NordenBladet – Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed kurdavad igavuse üle. Minul reaalselt on kõik päevad on nii sündmusterohked, et kõige kajastamine muutub keeruliseks. Päevad on pikad ja täis erinevaid tegevusi ning kõike lihtsalt ei jõua blogisse kirja panna. Mulle kohe väga meeldiks, kui suudaksin jäädvustada suurema osa oma igapäeva tegevustest, mõtetest ning ideedest, aga hetkel tundub see täiesti võimatu. Aeg lihtsalt tormab käes ja ma pole nii osav, et kõike jäädvustada. Igapäevane blogimine tundub väga keeruline, sest olen ülekuhjatud erinevate kohustustega.

Lõikasin tuka! No onju suur uudis..haha.. seda teen absoluutselt iga kord kui olen varem lõigatud tukka mõnda aega välja kasvatanud. Samuti on mul kombeks mängida juuksevärviga – pruun, tumepruun, punane, must… need toonid meeldivad mulle väga ja nendega mängin pidevalt. Hetkel olen oma punaka peaga väga rahul. Kahe viimase päeva jooksul on vähemalt viis inimest mulle öelnud, et meenutan Osmanite ajaloo, Türgi sultan Suleiman esimese lemmiknaist ja hiljem seaduslikku abikaasat Hürrem Sultaanat. No õigemini saksa-türgi päritolu Türgi näitlejannat Meryem Sahra Uzerli, kes mängis seriaalis “Sajandi armastus”, Suleiman I lemmiknaist Hürremit. Mnjahhh… ei ole minu usk, ega minu iidol aga mis siis ikka. Väga kaunis, silmapaistvalt edasipüüdlik ja nutikas naine oli, võtan seda kui suurt komplimenti. Ka serjaali olen näinud ning usun, et see on üks huvitavamaid ning kavalamini planeeritud ja läbi mõeldud filme üldse, mida tean.

Minu soov on teha sama “promotööd” Põhjamaadele.. läbi artiklite, rahvalugude, raadiosaadete ning videoklippide (võib-olla kunagi ka läbi pikemate filmide) – tutvustada Skandinaavia / Põhjamaade kultuuri ning traditsioone, rääkida Põhjamaade lugu – postiivses, huvitavas ning hoogsas võtmes. See on üks minu missioon NordenBladet´i juures! Tahan südamest, et Põhjamaade müstika ning kutuur säiliks ning Põhjala inimsed hoiaksid kokku ning meie traditsioonid välja ei sureks! Meie kultuuripärand on nii võimas! Seda ei peaks isegi ilustama, armulugudega võimendama ega rikkustega immutama — see on naturaalselt nii tugev, hingematvalt võimas ja ainulaadne!

Mida te uuest juuksevärvist arvate?? 🙂
(blogi jätkub peale pilte)

Võitsin mõne aja eest õnnekombel Eesti Rahva Muuseumi “Oma näitus 2020” projekti (Suur aitäh teile armsad lugejad ja minu poolt hääletajad! Loe sellest lähemalt SIIT ja SIIT), ning muidugi, nagu mulle omane, seadsin kohe pea mitu korda enda võimetest suuremad eesmärgid. Kuulutasin ElishevaShoshana.com blogis kõva häälega välja, et kavatsen kirjutada lasteraamatu “Tema Kõrgeausus Hiir Esimene“, mille ise illustreerin ning esitlen nii maale kui raamatut juba samal võidunäitusel “Meie kodune nõiaköök“. Puuuuh.. Mis ma oskan öelda. Totaalselt segane olen! Aeg tiksub, tähtajad lähenevad aga tulemus on “ootel”!!!

Mul on eraelus keeruline aeg (räägin sellest ehk mõni teine kord pikemalt või siis mitte). Pea laiali otsas ning tunded segamini on päris raske millelegi korralikult pühenduda. Olen maalidega algust teinud ja tulemusega väga rahul ent olen endale seatud graafikust väga, väga palju maas. Katastroofiliselt palju maas! Täna aga tundisn, et TÄNA hakkan asju muutma jälle! Teen sellega algust täna ja kohe. Võtsin raamaturiilulist kolm head lasteraamatut: Vendade Grimmide (Wilhelm Grimmi ja Jacob Grimmi) „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“ ning Astrid Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed“. Lugesin mõlemad ühe jutiga läbi. Lindgreni Lõvisüdametest – Karl Lõvist ja Joonatan Lõvist lugedes uppusin pisaratesse. Seejärel sirvisin üle ka Tove Janssoni “Muumitrollid” ning jõudisn järeldusele, et kõige väiksematele lugejatele, nagu ma algul planeerisin, kirjutada ma ei oska või ei taha. Mulle meeldib vähe värvikamalt kirjutada. Olin peale nende saksa ning põhjamaiste autorite loomingu taaslugemist nii powerit täis, et hakkasin kohe kirjutama… õigemini 4-5 tundi “hakkasin kirjutama” enne kui sulg jooksma hakkas. Ja siis ta lõpuks hakkas! Võib-olla avaldan teile mõne lõigu ka enne ilmumist, eks näis! Hetkel hoian pöialt, et homme tuleks sama loov ja tore päev kui täna!

(blogi jätkub peale lasteraamatute pilte… ning minu illustreeringuid)

Vaata lisa: Helena-Reet: “Tema Kõrgeausus Hiir Esimene” hakkab kuju võtma + GALERII!

Täna jõudsin ka mitu tundi köögis möllata! Tegin makarone hakkliha blognese kastmes  ning feta juustu ning pestoga soolaseid lehttaigna pirukaid. Assa mait kui hea kokk ma ikka olen! 😛 Katsu sa vormi hoida, kui aina nii häid toite teed…

..aga siia lõpetuseks kaks vanasanõna:

Kes süöb, sie jaksab! (Kes sööb, see jaksab!)
Kest ei olõ süüjät, tuust ei olõ ka tegijaät! (Kellest ei ole sööjat, sellest ei ole ka tegijat!)

Armastan teid, nüüd magama, head ööd!