutanud oma enda blogis artikleid oma mõtetest, soovidest ja unistustest ning teiseks olen teinud säutse Twitteris, kus olen selgelt oma soovi väljendanud. Inimestega on lihtsam kontakti saada, kui sa oled avatud, annad oma mõtetest märku, avaldad oma unistusi, sest enamus inimesi pole selgeltnägijad! Ära karda oma soove ja unistusi avalikustada!

MITMED TURUD – Kindlasti üks minu suur võiduvõti on mitmekeelsus. Olen teinud eraldi lehed ja sotsiaalmeedia kontod ning väljundid erinevate maade lehtedele.  Minu brändide erinevad uudised ilmuvad olenevalt sisust 5-8 keeles ning juba ainuüksi see on alus suuremaks lugejanumbriks kui vaid ühes keeles uudised. Loetuim, kuid kõige raskem turg, on inglisekeelne, sest see on suhteliselt laialivalguv ning peab väga pingutama, et hoida selget kurssi, kas uudis on suunatud Inglismaale, Ameerikasse või lugejale, kes lihtsalt valdab inglise keelt. Mitmekeelsus annab kiiresti monopoli paljudes valdkondades ja situatsioonides – pea iga koostööpartner on kohe huvitatud, kui kuuleb, et tema uudist võib lisaks algselt soovitud keelele avaldada ka paljudes teistes keeltes ja maades. Ärimehed mõtlevad suurelt! Ning ajakirjanik peab mõtlema veel suuremalt!

ISIKLIK KONTAKT – see on kõige aeganõudvam ja raskem. Inimestega tuleb suhelda ja regulaarselt. See omakorda nõuab palju aega. See on punkt, millega tuleb arvestada – niisama lihtsalt ei tule midagi! Iga ettevõtmine vajab aega, investeerimist ning YOU NEED TO SHARE LOVE! (pead jagama armastust!), sest kui ainult soovid saada, ilma vastu andmata, siis pole sinu plaan jätkusuutlik. Lühiajaliselt see võib sind teenida, aga pikas perspektiivis jääd kaotajaks. Tee seda teistele, mida soovid, et tehakse sinule!