NordenBladet — Maaülikoolis tehtud sookurgede rändeuuring tuvastas, et Eestis märgistatud linnud võtsid 2020. aasta vastu Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias, Ungaris, Horvaatias, Serbias, Tuneesias, Alžeerias ja Etioopias. 

Eestis on märgistatud värviliste jalarõngastega viimase 30 aasta jooksul 408 sookurge. Alates 2009. aastast on Eesti Maaülikooli teadlased sookurgede rände uurimisel aktiivselt kasutanud ka satelliitsaatjaid. Saatjatega märgistatud 35 lindu on olulisel määral täiendanud meie teadmisi sookurgede rändest, kinnitas EMÜ keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetooli lektor Ivar Ojaste. “Kui arvata, et tänaseks on kurgede kohta kõik selge, siis põnevamad momendid alles hakkavad avalduma ning ikka veel suudavad kured teadlasi üllatada.”

Praegu kannavad töötavaid saatjaid kümme lindu, kes suutsid teadlasi oma käitumisega läinud sügisel taas üllatada. Esmalt kogunesid Eestist lahkunud seitse sookurge Ungarisse Hortobagy rahvuspargis ühele kalatiigile ööbima, kus nad kohtusid kogu läinud suve ja sügise seal veetnud Vooremaalt pärit sookurega. Kaks sookurge liikusid aga Eestist edela suunas, kellest üks jäi talvituma Saksamaale, teine aga lendas Hispaaniasse. Samas, Saksamaale jäänud sookurg oli kahel varasemal aastal oma talved veetnud hoopis Tuneesias. Tema õde/venda lendas samuti eelmisel aastal kuni Lääne-Poolasse välja, kuid keeras sealt otsustavalt Ungarisse.

Oktoobri lõpus, siis novembris ja ka detsembri alguses toimus Ungarist sookurgede liikumine talvitusaladele Alžeeriasse, Horvaatiasse, Itaaliasse, Tuneesiasse ning Etioopiasse. Ahja külast Põlvamaalt pärit kurepere lendas üle Ungari Etioopiasse ka 2016. aasta sügisel, näidates esmakordselt sellesuunalist rännuteed. Kuid sel sügisel lennati samasse suunda hoopis 500 – 700 km ida poolt kui eelmine kord, kuid jõuti välja täpselt samasse talvituspaika Etioopias, kuhu aastate eestki.

Esmakordselt jõudis Põlvamaal Ahja külas saatjaga märgistatud sookurg Etioopiasse 2013. aastal, mil lennati mööda Ida-Euroopa rännuteed üle Ukraina ja Türgi. Selle aasta andmed viitavad, et talvituskohta jõudmiseks kasutatav lennutee sõltub vähemalt osaliselt mäestike ületamisel valitsevatest ilmaoludest, mis võib linde tavapärasest rändesuunast kõrvale kallutada.

Pärast mäestiku ületamist toimub aga lennusuuna korrigeerimine ning lend toimub otse sihtkoha suunas, ilmselt sageli ka lindudele endile tundmatu maastiku kohal. Seega ei pruugi vähemalt sookurgede rändetee senises klassikalises tähenduses olla alati ja kõikjal selgelt määratletav lennukoridor.

Allikas: Eesti Teadusinfosüsteem
Loe kõiki NordenBladet´i “Eesti uudised & info” rubriigi artikleid SIIT