OHMYGOSSIP — Soome naine rabas tööd mitme koha peal ja magas vaid mõni tund ööpäevas, kuni süda ütles üles ja firma pankrot päästis elu. Joensuu ettevõtja, 43-aastane Riina Seppänen rabas tööd senikaua kuni tekkisid tõsised terviseprobleemid. Ta pääses hullemast, kui lasi oma restorani pankrotti, vahendab Helsingin Sanomat. Nüüd on naisel aega nii oma lapse kui tervisespordi jaoks.

Naine käis oma südameprobleemidega arsti juures ja arst ütles, et ta peab lahti saama oma stressiallikast. Naine algatas kõhklematult oma armsa ettevõtte, Joensuus tegutsenud Suraka baari pankrotimenetluse. Pinged vähenesid kohe ja südameprobleemid kadusid. Naise elu tegi läbi muutuse. Enne seda oli elu olnud nagu oraval rattas.

Enne pankrotti oli Seppänen rabanud kaks aastat järjest tööd kahe koha peal ning tööpäevad venisid 17 tunni pikkuseks. Ta ei jõudnud tegeleda ühegi hobiga ning tal polnud piisavalt aega oma 7-aastase tütre jaoks.

Seppänen ei kahetse midagi ja ei häbene pankrotti minekut. Vastupidi, ta peab oma ettevõtte loomist heaks õppetunniks.

Viis aastat tagasi töötas naine Joensuu tehnoloogiaettevõttes, kui ta avastas, et temast võiks saada marketingi- ja ekspordi-ala ettevõtja. Ta jättis oma töö ja rentis ettevõtjana ruumid Suraka baari vahetus läheduses. 1849. aastal ehitatud Surakka on üks Joensuu vanimaid ehitisi. Selle juures tegutseb käsitöö-alane Loomekvartal, aga seal oli ka tühje ruume. Koos teiste ettevõtjatega otsustas naine võtta kasutusele tühjalt seisnud hoovi ja rajada sinna söögikoha. Suraka baar avati koos kahe teise ettevõtjaga 2012. aasta sügisel.

Äri õitses ning firmas oli 12 töötajat: kokad, ettekandjad ja köögitöölised. Talveks osteti suur varikatus, mille alla mahtus korraga sööma 60 inimest. Esimene talv läks hästi, aga 2014. aasta suvi oli kehv ja äri kannatas. Samamoodi läks järgmisel suvel. Töötajate makse ei suudetud enam tasuda. Äripartnerid lahkusid- üks 2015. ja teine 2016. aastal. Seppänen proovis üksi hakkama saada, vähendades töötajate arvu ja kärpides kulusid.

Et oma eluga toime tulla, naasis Seppänen 2014. aastal ettevõtte kõrvalt vanale töökohale ja töötas seal klienditeeninduse juhina. Kogu vaba aeg kulus Suraka baari käigushoidmise peale, endale ta sealt viimased poolteist aastat palka välja ei võtnud.

Naise tööpäev algas kell 7 hommikul, kui ta viis restorani kaupa, siis läks palgatööle ja pärast seda kella neljast õhtul uuesti Suraka baari. Tööpäevad kestsid poole ööni.

Öösel sai naine magada vaid neli tundi, kuna ta pidi öösel tegema paberitööd ja hommikul vara minema baari koristama. Vabu päevi ei olnud. Selline hullumaja kestis kuni pankrotini.

Lapse isast oli Seppänen lahku läinud. Tütre sõidutamine kahe kodu vahel lisas veelgi pingeid, kuna isa elas 45 km kaugusel Joensuust. Tütar veetis palju aega isaga, kuna emal polnud tema jaoks aega. Lapse kannatused ja omaenda tervis olid peamised pankrotiotsuse põhjused.

Seppänen ei kurtnud väsimuse üle enne, kui tekkisid südamehädad. Energiat jätkus ja ta ei saanud ise aru, millises olukorras ta oli. Lõpuks, kui arst soovitas tal hoogu maha võtta, toimus mõtlemises muutus. Ta helistas võlamenetlejale ja ütles, et firma juhtimisest ei tule enam midagi välja. Võlamenetleja ütles selle peale, et naine on kõike proovinud ja peab nüüd kuulama oma südame häält.

Seppänenil oli pankrotiotsuse pärast häbi. Ta ei tahtnud valmistada Joensuu elanikele pettumust. Ta oli loonud inimestele ainulaadse kohtumispaiga, aga nüüd pidi sellest loobuma.

Pankrotiasi läks ruttu. Menetleja saatis avalduse kohtusse möödunud aasta novembris ja pankrot jõustus möödunud aasta 2. detsembril. Selleks hetkeks töötas firmas vaid kaks inimest.

Nüüd teeb Seppänen iga päev kaheksatunniseid tööpäevi ja kolmandik tema sissetulekust läheb pankrotivõlgade katteks. Oma 100-ruutmeetrise korteri oli ta ettevõtte loomise jaoks 2013. aastal maha müünud. Nüüd elab ta tütrega üürikorteris. Ta ei saa võtta uut laenu ega kasutada krediitkaarti enne kui vanad võlad on makstud. See võtab aega ligi viis aastat.

Naine räägib, et ei häbene, et tal on võlad. Ta mõtleb nii, et see on laen, mida ta tagasi maksab. Ettevõtjana õppis ta juurde palju asju majandusõiguse, kohtu tegevuse ja tööandjaks olemise kohta. Ta sai omale baaripidajana uue elukutse.

Enne pankrotti oli naine juba üle elanud ühe šoki. Ta sõitis lennukiga Helsingist Joensuusse ja hakkas ette kujutama, et lennuk kukub alla. Ta kirjutas valmis juba hüvastijätukirjad oma lähedastele, puhkes siis nutma ja nuttis terve tee tund aega. Joensuusse jõudes helistas naine oma tuttavatele ja nood soovitasid tal arsti vastuvõtule minna. Arsti juures anti rahusteid ja suunati psühhiaatriakeskusesse. Seppäsel oli klassikaline läbipõlemine ehk burnout. Liiga palju aastaid oli ta rühmanud liiga vähe puhates. Naine oli kurnatud. Pärast seda suunati ta haiguspuhkusele ja pandi rohud peale.

Rohtude abil sai magada üheksa tundi jutti. Naine toibus ja naasis kuu aja pärast tööle.

Pankrot ja sellele järgnenud elumuutus tõi naise ellu palju head. Tal on rohkem aega lapse jaoks, ta teeb regulaarselt sporti ja kohtub sõpradega. Tal on aega lugeda raamatuid ja mõelda maailma asju. Suhe rahasse on samuti muutunud. Kui tal oli enne mitu krediitkaarti ja ta ei vaadanud poes kauba hinda, siis nüüd on tihtipeale arvel vaid üks euro ja ta peab vaatama, kuidas järgmise palgapäevani välja vedada. Selline olukord lisab ellu palju loovust.

Naine räägib, et on õppinud seda, et kõige tähtsamad elus on teised inimesed. Rahal ja muul materiaalsel pole suuremat tähendust. Kõige tähtsam on see, et sinu ümber on sulle kallid inimesed ja sa suudad säilitada optimistlikku meelt.

Seppänen oli varem teisi abistanud ja nüüd saab ise abi. Pärast pankrotti on teda abistatud, näiteks üks töökaaslane on laenanud autot, teine pakkus Helsingi kontserdi pileteid.

Naine tunnistab, et armastas Suraka baari ja istus seal vahel õhtuti ning nautis vana maja soojust. Samuti märgib naine, et pole selline, kes kergesti alla annab.