Latte-pappa fenomen: Kuidas Põhjamaad muutsid isaduse loomulikuks eluosaks

jaanuar 30, 2026

NordenBladet – Latte-pappa ehk sotsiaalne eksperiment, mis muutis Põhjamaade peremudelit jäädavalt. See on lugu sellekst, kuidas pilkenimi muutus sotsiaalseks standardiks. Kes on latte-pappa ja miks maailm teda kadestab?

Kui jalutada tööpäeva hommikul Stockholmi trendikas Södermalmi linnaosas või Oslo Grünerløkkas, avaneb pilt, mis enamikus maailma paikades on haruldane: kohvikud on täis noori mehi, kes lükkavad kalleid lapsevankreid, joovad caffè latte’t ja arutavad omavahel mähkmete või unerežiimide üle. Need ei ole töötud ega puhkepäeva nautijad. Need on latte-pappad – sümbol Skandinaavia edukast perepoliitikast ja radikaalsest kultuurilisest nihkest.

See, mis algas pilkava terminina, on tänaseks muutunud tavaliseks sotsiaalseks normiks, mis defineerib ümber kaasaegse isaduse. Isa lapsevankriga ei ole midagi haruldasemat kui ema lapsevankriga.

1. Fenomeni sünd ja tähendus

Termin “latte-pappa” tekkis Rootsis 2000. aastate alguses. Algselt kasutati seda kergelt iroonilises võtmes, kirjeldamaks meediatöötajaid ja hipster-isasid, kes veetsid oma pikki vanemapuhkuseid kallites kohvikutes aega surnuks lüües.

Tänaseks on termin kaotanud oma pilkava varjundi. Sellest on saanud Põhjamaade heaoluühiskonna norm, mis tähistab isa, kes on lapsekasvatamisse kaasatud võrdselt emaga juba imiku east alates. See ei ole enam “lapsehoidmine” (mis eeldab, et põhitöö teeb keegi teine), vaid täisväärtuslik vanemlus – sooline võrdõiguslikkus.

2. Poliitiline arhitektuur: “Kasuta või kaota”

Latte-pappa ei tekkinud tühjale kohale. See on otsene tulemus aastakümneid kestnud sotsiaaltehnoloogiast ja poliitilistest otsustest, mille eesmärk oli murda traditsioonilisi soorolle.

Ajaloolised verstapostid:

Rootsi, 1974: Esimene riik maailmas, mis asendas “emapuhkuse” sooneutraalse “vanemapuhkusega”.
Norra, 1993: Võeti kasutusele “Isade kvoot” (Fedrekvote). See oli revolutsiooniline põhimõte: teatud osa vanemapuhkusest on broneeritud eksklusiivselt isale. Kui isa seda välja ei võta, läheb see aeg (ja raha) pere jaoks kaotsi. Ema ei saa seda aega endale võtta.
Rootsi, 1995: Järgnes oma “isakuuga”, mida hiljem pikendati.

Praegune seis (2024+):

Tänapäeval on süsteemid disainitud nii, et need sunnivad mehi koju jääma, kui nad ei taha peret majanduslikult kahjustada.

Rootsi: Vanematele on ette nähtud 480 päeva tasustatud puhkust. Sellest 90 päeva on n-ö “isade kvoot”.
Island: Süsteem on veelgi radikaalsem – 4 kuud emale, 4 kuud isale ja 4 kuud jagamiseks.
Soome: 2022. aasta reformiga said mõlemad vanemad võrdse arvu, 160 tasustatud puhkusepäeva.

3. Statistika: Numbrid, mis purustavad müüte

Kas see poliitika tegelikult töötab või on see vaid väike eliidi lõbu? Statistika näitab selget massilist omaksvõttu.

Osalusmäär: Rootsis ja Norras kasutab ligikaudu 90% isadest oma õigust vanemapuhkusele. See ei ole enam valik, vaid sotsiaalne ootus.
Päevade jaotus: Rootsi sotsiaalkindlustusameti (Försäkringskassan) andmetel võtavad isad välja ligikaudu 30% kõigist makstud vanemapuhkuse päevadest. Kuigi see pole veel 50/50, on see maailma mastaabis ülikõrge (võrdluseks: paljudes riikides on see näitaja alla 5%).
Mõju lahutustele: Uuringud on näidanud, et paarid, kus isa võtab aktiivselt vanemapuhkust, lahutavad väiksema tõenäosusega, kuna kodune koormus on võrdsemalt jaotatud.

4. Kultuuriline nihe ja sotsiaalne surve

Kõige huvitavam aspekt latte-pappa fenomeni juures on see, kuidas seadused muutsid kultuuri.

Tööandja vaade: Skandinaavias on tekkinud olukord, kus tööandja vaatab viltu pigem sellele mehele, kes ei lähe vanemapuhkusele. See tekitab küsimusi: “Kas ta ei hooli oma perest?”, “Kas ta on vanamoodne?”, “Kas tal on kodus probleeme?”.
Karjääri planeerimine: Kuna nii noored mehed kui ka naised “kaovad” tööturult lapse saades mõneks kuuks, on vähenenud noorte naiste diskrimineerimine värbamisel. Risk, et töötaja jääb lapsega koju, on nüüd sooneutraalsem.
Maskuliinsus: Põhjamaades ei vähenda lapsevankri lükkamine mehe staatust. Vastupidi, see signaliseerib kompetentsust, emotsionaalset intelligentsust ja modernsust. See on staatuse sümbol.

Latte-pappa fenomen on enamat kui vaid trendikas termin – see on Skandinaavia linnapildi uus üsna loomulik osa. See tähistab isasid, kes on vahetanud kontorilaua lapsevankri ja kohvikumelu vastu, sümboliseerides ühiskonda, kus hooliv isadus on auasi ja lastekasvatamine kahe vanema ühine teekond. Ometi peidab mõiste tänini endas natuke ka peent irooniat, vihjates, et avalik jalutuskäik käruga ei taga alati koduste kohustuste võrdset jagunemist suletud uste taga. (NordenBladet)

5. Miks just “Latte”? Sotsialiseerumise vajadus

Miks me näeme neid isasid just kohvikutes? Vastus on lihtne ja inimlik. Aastakümneid oli väikelastega kodus olemine naiste pärusmaa, mis tekitas naistele suunatud tugigrupid, beebikoolid ja sotsiaalsed võrgustikud.

Kui mehed hakkasid massiliselt koju jääma, avastasid nad end sotsiaalses isolatsioonis. Nad ei sobinud alati “emmede gruppidesse”. Kohvikud muutusid neutraalseks pinnaks, kus kohtuda teiste isadega, jagada kogemusi ja säilitada side täiskasvanute maailmaga. Kohvikukultuur on seega otsene vastus isade vajadusele sotsiaalse võrgustiku järele lapsepuhkuse ajal.

Kokkuvõte: Eeskuju maailmale?

Latte-pappa ei ole pelgalt nunnu pilt Instagramis. See on tõestusmaterjal, et riiklik poliitika suudab muuta sügavaid soolisi stereotüüpe. Skandinaavia kogemus näitab, et kui luua süsteem, kus isadus on majanduslikult toetatud ja sotsiaalselt normeeritud, võtavad mehed selle rolli rõõmuga vastu.

Tulemuseks on ühiskond, kus lapsed saavad lähedasema suhte isaga, naised saavad kiiremini naasta tööturule ja mehed kogevad lapsekasvatamise rõõme (ja raskusi) vahetult, mitte kõrvaltvaatajana.

Avafoto: NordenBladet

Põhjamaade mudel: Soolise võrdõiguslikkuse globaalne etalon ja selle paradoksid

Helena-Reet Aari

jaanuar 30, 2026

NordenBladet – Skandinaaviamaad – Taani, Norra, Rootsi (ja laiemas kontekstis ka Soome ja Island) – on aastakümneid olnud maailma soolise võrdõiguslikkuse majakad. Maailma Majandusfoorumi (WEF) iga-aastases Global Gender Gap Report edetabelis hõivavad need riigid järjepidevalt esikohad. Kuid selle statistilise edu taga peitub keerukas maastik, kus ajaloolised võidud kohtuvad kaasaegsete, kohati üllatavate väljakutsetega, mida teadlased nimetavad “Põhjamaade paradoksiks”.

1. Ajalooline vundament: Teerajajad poliitikas

Skandinaavia edu ei ole juhuslik, vaid pikaajalise poliitilise arengu tulemus. Piirkond on olnud maailmas esirinnas naiste kaasamisel poliitilisse otsustusprotsessi.

Taani ja Nina Bang (1924): Taanil on märgiline koht ajaloos. 1924. aastal sai Nina Bangist Taani haridusminister sotsiaaldemokraatlikus valitsuses. See tegi temast maailma esimese naisministri demokraatlikult valitud ja rahvusvaheliselt tunnustatud valitsuses. See sündmus purustas klaaslae ajal, mil paljudes Euroopa riikides polnud naistel veel valimisõigustki.
Soome ja hääleõigus (1906): Soome oli esimene riik maailmas, kus naised said täielikud poliitilised õigused – nii õiguse hääletada kui ka kandideerida parlamendivalimistel.
Norra ja Gro Harlem Brundtland (1981): Norra esimene naispeaminister Brundtland moodustas 1986. aastal valitsuse, kus 18 ministrist 8 olid naised, pälvides hüüdnime “naiste valitsus”. See normaliseeris naiste osakaalu tipp-poliitikas tasemeni, mis on tänaseks standardiks (40–50%).

2. Haridus: Uus lõhe on tekkimas

Tänapäeva Skandinaavias on haridusmaastik teinud täieliku pöörde. Kui sajand tagasi võitlesid naised ligipääsu eest ülikoolidele, siis täna on nad haridussüsteemi edukaim grupp.

Naiste ülekaal kõrghariduses: OECD andmetel on Rootsis, Norras ja Taanis naiste osakaal ülikoolilõpetajate seas ligikaudu 60%. Naised on akadeemiliselt edukamad peaaegu kõikides astmetes.
“Poiste kriis”: Uus murekoht on poiste mahajäämus põhihariduses, eriti lugemisoskuses. See on tekitanud diskussiooni haridussüsteemi feminiseerumisest ja vajadusest kohandada õppemetoodikaid poistele sobivamaks.
STEM-valdkonna visadus: Vaatamata kõrgele võrdõiguslikkuse tasemele on inseneeria, IKT ja tehnoloogia endiselt tugevalt meeste pärusmaa (naiste osakaal ca 25-30%), samas kui tervishoid ja haridus on ülekaalukalt naiste domineeritud (ca 75-80%).

Skandinaavia on arenenud heaoluühsikond. Põhjamaid iseloomustab tugev sooline võrdõiguslikkus: universaalsed lastehoiu- ja perepoliitikad, tasustatud vanemapuhkus (sh isapuhkuse kvoodid) ning laialdane tugi naiste osalemisele tööturul. Samal ajal peetakse normiks, et nii tasustatud töö kui ka hooldus- ja kodutööd on jagatud, mistõttu on naisi palju juhtimises ja poliitikas ning palgalõhe ja takistused karjääris on üldiselt väiksemad. Ometi ei ole süsteem “valmis”: endiselt püsib ametialane sooline segregatsioon ja palgalõhe, ning debatt keskendub sellele, kuidas jõuda veelgi võrdsema võimu- ja vastutuse jaotuseni. (Kollaaž: 3 x NordenBladet)

3. Tööturg ja “Põhjamaade paradoks”

See on Skandinaavia mudeli kõige huvitavam ja vastuolulisem aspekt.

Kõrge tööhõive: Põhjamaades on naiste tööhõive määr maailma kõrgeimate seas (ulatudes üle 75%), mis on peaaegu võrdne meeste omaga. See on saavutatud tänu taskukohastele lasteaedadele ja paindlikule vanemapuhkuse süsteemile.
Horisontaalne segregatsioon (Paradoks): Uuringud näitavad, et Põhjamaade tööturg on sooliselt rohkem segregeeritud kui näiteks USA-s või Lõuna-Euroopas.
- Miks? Kuna heaoluriik on suur tööandja, töötavad naised massiliselt avalikus sektoris (õpetajad, õed, sotsiaaltöötajad), kus on kindlad sotsiaalsed garantiid ja lapsesõbralikud tööajad. Mehed koonduvad erasektorisse. See segregatsioon on otsene põhjus püsivale palgalõhele.
Osaajaga töö: Eriti Norras ja Rootsis on levinud, et naised töötavad pärast laste sündi osaajaga. Kuigi see on vabatahtlik valik, mõjutab see negatiivselt naiste karjääriredelil tõusmist ja tulevast pensioni.

4. Palgalõhe: Visa kaduma

Vaatamata progressiivsele mainele, ei ole palgalõhe kadunud.

Statistika: Eurostati ja kohalike statistikaametite andmetel püsib sooline palgalõhe Skandinaavias vahemikus 12–14% (korrigeerimata).
Põhjused: Peamine põhjus ei ole otsene diskrimineerimine (“sama töö eest vähem raha”), vaid eelmainitud elukutsevalikud. “Naiste tööd” avalikus sektoris on süsteemselt madalamalt tasustatud kui “meeste tööd” erasektoris (nt finantssektor või IT).

5. Perepoliitika: “Isade kvoodid” ja sotsiaalne revolutsioon

Skandinaavia suurim innovatsioon on arusaam, et naiste võrdõiguslikkus tööturul sõltub meeste võrdõiguslikkusest kodus.

Isade kvoot (Fedrekvote): Norra oli esimene riik maailmas, mis kehtestas 1993. aastal isadele mõeldud vanemapuhkuse kvoodi – perioodi, mida ei saa emale üle kanda. Kui isa seda välja ei võta, läheb see aeg kaotsi.
Tulemused: Tänaseks kasutavad Rootsis ja Norras ligi 90% isadest vanemapuhkust. See on tekitanud uue sotsiaalse normi – Latte-pappa (Rootsi termin noorte isade kohta, keda näeb keset tööpäeva kohvikutes vankritega). See on vähendanud tööandjate hirmu noorte naiste palkamise ees, sest ka mehed jäävad lapsega koju. Loe ka: Latte-pappa fenomen: Kuidas Põhjamaad muutsid isaduse loomulikuks eluosaks

6. Juhtimine ja ettevõtlus: Kvoodid vs. Vabatahtlikkus

Norra “radikaalne” samm: 2003. aastal (jõustus 2008) šokeeris Norra ärimaailma, nõudes börsiettevõtete nõukogudes vähemalt 40% naiste osalust. Vastasel juhul ähvardas ettevõtet sundlikvideerimine. See eesmärk saavutati kiiresti ja on inspireerinud sarnaseid seadusi üle Euroopa.
Klaaslagi tipus: Vaatamata kvootidele on tegevjuhtide (CEO) seas naiste osakaal Skandinaavia suurfirmades endiselt madal (ca 10-15%). See näitab, et kvoodid aitavad järelevalvetasandil, kuid operatiivjuhtimise tippu jõudmine on endiselt keeruline.

Huvitavaid fakte ja “Kas te teadsite, et…?”

Rootsi feministlik välispoliitika: 2014. aastal kuulutas Rootsi (tollase välisministri Margot Wallströmi eestvedamisel) esimese riigina maailmas välja “feministliku välispoliitika”, seades naiste õigused ja esindatuse oma diplomaatia keskmesse. (Kuigi 2022. aasta uus valitsus loobus sellest terminist, on põhimõtted suuresti säilinud).
Islandi streik: 1975. aastal toimus Islandil “Naiste vaba päev”, mil 90% riigi naistest lõpetas töötamise ja kodutööd, et demonstreerida oma asendamatust. See viis viis aastat hiljem maailma esimese demokraatlikult valitud naispresidendi (Vigdís Finnbogadóttir) ametisse valimiseni.
Sõjaväekohustus: Norra (2015) ja Rootsi (2017 taastatud kujul) on ühed vähesed riigid maailmas, kus ajateenistus on sooneutraalne ja kohustuslik nii meestele kui naistele.

Skandinaavia riigid tõestavad, et riiklik sekkumine (lasteaiad, isapuhkus, kvoodid) on soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel kriitilise tähtsusega. Siiski näitab sealne kogemus ka seda, et kultuurilised mustrid ja elukutsevalikud on visad muutuma. Tõeline võrdõiguslikkus ei tähenda enam vaid juriidilisi õigusi – need on ammu tagatud –, vaid võitlust stereotüüpide ja tööturu struktuurse segregatsiooniga.

Avafoto: NordenBladet

Huldufólk vs. Huldra: Põhjala mütoloogia varjatud palged

Helena-Reet Aari

jaanuar 27, 2026

Huldra muinasjutud, muistendid, pärimused, mütoloogia

NordenBladet – Põhjamaade folklooris on “varjatud maailm” alati olnud inimeste igapäevaelu lahutamatu osa. Kuid sõltuvalt sellest, kas viibite paksudes Rootsi metsades või tuulistel Fääri saartel, on see varjatud maailm väga erinev.

Kuigi nimed Huldra (Hulder) ja Huldufólk pärinevad samast vanapõhja tüvest (hylja – peitma, varjama), tähistavad need kahte täiesti erinevat mütoloogilist kontseptsiooni.

Huldra: Metsik võrgutaja (Norra ja Rootsi)

Skandinaavia mandriosas, eriti Norras ja Rootsis, on Huldra (või skogsrå – metsaemand) üksik ja salapärane naissoost metsavaim. Saamide pärimuses esineb sarnane tegelane nimega ulda. Ta on looduse personifikatsioon – ahvatlev, kuid ohtlik. Pärimuslugudes on huldra sageli metsiku looduse valitsejanna/hoidja: ta võib olla inimese vastu heatahtlik (nt aitab või valvab tööd), aga ka ohtlik – eriti kui inimene käitub ülbelt, ahnelt või lugupidamatult.

Välimus: Ilu ja loomalikkus

Eestvaates on Huldra hingematvalt ilus ja ligitõmbav naine, sageli pikkade juustega ja taluniku riietes. Kuid tal on alati üks füüsiline “viga”, mis paljastab tema mitteinimliku päritolu ning mida ta püüab varjata:

Norras: Tal on pikk lehma saba (vahel ka rebase saba), mis paistab seeliku alt välja.
Rootsis: Tal on sageli selg õõnes nagu vana puutüvi või kaetud puukoorega.

Käitumine: Üksik kütt

Huldra ei ela tavaliselt suurtes kogukondades. Ta ilmub üksikutele meestele – söepõletajatele, jahimeestele või karjustele – sügaval metsas.

Oht: Ta meelitab mehi oma iluga, eksitades neid sügavamale metsa, kust nad ei pruugi kunagi naasta.
Võimalus: Kui mees suudab Huldra kirikusse viia ja temaga abielluda, kaotab Huldra oma saba ja muutub inimeseks. Räägitakse, et sellised naised on väga tugevad ja toovad talule suurt õnne, kuid meest tuleb hoiatada: kui ta kohtleb Huldrat halvasti, meenub naisele tema ürgne jõud ja ta võib mehe paljaste kätega puruks pigistada.

2. Huldufólk: Peidurahvas (Island ja Fääri saared)

Liikudes läände, Atlandi ookeani saartele, muutub pilt drastiliselt. Siin ei ole tegemist metsiku loodusvaimuga, vaid Huldufólk on terve paralleelühiskond. Nad on “meie paremad koopiad”.

Välimus: Üllad ja hallid

Huldufólk näeb välja peaaegu täpselt nagu inimesed, kuid nad on sageli kirjeldatud kui pikemad, ilusamad ja väärikamad.

Nad kannavad sageli halle riideid (fääri k. huldugrátt), mis aitab neil kivide ja udu vahele kaduda.
Neil puuduvad loomalikud tunnused (ei mingit saba ega õõnsat selga).

Käitumine: Peegelühiskond

Erinevalt üksikust Huldrast elab Huldufólk perede ja kogukondadena.

Elupaik: Nad elavad suurtes kivirahnudes (álfhóll) ja mäeküngastes.
Eluviis: Nad peavad karja (huldulambad ja -lehmad on eriti rammusad), käivad kalal, peavad pulmi ja matuseid. Neil on oma preestrid ja kirikud.
Suhe inimestega: Nad on naabrid. Kui sa austad nende elupaika (ei lõhu nende kive, ei ehita teed läbi nende “maja”), jätavad nad su rahule või isegi aitavad sind. Kui sa neid häirid, tabab sind ebaõnn, haigus või majanduslik krahh.

Üks levinumaid ja hirmutavamaid lugusid Fääri pärimuses (mis on sarnane ka Eesti mütoloogiale) on see, et huldufólk tahab vahetada oma lapse inimlapse vastu. Kui inimene sai lapse, pidi ta olema väga ettevaatlik, et huldu-naine ei tuleks ja ei vahetaks ilusat inimlast oma vana ja inetu lapse vastu. Sellist vahetatud last kutsuti fääri keeles býttingur.

Miks see erinevus tekkis?

Folkloristid usuvad, et erinevus tuleneb maastikust ja elutingimustest.

Mets vs. Lage maa: Rootsis ja Norras on metsik ja pime mets koht, kus inimene on üksi ja haavatav – Huldra kehastab metsa ahvatlevat, kuid ohtlikku tundmatust.
Isolatsioon saartel: Islandil ja Fääri saartel metsa peaaegu ei ole. Inimesed elasid väikestes isoleeritud külades karmi looduse meelevallas. “Peidurahvas” pakkus seltsi – nad olid kujuteldavad naabrid tühjas maastikus, kes seletasid lahti kummalisi loodusnähtusi ja andsid põhjuse austada iga kivi ja künkakest.

Tänapäevane pärand

Mõlemad uskumused elavad edasi ka 21. sajandil:

Turism: Norra turism kasutab Huldra kuju sageli (nt Kjosfosseni joal Flåmi raudtee ääres tantsib punases kleidis “Huldra” turistidele).
Ehitus: Islandil ja Fääri saartel võetakse Huldufólk’i tõsiselt ehitusprojektides. On juhtumeid, kus maanteid on ümber projekteeritud, et vältida tuntud “haldjakivi” õhkulaskmist, sest kohalikud (ja vahel ka masinad, mis seletamatult katki lähevad) keelduvad seal töötamast.

Norra: Põhja-Jäämeres asuva vulkaanilise saare Jan Mayeni peahoone osad võivad kokku kukkuda

Helena-Reet Ennet

oktoober 11, 2022

NordenBladet – Norra küberkaitse aruande kohaselt võib maavärin kaasa tuua asbesti eraldumise Jan Mayeni* saare peahoonest ja halvimal juhul võib see viia hoone kokkuvarisemiseni, kirjutab Forsvarets Forum.

Jan Mayeni peahoone valmis 1960. aastal ja selle eeldatav eluiga oli 10 aastat. Täna on hoone kandekonstruktsioonides tõsised kahjustused. Raportis märgitakse ka, et saart tabavad maavärinad iga päev.

Kuigi saare maavärinad on tavaliselt nõrgad, pole teada, kui tugevale maavärinale hoone vastu peab. Kardetakse, et isegi väike maavärin võib viia asbesti eraldumiseni.

Küberkaitsebaasi ja häireteenistuste (CBA) ülema kohusetäitja ütleb foorumis, et küberkaitse on pikka aega püüdnud Jan Mayeni saarele rajada uusi hooneid.

____________________________________
* Jan Mayen on Norrale kuuluv vulkaaniline saar Põhja-Jäämeres. Saarel puudub püsielanikkond. Selle pikkus on 55 km (edela-kirde suunal) ja pindala 373 km².

Saar on osaliselt liustikega kaetud (114,2 km² suurune ala) Beerenbergi vulkaani ümbruses. Sellel on kaks osa: suurem kirdeosa Nord-Jan (Põhja-Jan) ja väiksem Sør-Jan (Lõuna-Jan), mida ühendab 2,5 km lai maakitsus. Saar asub 600 km Islandist kirdes, 500 km ida pool paiknevast Gröönimaast ja 1000 km läänes Nordkapist Norras.

Saar on mägine, ja kõrgeim tipp on põhjas Beerenbergi vulkaan. Maakitsus on saare kahe suurima järve, Sørlaguna (Lõuna-laguun) ja Nordlaguna (Põhja-laguun) asukoht. Kolmas järv kannab nime Ullerenglaguna (Ullerengi laguun).

Ehkki neid administreeritakse eraldi, on ISO 3166-1 standardis Jan Mayen ja Svalbard ühiselt tähistatud kui Svalbard ja Jan Mayen kahetähelise riigikoodiga “SJ”.

Jan Mayeni saar on Norra Kuningriigi lahutamatu osa. Alates 1995. aastast on Jan Mayeni eest hoolitsenud Põhja-Norra Nordlandi maakonna vanem (fylkesmann). Osaline vastutus Jan Mayeni üle on aga määratud Norra kaitseväe logistikaorganisatsiooni Norra kaitseväe jaamaülemale.

Ainsad saare elanikud on Norra kaitseväe ja Norra meteoroloogia instituudi töötajad. Saarel veedab talve kaheksateist inimest, kuid suvel võib elanike arv umbes kahekordistuda, kui tehakse suuri hooldustöid. Töötajad töötavad kas kuus kuud või ühe aasta saarel ning neid vahetatakse kaks korda aastas aprillis ja oktoobris. Tugimeeskonnad, sealhulgas mehaanikud, kokad ja õde, kuuluvad sõjaväelaste hulka. Sõjaväelased opereerisid Loran-C baasis kuni selle sulgemiseni 2015. aasta lõpus. Nii LORAN-saatja kui ka meteoroloogiajaam asuvad mõne kilomeetri kaugusel Olonkinbyeni asulast (Olonkini linn), kus kogu personal elab.

Jan Mayeni saarel on Trongskareti leiukohas üks kaevandatav loodusvara – kruus. Peale selle piirdub majandustegevus saarel asuvate Norra raadioside ja meteoroloogiajaamade töötajatele teenuste pakkumisega. Jan Mayenil on üks sillutamata lennuväli – Jan Mayensfield, mille lennurada on umbes 1585 m pikk. 124,1 km pikkusel rannikul ei ole ühtegi sadamat ega kaid, vaid ainult ankrukohad.

Saare ümber on rohked kalavarud ja saare valdamine annab suure eksklusiivse majandusvööndi selle ümber. Norra ja Taani vaheline vaidlus Jan Mayeni ja Gröönimaa vahelise kalapüügikeelu tsooni üle lahendati 1988. aastal, andes Taanile suurema suveräänsuspiirkonna. Geoloogid kahtlustavad, et Jan Mayeni ümber ookeanipõhjas asuvad märkimisväärsed nafta- ja maagaasivarud.

Jan Mayenil on Gröönimaa ja Svalbardiga sarnane hüperokeaaniline polaarkliima, mille Köppeni kliimaklassifikatsioon on ET. Golfi hoovuse tugevad mõjud muudavad hooajalised temperatuuride kõikumised saare laiuskraadidel äärmiselt väikeseks, ulatudes umbes 6 °C juurde augustis kuni −6 °C juurde veebruaris, kuid muudab saare ka pilviseks vähese päikesepaistega alaks isegi pideva polaarpäeva ajal. Sügav lumikate hoiab ära igikeltsa tekkimise, hoolimata aasta keskmisest temperatuurist, mis on pisut alla nulli.

Fotod: Google Maps

1 23Page 3 of 3

Norra.

Skjærtorsdags-rally ehk PÄEV, mil Rootsi Strömstadi linn täitub norrakatega

Norra: Jonas Gahr Støre kinnitas valmisolekut kandideerida peaministriks ka 2029. aastal

Norra Keskpank kaitseb intressitõuse keset kasvavat kriitikat

Purjus SAS-i töötaja peeti kinni – teine juhtum ühe kuu jooksul

Norra mure ökoloogiliste riskide pärast kasvab: Murmansk on tõusmas Venemaa peamiseks naftaekspordi sõlmeks

Norra on pakkunud hädasadamat 131 Venemaa alusele

Norra: Päästeaktsioon Lyngeni alpides – matkaja jäi Sofiatindenil laviini alla