NordenBladet – Tänapäeval, kui toiduainete valik on poodides lai ning kaupmehed võistlevad turumonopoli pärast ning ellujäämiseks teevad nn. igavesti säilivaid tooteid, tuleks võtta aega ning uurida, mida me ikkagi toidu pähe sööme. Paljud poelettidel laiutavad toiduained sisaldavad ohtlikke lisaaineid, mis on organismile mürgised ning võivad põhjustada allergiaid, vähki, astmat jt haigusi.
Mis on E-ained?
Lisaaine, rahvapäraselt tuntud ka kui E-aine, on looduslik või sünteetiline aine, mida lisatakse toidule tehnoloogilisel eesmärgil. Lisaaineid kasutatakse näiteks toidu paremaks säilitamiseks (säilitusained), vajaliku konsistentsi saavutamiseks (stabilisaatorid, tarretavad ained, emulgaatorid), toidule atraktiivsema värvuse andmiseks (toiduvärvid) jne.
E-ained on jaotatud rühmadeks nende põhifunktsioonist tulenevalt. Kõige enam toidus kasutatavad lisaainete rühmad on järgmised:
- toiduvärvid (E100 – E199);
- säilitusained e. konservandid (E200 – E299);
- antioksüdandid (E300 – E399);
- emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad (E400 – E499).
Lisaks nimetatutele on kasutusel lisaainerühmad nagu happesuse regulaatorid, jahu parendajad, paakumisvastased ained, lõhna- ja maitsetugevdajad, glaseerained, magusained, paksendajad, želeerivad ained, pakendamisgaasid jne (E500 – …).
Kas E-ained toidus on ohutud?
Toidu lisaained on ohtlikkuse seisukohast toidumürgistuste, tasakaalustamata toitumise, tööstuslike saasteainete, toiduainetest looduslikult esinevate mürgiste ainete ja pestitsiidide järel alles kuuendal kohal. See aga ei tähenda, et toidu lisaainetele ei pöörata piisavalt tähelepanu.
Eestis juhindutakse Euroopa Liidus kehtestatud nõuetest toidu lisaainete kohta ning loa lisaainete kasutamiseks annab Riigi Tervisekaitse Keskus. Enamik lisaaineid aitab kas paremini säilitada toiduaine toiteväärtust ja maitset, surub alla ohtlike mikroobide arengu või parandab konsistentsi, maitset ja/või aroomi. On ka selliseid e-aineid, mida lisatakse, et toidukaup tunduks tarbijale ligitõmbavam.
Lisaainete hulka kuuluvad ka kunstlikud magusained, millega magustatud toiduaineid tarvitavad diabeetikud ja inimesed, kellel on probleemiks liigne kehakaal.
Enamikes arenenud riikides on seadusega määratud, milliseid lisaaineid ja millistes kogustes on lubatud kasutada. Need peab ära näitama ka pakendil.
Püüdke tarbida toitu, mis ei sisalda säilitusaineid, osad neist on väga kahjulikud ja rikuvad teie tervist!
Paraku kasutatakse säilitusained isegi kiiresti tarbitavates toiduainetes, nt leivas. Ühed vanimad konservandid on naatriumnitrit (E250) ja naatriumnitraat (E251).
Nitriteid kasutatakse eeskätt lihatoodetes, sest neil on mikroorganismide kasvu pärssiv mõju. Lisaks säilitamisele annab nende kasutamine aga lihatoodetele ka harjumuspärase roosaka värvuse ja iseloomulikud maitseomadused.
Kahjuks võivad nitrititest tekkida toiduainetes kantserogeensed ühendid (halvaloomulise kasvaja e.vähi tekitajad). Sellele vaatamata on nitritite kasutamine lubatud, sest antibakteriaalset toimet peetakse olulisemaks kui kahjulike ühendite tekke ohtu.
Peale nitritite ja nitraatide (E249-E252) on peamised kahjulikud säilitusained sorbaadid (väga laialt kasutatavad, sorbiinhape E200, naatriumsorbaat E201, kaaliumsorbaat E202, kaltsiumsorbaat E203), bensoaadid (üks tavalisemaid kõrvaltoimeid tekitavatest lisaainetest, bensoehape E210, naatriumbensoaat E211, kaaliumbensoaat E212, kaltsiumbensoaat E213) ja parabeenid, vääveldioksiid E220 ja sulfitid E221-E228, tsitruseliste koore töötlemisel kasutatavad bifenüül E230, ortofenüülfenool (E231), naatriumortofenüülfenool (E232) ja tiabendasool (E233).
Kuidas suhtuda lisaainetesse?
Toiduainete ohutus on tänapäeval arenenud riikides paremini tagatud kui veel mõnikümmend aastat tagasi. Igas riigis koostavad tervishoiuorganid lubatavate lisaainete nimekirja, mis ei pea alati olema ühesugune.
Teadus võib tagada toiduainete ohutuse ainult tänapäeva teadmiste ja analüüsimetoodika tasemel. 100 %-line garantii see ei ole. Nii mõnedki toidu lisaained on kustutatud lubatavate nimekirjast.
Mõned tavalised toiduained võivad põhjustada allergiat. Ennekõike väikestel lastel esineb valguallergiat, seevastu ülitundlikkus e-ainete suhtes on üsna harv. Mõned lisaained võivad põhjustada üksikutel inimestel ülitundlikkusnähte, ehkki teiste jaoks on nad ohutud.
Inimesed, kes on allergilised aspiriini suhtes, võivad reageerida ka toidus kasutatavatele bensoe- ja sorbiinhappele. Reaktsiooni võivad tekitada ka pohlades ja jõhvikates leiduv bensoe-ja sorbiinhape. Sellisele ülitundlikkusele liitub tavaliselt ka asovärvaine allergia.
Aspiriinist, bensoe- ja sorbiinhappest ning asovärvainetest võib tekkida tursed, hingamisvaevused ja muud tervisehäired. Sulfitid ja antioksüdandid BHA ja BHT võivad tekitada erilaadseid allergiareaktsioone, eriti astmaatikud on tundlikud sulfitite ja teiste väävliühendite suhtes.
Siinkohal on loetletud mõned lisaained, mis võivad ülitundlikkusnähte tekitada:
Asovärvid
E102 Tartrasiin
E110 Paraoranzh
E123 Amarant
E124 Uuskoshenill
E151 Briljantmust
Säilitusained
E200 Sorbiinhape
E201 Naatriumsorbaat
E202 Kaaliumsorbaat
E210 Bensoehape
E211 Naatriumbensoaat
E214-219 Hüdroksübensoaadid
E220-227 Väävlishape ja sulfitid
Antioksüdandid
E320 Butüülhüdroksüanisool (BHA)
E321 Butüülhüdroksütolueen (BHT)
Avarfoto: Pexels
Loe ka:
Toiduainete pakenditel on sageli märge “pakendatud gaasikeskkonda” – MIDA SEE TÄPSELT TÄHENDAB?
