NordenBladet — Läti parlament Seim võttis täna neljapäeval, 9. jaanuaril vastu seadusemuudatused, mis piiravad alkoholi lubatud müügiaega, aga ka märjukese reklaami.
Parlament töötas nende muudatustega üle kahe aasta. Selle aja jooksul on parlamendis olnud pingelised arutelud selle üle, kuidas Lätis alkoholi tarbimist piirata. Parlamendi liikmed on aga aja jooksul paljudest ideedest loobunud, vahendab lsm.lv.
Neljapäeval heaks kiidetud muudatused piiravad alkohoolsete jookide kättesaadavust, reklaamimist ja turustamist. Seadusemuudatuse poolt hääletas 69 saadikut, vastu aga 10 saadikut.
Muudatustega piiratakse aega, mille jooksul võib alkohoolseid jooke jaemüügipunktides müüa, sealhulgas veebisaitidel ja mobiiliäppides.
Alkoholi saab esmaspäevast laupäevani kella 10-20 (praegu on piirang kell 22) ja pühapäeviti kella 10-18 (praegu kell 20).
Need muudatused jõustuvad käesoleva, 2025. aasta 1. augustil. Kauplejatel, kes on saanud tegevusloa alkoholi jaemüügiks kohas, kus lahtiolekuaeg ületab piirmäära (restoranid, baarid), on 31. detsembrini võimalik taotleda maksuametilt tegevusloa ümberregistreerimist.
Impulssostude piiramiseks internetist – veebilehelt või mobiiliäpist – toimetatakse ostetud alkohol kliendini kõige varem 6 tunni jooksul peale tellimuse vormistamist.
Muudatused keelavad alates 1. augustist alkoholihindade ja allahindluste reklaamimise ajakirjanduses, trükireklaamis ja väljaannetes, kinodes, veebilehtedel ja internetis, postiteenuste (sh e-posti) kaudu, samuti jaemüügipunktides ja internetis, kus müüakse alkohoolseid jooke.
Jaemüügipunktid peavad välja panema silmapaistvad sildid, mis hoiatavad, et alkohoolsed joogid avaldavad tervisele kahjulikku mõju, neid ei tohi müüa alaealistele ning alaealised ei tohiks neid osta, kasutada ega omada.
Impulssostmise vähendamiseks keelatakse muudatustega müügisoodustused, mis pakuvad mitut ühikut alkohoolseid jooke korraga madalama hinnaga, samuti tarbijalojaalsusprogrammi raames alkohoolsete jookide allahindlusi.
Samuti keelab see alkohoolsete jookide pakkumise tasuta, kingitusena või kompensatsioonina müügi- ja teeninduspunktides kas eriloaga või ilma.
Samuti näeb seaduseelnõu ette, et hasartmängukohtades keelatakse alkohoolsete jookide jaemüük kohapeal tarbimiseks.
NordenBladet — Rootsi on viimastel aastatel teinud järsu pöörde oma migratsioonipoliitikas, kehtestades kõige rangemad reeglid alates 1997. aastast. 2024. aasta esimese 11 kuu jooksul esitati vaid 8935 varjupaigataotlust, millest 4814 taotlejat lahkus vabatahtlikult. See on madalaim näitaja alates 1997. aastast.
Muutuse taga on 2022. aasta valimised, mille järel hakkas parempoolne valitsus, mida mõjutasid Rootsi Demokraadid, ellu viima karmi migratsioonikava.
Migratsiooniminister Johan Forssell on selle poliitika juht, rõhutades, et massilise sisserände tõttu on integratsioon muutunud võimatuks. Ta soovib naasta 1970. aastate eelse mudeli juurde, kus eelistatakse kvalifitseeritud külalistöötajaid ja varjupaigaõigus on rangelt piiratud.
Uued meetmed hõlmavad:
Perekondade taasühinemise piiramist ja elamislubade lihtsamat tühistamist.
Keele- ja integratsioonitestide kehtestamist Rootsi kodakondsuse saamiseks.
Dokumentideta migrantide väljasaatmise karmistamist, eriti kurjategijate puhul.
Rootsi oli pikka aega Euroopa kõige avatum varjupaigariik, kuid kuritegelike jõukude tegevus, relvastatud vägivalla ja pommirünnakute suurenemine viis rahulolematuse kasvuni. 2023. aastal oli Rootsil EL-i kõrgeim vägivallakuritegude määr elaniku kohta. Samal aastal lasti maha 40 inimest, mis on küll 35% vähem kui 2022. aastal, kuid endiselt kõrge.
Võimude meetmed kuritegevuse vähendamiseks:
72% surmaga lõppenud tulistamistest lahendati (2022. aastal vaid 29%).
Kaameravalve ja droonide kasutamine kasvas hüppeliselt.
Rootsi politsei tõhustas tööd jõukude tegevuse piiramiseks.
Rootsi uus migratsioonipoliitika on rahvusvahelist tähelepanu pälvinud, kuna väljaränne on esimest korda alates 1960. aastatest suurem kui sisseränne. Süürlased moodustavad endiselt suurima osa Rootsi pagulastest, kuid paljud neist võivad Assadi režiimi stabiliseerumise korral koju naasta.
Minister Forssell rõhutab, et Rootsi peab olema kontrollitud migratsiooniga riik, mitte „humanitaarne suurriik”. Uus poliitika seab prioriteediks kontrolli ja integratsiooni, loobudes varasemast avatud lähenemisest.
NordenBladet — Kümmekond aastat tagasi hakkas ettevõtja ja endine ratsapolitseinik Seppo Myllylä saama pakkumisi oma lastekaitsefirmale Desiker-Aurinkomäki Oy. Suurfirma Mehiläinen ja teised hooldusettevõtted soovisid turgu hõivata, ostes väiksemaid lastekaitsefirme. Myllylä otsustas lõpuks oma ettevõtte Mehiläinenile müüa, investeerides saadud miljonid uutesse projektidesse ja naastes hiljem lastekodude rajamise juurde.
Praegu on Soome suurim lastekaitsefirma Mehiläinenile kuuluv Familar Oy, mis juhib ligi 100 lastekaitseüksust ja annab tööd tuhandetele. 2023. aastal oli ettevõtte käive 83,4 miljonit eurot, millest 7,8 miljonit moodustas ärikasum. Familar kuulub rahvusvahelise investeerimisfirma CVC Capital Partners hallatavatele fondidele.
Viimase 20 aasta jooksul on Soome lastekaitses toimunud suur muutus: omavalitsuste hallatavad lastekodud on asendunud eraettevõtetega. Täna kuulub 80% lastekaitseasutustest erafirmadele, kusjuures turgu valitsevad ka Humana, Attendo ja Terveystalo. Paljud hoolekandepiirkonnad teevad lepinguid enam kui saja eraasutusega.
Muutuse juured ulatuvad 1990. aastate majanduslangusesse, kui töötuse tõus ja pankrotid suurendasid lastekaitse vajadust. Omavalitsused ei suutnud piisavalt asenduskodu kohti pakkuda ja hakkasid teenuseid sisse ostma. Aastatuhande vahetusel võeti kasutusele varajase sekkumise poliitika, mis kasvatas lastekaitseteadete ja asenduspaigutuste arvu.
2023. aastal kulutasid Soome hoolekandepiirkonnad lastekaitse asenduskodudele üle 1,1 miljardi euro, millest 600 miljonit läks eraettevõtetele. Lisaks maksti 167 miljonit kasuperede tasudeks ja hüvitisteks.
Lastekaitses toimuva arengut on jälginud ekspert Aila Puustinen-Korhonen, kelle sõnul on praegu käimas valdkonna tugev koondumine, kus suurfirma mõjuvõim kasvab, tuues kaasa riske.
Mis saab siis, kui lapse huvid lähevad vastuollu ettevõtte huvidega?
Konflikt võib tekkida näiteks siis, kui otsustatakse, kas jätkata kiireloomulisena alanud asendukodu teenusega või mitte. Lapse asendukodu vajadust hindab ka eralastekoduettevõte.
Kui laps on paigutatud hindamisperioodi ajaks eraasutusse ja samas ettevõttes on vabu kohti ka pikaajaliseks paigutamiseks, võib ettevõttel tekkida kiusatus soovitada jätkamist.
Puustinen-Korhonen rõhutab, et ei soovi kõiki ettevõtteid maha teha. On palju ettevõtteid, kus „tööd tehakse laste hüvangule mõeldes ja suure südamega”.
Kuid riskidest ja huvide konfliktidest tuleb rääkida, isegi ohuga, et kriitikat võidakse valesti mõista.
„Nüüd, kui ma sellest räägin, aktiveeruvad kõik lastekaitse kriitikud. Arutelu on nii must-valge. Kõik see on kas kohutavalt vale või täiesti õige,” märgib ta.
Helsingi ülikooli sotsiaaltööprofessor Timo Harrikari ütleb, et laste heaolu turust on saanud amööb, mida keegi ei kontrolli. Rahavoogusid on peaaegu võimatu jälgida, sest ettevõtteid on nii palju ja info on laiali.
Rootsi teadlased räägivad Soome laste heaolust kui erastamise maailmarekordist.
„Kui erastamine ja turundus on olnud eesmärk, on see õnnestunud,” ütleb Harrikari. „Või on tegemist raske hooletusega, millel on lastud juhtuda.”
Nii või teisiti lasub vastutus poliitilistel otsustajatel.
Soome lastekaitse on selgelt institutsionaalsem kui teistes Põhjamaades. Norras elab valdav enamus asenduskodu lapsi peredes, Soomes satub iga teine laps asutusse või erafirma perekodusse, mis toimivad nagu asutused.
2017. aasta novembris avaldati terviseameti blogis uudis, et postifirma Posti võitis Hämeenlinnas lastekaitselise peretöö hanke. Lõpuks jäi teenus tõenäoliselt ostmata, kas rahapuuduse või omavalitsuse otsuse tõttu.
Viimastel aastatel on laste ja noorte probleemid kasvanud, psühhiaatria järjekorrad pikenenud ning lastekaitse koormus suurenenud. Sellele reageerides on ettevõtted loonud eriüksusi, mis keskenduvad neuropsühhiaatrilistele probleemidele, käitumishäiretele ja ainete kuritarvitamisele. Teenuste hinnad on kõrged: tavahooldus maksab 300–400 eurot päevas, erihooldus kuni 1800 eurot.
Laste liikumine erinevate asutuste vahel on sagedane, sageli seetõttu, et ettevõtted ei suuda neile lubatud hooldust pakkuda. Helsingi linna lastekaitse juht Saila Nummikoski leiab, et eraasutustes katkestatakse lepingud liiga kergekäeliselt, mistõttu peaks lepingutes olema rohkem sanktsioone.
Viimastel aastatel on omavalitsused hakanud oma lastekodude arvu suurendama, samal ajal kui erafirmad vähendavad tegevust kasumlikkuse languse tõttu. Näiteks Familar on sulgenud ja koomale tõmmanud mitmeid üksusi.
Raija Palmu, kes alustas 1990ndatel perekoduga, müüs oma ettevõtte, kartes sotsiaalkindlustusreformi ja suurfirmade surve mõju. Müügist saadud raha investeeris ta korteritesse, mida üüritakse asenduskodudest lahkuvatele noortele. Kuigi ta on vahel otsust kahetsenud, usub ta, et lastekaitses töötamise tingimused on muutunud ja varasem lähenemine pole enam võimalik.
NordenBladet — Eesti justiits- ja digiminister Liisa Pakosta ütles, et vaatamata vangide arvu vähenemisele ei suleta tulevikus ka Viru vanglat, sest seda võib vaja minna sõjavangide jaoks.
Kui Tartu vangla on vangidest tühi ja riik kaalub vanglakohtade väljarentimist näiteks Rootsile või Suurbritanniale, siis ka Viru vanglas on vangide arv jõudsalt vähenenud. Ent plaani seda sulgeda pole. „Ühiskonnal on vanglahooneid vaja,” ütles Pakosta Põhjarannikule.
„Õpime väga palju Ukraina kogemusest ja võime öelda, et praegu me teeme kõik selleks, et sõda edasi lükata. Ilma ilustamata öeldes on sõjavangide võtmine eskaleerunud olukorras üks asi, mida teha tuleb, sest see, kelle vastu nad lõpuks välja vahetatakse, võib olla teie lugeja isa, ema või laps. Seepärast me ühtegi vanglat praegu kinni ei pane,” rääkis minister.
NordenBladet — Automaatset liikluskontrolli tunnevad inimesed teede äärde püstitatud kaamerapostide ehk nn plekkpolitseinike järgi.
Viimase nelja ja poole aasta jooksul on need olnud probleemide küüsis. Osa probleeme on olnud tehnilised, osa inimestega seotud, vahendab Iltalehti.
Üks oluline probleem on seotud uue liiklusseaduse jõustumisega 1. juunil 2020, mil uuenes kiiruskaamerate taga olev infosüsteem.
Politsei kurvastuseks oli toona valminud süsteem Liike siiski mõneti poolik. Seega ei teinud reform politsei jaoks elu lihtsamaks, vaid suurendas töökoormust.
Pärast seda hakati Soomes sulgema 3G võrku, mis mängis kiiruskaamerate tegevuses väga keskset rolli. Kiiruskaamerate pildid edastati võrgu kaudu politsei liiklusohutuskeskusesse.
Ülekandetööd tegid ruuterid, mis olid mõeldud spetsiaalselt 3G võrgus töötamiseks. Siis oldi järsku olukorras, kus kaamera tehtud pilt ei läinud postist kuhugi.
Politseiameti politseiinspektor Tuomo Katajisto ütleb, et see probleem oli seotud vanaaegsete metallist kiiruskaameratega, mis mõõdavad sõidukite kiirusi teele paigaldatud induktsioonsilmuse kaudu.
Pidime oma vanaaegsete kaamerate ruutereid üle kogu riigi vahetama, kuid see ei juhtunud korraga, ütleb Katajisto.
Telekommunikatsioonioperaatorid tõepoolest kaotasid oma 3G-võrke järk-järgult. Viimased võeti maha eelmise, 2024. aasta alguses.
Katajisto rõhutab, et probleemid ei olnud kaamerates endis, vaid nende tehtud piltide saatmisega seotud andmeedastuses.
Samal ajal lõppesid vanad lepingud. Politsei sai viimased ruuterid vana lepingu järgi kätte detsembris 2022. Pärast seda algas uue sobiva ruuteri mudeli valik.
Seejärel tõid Katajisto sõnul probleeme kaasa ka ruuteriseadmete saadavusega seotud hilinemised. Lõpuks on aga tehnika soetatud.
Eelmise, 2024. aasta juuli lõpus on politseijaoskondadesse saadetud 95 ruuterit vastavalt tollal politseile laekunud uuele lepingule, seega on asi nüüd üleriigiliselt päris heas korras, ütleb Katajisto.
Nüüd kirjeldatud ruuteri probleem pole üldse puudutanud uut tüüpi kiiruskaameraid, mis ei vaja kiiruse mõõtmiseks induktsioonsilmust, vaid töötavad radaritehnoloogiaga.
Uute postikaamerate välimus erineb selgelt vanadest. Uute korpus on kitsas ja kõrge, samas kui vanad tunneb ära plekist kuubi kujulise korpuse järgi.
Kiiruskaameratega seotud tehnilised muudatused ja nendega kaasnevad hädad hakkavad seetõttu juba minevikku jääma.
See aga ei tähenda, et automaatsest liikluskontrollist saaks täit kasu. Inimesi on vaja.
Automaatse liikluskontrolli menetlemist piirab rohkem inimressursi piiratus kui kaameratehnika puudumine, sest iga kaameratega jäädvustatud pilti menetletakse ja igasugune karistus määratakse käsitsi, ütleb Katajisto.
Iltalehti on juba teatanud, et politsei on pidanud piirama liiklustrahvide ja politseinike väljastatud trahvide arvu, et töötlemine asjatult ummikuid ei põhjustaks.
Üks võimalus on olnud mõne kaamera sulgemine, kuigi peaaegu kõigis postides pole isegi kaamerat.
Samuti on politsei pidanud tõstma piiri, millest alates autojuht trahvi saab. Praktikas väga väike kiiruse ületamine kaamera plõksu ei põhjusta.
Kus ja millal on piiri tõstetud, pole aga autojuhtidele teada, sest politsei on saanud seda reguleerida kasvõi kaameratulba kaupa.
