NordenBladet — Armastus, võim ja tõrjutus on ühed põhiteemadest, mida käsitletakse sel aastal neljateistkümnes Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale esitatud romaanis ja luulekogus. Esindatud on teosed kõigist põhjala riikidest ja keelepiirkondadest. Võitja kuulutatakse välja 1. novembril Helsingis.
Selleaastasest jõulisest ilukirjandusvalikust õhkub sensuaalsust ning ajaloolistes käsitlustes, poeesias ja suletud ruumides peidab end iha igavene mõistatus. Nominendid uurivad proosas ja luules ka loomulikke elumustreid, ajarännakuid ja üksikuks jäänud inimesi. Käsitletakse Arktika valu ja erilisi geopoliitilisi olusid, aga ka muutuvaid elutingimusi, mis võivad teha nii emotsionaalselt kui ka kunstiliselt ootamatuid pöördeid.
Nominentide seas on ka mitmeid eesti lugejatele tuttavaid nimesid
Eestit kolmel korral külastanud Jessie Kleemann on Gröönimaa luuletaja, maskitantsija, video- ja etenduskunstnik.
Jessie Kleemanni lapsepõlv möödus ümbritsetuna grööni pärimuskultuurist, traditsioonidest ja uskumustest, keset kujuteldavaid jäämäeskulptuure, inimnäolisi mägesid ja kaljusid. Lähedase pereliikme kurtus, kiusamine koolis – tänu raamatute maailmale sai ta rasketel hetkedel oma probleemidest eemalduda. Keel ja kõne on talle alati tähtsad olnud. Need on osa tema päritolust ja identiteedist ning see omakorda innustab teda kui loojat kasutama erinevaid kunstivorme ning väljendusvahendeid. Kleemann kirjutab grööni, taani ja inglise keeles. Tema loomingut on tõlgitud hispaania, norra, islandi, fääri keeltesse. Tema luulenäiteid leiab ka 2006, aastal ilmunud eestikeelsest luulevalimikust „Kiirus vaikuse sees“, mille on tõlkinud Kai-Mai Aja.
Tema nomineeritud luulekogu „Arkhticós Dolorôs“ (2021) seob suurepäraselt kokku teemad, millele Kleemann viimase veerandsajandi jooksul keskendunud on: looduse väärkohtlemine kaasaegse inimkonna poolt, põlisrahvaste kultuuri kadumine ja võitlus selle eest, et Gröönimaa inuitide järeltulijad leiaksid kaasaegses globaliseerunud maailmas uue identiteedi. Gröönimaa kultuurist ammutatud sümboleid, figuure ja esemeid kombineeritakse sarnaste kaugelt pärit objektidega – samamoodi, nagu põimuvad erinevad keeled, eriti grööni, taani ja inglise keel, moodustades täiesti uusi tähendusruume. Nii saame kogeda kultuurilist segu, mille puhul on tegu nii kaotuse kui ka loomingulise leiutisega, mis viib meid uutesse ja ootamatutesse kohtadesse. Tekst on küllastunud emotsioonidest, valust ja frustratsioonis – kuid valust sünnivad uued tähendused, kujundid ja sõnad, mis kutsuvad lugejat kaasa luuletuste kaudu tõeks saanud elamistingimuste ja olemasolu uurimisretkele. „Arkhticós Dolorôse“ kesksel kohal on kannatav, sulav Arktika. Jessie Kleemann oli üks esimesi, kes tõlgendas müüti mere-emast kaasaegse reostuse ja keskkonnakatastroofi sümbolina. „Arkhticós Dolorôses“ näeme seda figuuri „külma olendina”, jää ja liustike inua-na, hinge või olevusena, kelle valu peegeldub ägedalt tagasi inimestele endile. Kleemann jagab lugejatega põlisrahva kogemust, kuidas inimkond sõltub ümbritsevast loodusest, mille osaks ta ise on – seda kõike tõlgendatakse hilismodernses globaliseerunud olevikus.
Teine siinkandis tuntud autor on rootslane Karin Erlandsson, kelle teosed „Pärlipüüdja. Legend silmaterast“ (2019; kirjastus Sinisukk) ning „Linnutaltsutaja. Legend silmaterast“ (2021; kirjastus Sinisukk) on tõlgitud ka eesti keelde ning jõudnud juba paljude põhjala kirjanduse huvilisteni. Erlandsson on kolm korda Põhjamaade Nõukogu laste- ja noortekirjanduse preemiale kandideerinud ning 2021. aastal võitis ta noorteromaaniga „Nattexpressen“ (Öine ekspress) ka Runeberg Juniori auhinna, mille puhul valivad lõpliku võitja lapsed. Sel aastal on Erlandsson esindatud teosega „Hem“ (eesti k. „Kodu“), kus ta muljetavaldavalt oma senist registrit avardab.
Teost võib kirjeldada kui kollektiivset romaani, kuid samamoodi võib seda vaadelda kui novellisarja, mida ühendab üks keskne teema. Teosesse on koondatud Ahvenamaa kuue tuhande aastane ajalugu kiviajast tänapäevani, mida käsitletakse naiste silmade läbi. Erlandsson kasutab õrna ja pingevaba proosat ning keeleliselt meisterlikku stiili, et avaldada austust saaremaailmale ja looduslähedasele eluviisile, toomaks lugejateni emad, kes vastutavad kõigi koduste asjade eest, samal ajal kui mehed töötavad kuude või aastate kaupa merel ja on kodust kaugel eemal.
Meri annab ja meri võtab ära. Haavatavus ja ärevus on saareelanike truud kaaslased. Neist on saanud vankumatud ja tähelepanelikud inimesed, keda kannab edasi sisemine jõud. Erlandssonile pole karm reaalsus võõras ja ta läheb teoses idüllilise saarestiku kujutamisest palju kaugemale. Ta kirjutab realistlikult, ilma igasuguse ilutsemiseta, mis teeb teksti sügavuti usutavaks.
Kõigi nominentide ning teostega saab tutvuda SIIN