NordenBladet — Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Heremi kõne Eesti Vabariigi 103. aastapäeva puhul.

Hea Eestimaa rahvas!

Me tähistame seekord oma riigi sünnipäeva üsna keerulisel ajal. Ka varem on vabariigi aastapäeva tähistamine toimunud ärevas olukorras. Näiteks aastatel 1919 ja 20, kui rahvas võitles oma riigi eest sõjas, aga ka 1939ndal ja 40ndal aastal, kui kõik lootsid, et hävitavat sõda ei tule.

Tagantjärele võime öelda, et paremini läks kindlasti siis, kui rahva ühtsus oli tugevam. Kui ühiskonna ühised eesmärgid ületasid üksikisiku hirmu, teeseldud targutamise, iseenda absoluutse vabadustahte või ägeda solvumise mõne riigitegelase vastu. Üsna tõenäoliselt ei meeldinud ka neile, kes Vabadussõjas elu panti panid, mõned poliitikud, kirutud ametnikud või otsesed ülemad. Sageli oli ebasümpaatne isegi kaevikunaaber. Ammugi ei meeldinud paljudele sunniga mobiliseerimine. Ometigi tegutseti ühiste eesmärkide nimel. Oma rahva ja riigi vabaduse eest.

Ivo Linna ütles eelmise aasta lõpus, et küllap on koroonapandeemia meie põlvkonna sõda. Sest iga põlvkond enne meid on oma sõjakogemuse saanud. Hinnates viimast piirangute, ohtude, teadmatuse ja tihti ka üksilduse aastat, võib sellega vist nõustuda. Päris tavaline rahuaeg see ju pole. Tõsi – me ei ole kaotanud inimesi nii nagu ilmasõdades, kuid ikkagi näeme ja kogeme igapäevaseid lahinguid ja ka kaotusi.

Kõige nähtavam lahing toimub loomulikult tervishoius, ja selles ei ole Eesti Vabariik lüüa saanud, pigem vastupidi. Nagu 102 aastat tagasi oleme me praegu asunud kaitsest pealetungile.

Palju varjatum sõda käib aga inimeste tunnete, arusaamade, hinnangute ja kahtluste rindel. Nagu ebakindlatel aegadel ikka, on palju umbusku ja usaldamatust. Karmi kriitikat või lausa vihkamist otsustajate vastu. Keda ma pean usaldama? Kas teadlasi, valitsust, ametnikke või iseennast? Kas mõelda ja käituda nii nagu mina ise õigeks pean?

Professor Mati Heidmets on nimetanud seda olukorda „loomulikuks eksperimendiks“, mis näitab kuivõrd tugev on ühiskonna või rahva ühistunne. Kui palju on kodanikud valmis piirama oma tahtmisi laiema hüve huvides. Vabadussõjas meie esivanemad seda suutsid. Sülitasid vahel teineteise toidu sisse ja läksid koos lahingusse. Kindlasti mitte Pätsi, Puskari või Piibu eest, vaid ühistundest, oma kodu ja rahva eest.

1940ndatel kordus see samuti, sest muidu poleks tuhanded mehed ja naised metsavendadena suutnud aastaid võõrvõimu vastu sõdida ja end varjata. Kuigi esines erimeelsusi ja reetmist, ei vajutanud metsavend kergekäeliselt päästikule ega lõpetanud elanikud nende toetamist.

Ka 1980ndate lõpus oli erinevalt paljudest teistest rahvastest meie ühistunne tugevam kui vastastikune vaen ja erimeelsused. See ühistunne päädis Eesti Vabariigi taastamisega ja võimaldab meil täna tähistada oma riigi 103. aastapäeva. Kõige raskematel aegadel on meie rahvas leidnud üles rahvusliku ühistunde, mis on meid kaitsnud. Nii oli see Vabadussõja rindel, metsavendluses ja oli ka laulva revolutsiooni ajal ning on ka nüüd vajalik.

Kaitseväe juhatajana saan hinnata meie tänapäeva sõja kangelasi. Neid, kes kaitsevad meie riiki ja rahvast kaugetel missioonidel, aga ka neid, kes praegu võitlevad eesliinil selle ettearvamatu haigusega.

Kas pole mitte imetlusväärne vaadata meedikuid, kes kurnatult võitlevad meie elude eest haiglates ja lasevad end vaktsineerida võibolla hoolimata oma isikliku kindlustunde kõikumisest, kuid tehes seda meie kõigi huvides. Ka politseinikud seisavad iga päev vastakuti koroonaga, mille tõrjeks ei ole neil ühtegi relva. Hoolimata väsimusest ja nähtamatust ohust seisavad nad inimese ja riigi eest.

Paljud vabatahtlikud – kaitseliitlased ja naiskodukaitse nende hulgas – lähevad riigile appi, sest… riigil on vaja ja riiki on vaja.

Ka ametnikud ja teadlased annavad ühiskonna huvides endast parima. Isegi kui nad teavad, et keegi seab kahtluse alla nende kompetentsi, õpinguaastad, inimliku siiruse, mõnitades neid Facebookis. Siiski nad jätkavad ka nende inimeste kaitsmist.

Möödunud aasta kevadel sulgesime kaitseväes ajateenijad väeosadesse, püüdes saavutada väljaõppe eesmärke, ja olla riigile reserv, kui peaks juhtuma midagi veel halvemat. Esialgu tekitas see otsus nurinat. Olukorra selginedes esitasid ajateenijad aga küsimuse: „Kas meie ei saa midagi riigi heaks teha?“ Vastus on lihtne: jah, saavad oma ülesannet täites, aga saavad ka palju rohkem – hoida oma lähedasi, neid teavitada ja kui vaja ka manitseda.

Üks meie keskel teeniv Briti ohvitser tuli kevadel minu juurde ja ütles: „Mul on probleem. Mu sõdurid soovivad teid aidata võitluses viirusega. Mida me saaksime teha?“ Nad on meie liitlased… Ka see on ühistunne.

Eelmise aasta detsembris küsiti parameediku kursust lõpetavate ajateenijate käest vahetult enne jõulupuhkust: „Kui hooldekodudes tuleb puudus töötajatest, kas te olete valmis vabatahtlikult naasma puhkuselt teenistusse?“ See oli aus küsimus, millele enamik vastas jaatavalt.

Võttes kokku need mõned näited, saan ma kinnitada, et olen näinud seda ühistunnet, mida me vajame vastase võitmiseks. See on meil olemas, meis enamikus, isegi kui me seda ise ei tea, isegi kui me kahtleme. Ja ma saan kinnitada – meil on tahe, tunne ja uhkus nii selle kui ka võimaliku järgmise sõja võitmiseks, ükskõik milline see sõda siis oleks.

Mul on tunne, et mõne aasta pärast Eesti Vabariigi aastapäeval saame öelda, et selle sõja me võitsime ja loomuliku eksperimendi tulemus oli päris hea, … sest meil on täna päris hea 103aastane riik ja kindla ühistundega rahvas.

Elagu Eesti Vabariik!