NordenBladet – Gröönimaa on maailma suurim saar, mis asub Põhja- Ameerika ja Euroopa vahel. Geograafiliselt kuulub see saar Põhja-Ameerikasse, aga poliitiliselt ja ajalooliselt pigem Euroopasse. Ülejäänud põhjapoolkera maadest erineb Gröönimaa selle poolest, et on siiani kaetud peaaegu täielikult mandrijääga. Seal on endiselt jääaeg, mis mujal põhjalas lõppes juba ligi 10 000 aastat tagasi.

Geograafia
Gröönimaa (Taanile kuuluv autonoomne territoorium) pindala on 2 166 086 km². Sellest vaid 400 000 km² on jäävaba, ülejäänud 1 800 000 on kaetud mandrijääga, mille suurim paksus ulatub 3500 meetrini. Gröönimaal on arvestuslikult 2 700 000 km³ jääd ja see moodustab 9 % kogu maakera magevee varudest. Jää on oma raskusega vajutanud maapinda 800 meetri võrra allapoole, mistõttu maapind vajunud merepinnast 300 meetri võrra madalamale.

Gröönimaa kõige lõunapoolsem punkt, Nunap Isua (Kap Farvel), asub laiuskraadil 59° 47´ , mis asub peaaegu samal laiusel kui Tallinn. Vaid 730 kilomeetrit Põhjapoolusest asuv Kap Morris Jesup (83° 39´ ) on saare kõige põhjapoolsem punkt. Muudest Gröönimaa strateegilistest mõõtudest tuleks ära mainida, et suurim pikkus põhja-lõunasuunas on 2670 km ja suurim laius ida-lääne suunal on 1200 km. Saare kõrgeimad mäed asuvad idarannikul Gunnbj¸rns Fjeld (3693 m) ja Mont Forel (3360 m).

Ilmastik
Gröönimaa ilmastiku muudab arktiliseks sisemaa mandrijää. See tähendab, et ka soojematel suvekuudel jäävad keskmised õhutemperatuurid +10ºC allapoole. Põhja-Gröönimaal valitseb kõrgrõhkkond ja seetõttu on sademete hulk üsna vähene. Lõuna-Gröönimaal on valitsevaks madalrõhkkond, mis põhjustab sademete suure hulga aastaringselt. Keskmised õhutemperatuurid suvel on lõunas +7ºC ja põhjas umbes 3ºC ja talvekuudel lõunas -4ºC ja põhjas -24ºC.

Idaranniku tingimusi mõjutab oluliselt Ida-Gröönimaa merehoovus, mis toob jahedat vett ja suuri jäämägesid pooluse aladelt mööda rannikut lõunasse. See põhjustab ka suuri takistusi mereliiklusele. Samad probleemid on ka Lõuna-Gröönimaal, aga läänerannikul on tänu soojema veega Lääne Gröönimaa hoovusele meri avatud ja laevatatav peaegu aastaringselt. Disko lahest põhjapoole meri on jäävaba vaid suvekuudel, mid enam põhjapoole, seda lühemaks jäävaba aeg jääb.

Loomastik
Kõikjal Gröönimaa jäävabadel aladel leidub elu. Maismaaimetajaid on Gröönimaal 9 liiki: hunt, põhjapõder, kärp, ahm, lemming, jänes, jääkaru,jne. Lisaks neile võib Lõuna-Gröönimaal kokku joosta ära karanud metsistunud lammastega. Vees elavaid imetajaid on 21 liiki: 15 vaalalist ja 6 liiki hülgeid. Gröönimaal on märgatud 235 erinevat linnuliiki, kellest ca. 60 pesitseb gröönimaal ja ligi 30 talvitub seal. Gröönimaa vetes ujub umbes 225 kalaliiki, osa järvedes ja jõgedes, osa meres. Piisavalt on ka erinevaid putukaliike.

Taimestik
Nii nagu loomi, leidub ka taimi kõikjail jäävabadel aladel. Taimestik on kidur ja kasvab aeglaselt. Vaatamata tehtud pingutustele leidub puid vaid mõnes üksikus soojemas kohas Lõuna-Gröönimaal. Ka vili ei jõua neis arktilistes tingimustes valmida. Peamiselt koosneb taimestik madalast tundra- ja kaljutaimestikust nagu samblad, samblikud, kanarbikud, sõnajalad, kellukad, orhideed jne.

Rahvastik
Gröönimaal elab umbes 56 000 inimest. Asustustihedus on 0.026 elanikku ruutkilomeetrile, 0.14 kui sisemaa mandrijääd ei arvestata. 88.8% rahvastikust on sündinud Gröönimaal, ülejäänud on valdavalt pärit Taanist.

45 000 inimest elab linnades. Ülekaalukalt suurim linn on pealinn Nuuk, kus elab ligi 13 000 elanikku. Üle 3000 asukaga asulad on veel : Qaqortoq, Maniitsoq, Sisimiut, Aasiaat ja Ilulissat. Linnadest väljas elavad 12 000 elanikku asustavad 59 pisikest küla, või elavad lamba või põhjapõdra farmides, ilma- ja uurimisjaamades, või lennuväljadel. 70-ndatest alates üsna suur hulk elanikke on siirdunud küladest linnadesse, samas on suur sündivus külades hoidnud rahvaarvu neis samal tasemel.

Vaata ülevaadet Nuukist – Gröönimaa suurimast linnast:

Ajalugu
Esimesed asukad tulid Gröönimaale läänest üle jäätunud Davise väina umbes 4500 aastat tagasi. Saabusid ja lahkusid. Sama kordus veel neljal korral järgmise kolme tuhande aasta jooksul ja nii olid Idependence-, Saqqaq- ja Dorset- kultuurid jätnud oma jäljed praeguseaja arheoloogidele kaevamiseks.

Lõpuks, umbes aastal 1000 saabus läänest Thule-rahvas, kes seekord purjetas üle avamere. Nad asustasid suure osa Gröönimaast ja jõudsid isegi idarannikule. Suurt osa Gröönimaa praegusest rahvastikust peetakse Thule-rahva järeltulijaiks.

Samaaegselt jõudis Gröönimaale veel teinegi seltskond maadeavastajaid. Nimelt viiking Erik Punane, kes oli maalt välja saadetud, purjetas koos oma kaaskonnaga 985 aastal Skandinaaviast läbi Islandi Gröönimaale. Erik Punane on mees, kellelt Gröönimaa sai oma nime.

Esimesed Gröönimaa ületused
Kohalikud eskimod ei üritanudki sisemaad uurida, nende arvates elasid seal pahad hinged. Eurooplased olid need, kes lootsid sisemaal leida seninägemata rikkusi.

Aastal 1728 saadeti Taanist Claus Paarss Gröönimaad ületama “maksku mis maksab” ja samas oli tema ülesanne ka otsida võimalikke rikkusi. Esimene retk lõppes juba paari tunni pärast, kui ta oma hobustega hiiglasliku jääprao äärele saabus. Järgmine aasta ta üritas uuesti, kuid kuna 3 päeva jooksul ei näinud ta muud kui ainult tühjust, siis pööras ta tagasi.

Nädalase retke sisemaale tegi ka kohalik kaupmees Lars Dalager aastal 1751, kuid kehva varustuse ja halva ilma tõttu pööras ta samuti tagasi.

Kuna rikkusi ei leitud ei tundnud liustiku ületamise vastu järgmised 100 aastat keegi huvi. Pärast seda üritasid uuesti nii taanlased, rootslased kui norralased ja ka koos eskimodega ning ka ameeriklane R.E. Peary (hilisem põhjapooluse esmavallutaja), kuid keegi ei jõudnud kaugemale kui paarsada kilomeetrit rannikust. Lõpuks 1888 aasta suve lõpul õnnestus norralasel Fridtjof Nansenil koos oma 5 liikmelise rühmaga jääliustik ületada.

Vaata ka:

Avafoto: Gröönimaa, NordenBladet
Rohkem infot Gröönimaa kohta leiate SIIT