NordenBladet —Soome miljonär ja Ahvenamaa rikkaim mees Anders Wiklöf juhib oma ettevõtteid ilma arvuti ja e-postita ning isegi koosolekuid peab ajaraiskamiseks.
73-astane Wiklof on rajanud oma äriimpeeriumi ilma arvutite abita. Ta alustas ettevõtjana 23-aastaselt, kui avas Maarianhaminas autopoe. Pärast seda on ta tegelenud hulgi- ja taxfree-kaubanduse, kinnisvara-, hotelli- ja restoraniäriga, vahendab MTV.
Ahvenamaa rikkaim mees on praegu kohaliku panga Ålandsbankeni suuromanik ja juhib paarikümmet firmat. Talle kuuluvad Maarianhamina uhkeim hotell Archipelag ja kongressikeskus Alandia.
Kuigi mees ise eriti tennisest lugu ei pea, on tema tenniseväljakutel nähtud mängimas maailmakuulsat mängijat Björn Borgi. Ta on investeeringud nii sporti kui ka rahaliselt toetanud eri klubisid nagu jalgpalliklubi IFK Mariehamn. Maarianhamina jalgpallistaadion on nimetatud Wiklofi järgi Wiklöf Holding Arenaks.
Möödunud, 2018. aastal töötas Wiklofi alluvuses üle 600 inimese ja kontserni käive oli 350 miljonit eurot. Seda kõike juhib mees, nagu öeldud, ilma sotsiaalmeedia, arvuti ja e-postita.
Wiklof tunnistab, et ta pole pidanud mitte ühtegi strateegiaseminari ega arenguvestlust. Firmas pole mitte ühtegi grafoprojektorit ega pole Wiklof näinud ühtegi Powerpointi esitlust. Koosolekud on Wiklofi arvates üks mõttetu ajaraiskamine.
NordenBladet — Valdavalt rootsikeelne Soome osa Ahvenamaa tahab iseseisvuda. Ahvenamaa iseseisvumiseks on loodud koguni eraldi partei, millel on praegu 10-protsendiline toetus rahva hulgas. Erakonna Ålands Framtid (Ahvenamaa tulevik) esimees Axel Jonsson ütles, et eesmärk on saada iseseisvaks riigiks. Praegu aga surub Soome ahvenamaalastele väikeste sammudega oma keelt peale, lisas Jonsson. Seetõttu taotleb Ålands Framtidin iseseisvuse rahvahääletust, vahendab Iltalehti.
Jonssoni sõnul teeks Ahvenamaa iseseisvumine mõlemale poolele head. Nii oleks paremad omavahelised suhted, selle asemel, et tülitseda. Konflikte on tekitanud näiteks isemajandamise seadus, rootsi keele kasutamine ja maksud. Soome valitsus pole olnud näiteks nõus Ahvenamaal kogutud makse tagastama Ahvenamaa eelarvesse. Ahvenamaa tahab nüüd oma maksude kehtestamise õigust.
Samuti leiab Ålands Framtid, et Soome pole kinni pidanud 1921. aasta keelekokkuleppest. Soomet muudetakse üha enam soomekeelseks, kuigi Ahvenamaale on lubatud, et nemad võivad edasi rootsi keelt kasutada. Nii näiteks ei suhtle Soome ametnikud enam alati rootsi keeles Ahvenamaa ametnikega.
Jonssoni väitel on rootsi keele positsiooni vähendatud mitmel moel, näiteks rootsi keele õppe kaotamisega koolides. Jonsson kardab, et sotsiaal- ja terviseasutuste reform (sote) vähendab rootsi keele kasutamist veelgi.
Soome erakondadest on põlissoomlastest eraldunud Sininen tulevaisuus (Sinine tulevik) teinud ettepaneku loobuda katseliselt mõnedes koolides praegusest kohustuslikust rootsi keele õppest alates 6. klassist ja anda võimalus valida mõni muu keel.
Lisaks on viimase 10 aasta jooksul eemaldatud kohustuslik rootsi keel ülikoolide sisseastumiseksamitest, samuti on kohustuslik rootsi keel eemaldatud avalike ametite nõuetest. Need ongi need väiksed sammud, millega rootsi keele osa vähendatakse, mistõttu inimesed pole enam huvitatud rootsi keele õppimisest.
Ahvenamaal elab 29 000 inimest. Jonsson väikse rahvaarvu pärast ei muretse, maailmas on veelgi pisemaid riike. Ahvenamaal on tugevad merenduse ettevõtted, lisaks pangandus- ja kindlustusfirmad.
Probleem poleks ka see, et Ahvenamaa jääb ilma Soome riigi toetustest. Iseseisvumisega saab Ahvenamaa omale sellevõrra rohkem maksuraha. Veelgi tähtsam on see, et Ahvenamaa inimesed saaksid ise oma elu üle otsustada, mitte ei tehtaks nende eest otsuseid kusagil kaugel Helsingis. Siis poleks Soome ametnikel vaja mureseda sellepärast, et nad ei oska piisavalt hästi rootsi keelt.
Loe kõiki NordenBladet´i “Soome uudised & info” rubriigi artikleid SIIT
NordenBladet —Ahvenamaal asuv 92 elanikuga Sottunga vald on kadumas – raha on otsas, inimesi pole ja koolis pole enam õpilasi. Möödunud aastal oli Sottungas 92 elanikku, nende seas 35 pensionäri ja 2 koolilast. Valla eelarvest pool läheb vanurite ülalpidamiseks.
Ahvenamaal on käimas haldusreform, kus senise 16 valla asemel jääks tulevikus alles vaid neli. Muutused on aga tekitanud suurt vastuseisu. Vastuolijate argument on see, et Ahvenamaa praegune haldusjaotus on olnud muutumatu 700 aastat ja midagi pole häda olnud. teiselt poolt on Soome kaheksa kõige väiksemat valda just Ahvenamaal ja väikseim neist on Sottunga.
Varsti aga kaob Sottunga tõenäoliselt ära, nii nagu ka suuruselt järgmised Kökar ja Kumlinge. Plaani järgi ühendatakse väiksemad vallad 1600 elanikuga omavalitsuseks. See oleks rahvaarvult juba paljudest mandri-Soome valdadest suurem.
Sottunga on äärmuslik näide sellest, milleni viib elanikkonna vananemine. Elanike arv on vähenenud ja elanike vanus tõusnud. Veel kümme aastat tagasi oli 64-aastaste ja vanemate osakaal kümme protsendipunkti väiksem. 2012. aastal oli koolis 8 õpilast, nüüd ainult 2.
Lisaks omavalitsusele on Sottungas veel postkontor, kauplus, kirik, raamatukogu ja kool. Kaks õpilast käivad koolis vaid kahel päeval nädalas, muudel päevadel sõidetakse praamiga Föglösse.
Vanurid on koduhooldusel. Sottungas on praegu käsil 400 000 euro ELi toetusega sadama uuendamine, mis oleks võimatu, kui vald oleks mõne teisega varem liidetud.
NordenBladet – Ahvenamaa (soome keeles Ahvenanmaa, rootsi keeles Åland) on rohkem kui 6500 saarest koosnev saarestik Läänemeres, mis moodustab omavalitsusliku Ahvenamaa maakonna. Maakonna elanikkond on rootsikeelne ja ainus ametlik keel on rootsi keel. Ahvenamaa kuulub Soomele, välja arvatud osa Märketi saarest, ja on autonoomne. Ahvenamaal on oma seadusloome, kodakondsus ja postmargid. Suurim saar on Ahvenanmanner. Seda ümbritsevad väiksemad saared. Lõunasse jääb Ahvenameri, läände Ahvenanrauma ja põhja Põhjalaht. Idas on piir Ahvenamaa ja Turu saarestiku vahel tinglik.
Mariehamni kesklinnast leiate jalakäijate tänava, mis saab alguse linnaväljakult, väikese laulukaare äärest. See on Torggatan (hääldus: torigaattan), tõlkes just nimelt turu või väljaku tänav. Tänav on tihedalt täis tipitud poode ja kohvikuid. Siin leidub kõike, alates haugilandist kuni kohaliku käsitööni, rääkimata raamatutest ja riietest.
Käsitöö Mariehamnis
Kohalikku käsitööd saab imetleda ja kaasa osta mitmest väikesest poekesest. Svalan Hantverk & Kläder (Norragatan 1 22100 Mariehamn ) on tekstiilipood, kust leiate valmisesemetele lisaks põnevaid lõngu. Jussis Keramik on Lilla Torgetil paiknev kohaliku keraamika ja käsitsi puhutud klaasi pood koos klaasikojaga.
Judy’s on kombineeritud ateljee ja pood, mis on veidike peatänavast eemal, aga tasub kindlasti külastamist. Koha peal valmistatakse keraamikat, lisaks müüakse tekstiile, hõbeehteid ja rohkelt põnevaid sisustusdetaile.
Sjökvarteret
Sjökvarteret, maakeeli Merekvartal (Sjökvarteret, Österleden 110 Mariehamn 22100), on vana merenduskultuuri keskus. Lisaks paadiehitusele leidub siin ka muud käsitööd. Näiteks Guldviva Smyckessmedja – väike poeke, kus kullassepad Maria Karlström ja Pia Romberg müüvad omavalmistatud ehteid ja SALT – erinevate kunstkäsitööliste ühendus.
Kesklinnas on galerii nimega Galleri Skarpans (Östra Esplanadgatan 8 Mariehamn 22100), mis lisaks maalikunstile eksponeerib ja müüb ka kunstkäsitööd. Väikeseid kunstigaleerisid ja vaateaknaid põnevate mininäitustega leiate mitmelt poolt mujaltki linnast. Tuleb ainult silmad lahti hoida!
Maal
Hammarlandi vallas tasub läbi käia keraamikatöökojast Lugnet Keramik (Skarpnåtövägen 356 Hammarland 22240). See on pereettevõte, mis valmistab enamasti traditsioonilises talupoja stiilis keraamilisi nõusid. Poeruumi kõrval asuvasse ateljeesse sisse piiludes näete, kuidas käsikedral treimine käib. Kuhu Te ka Ahvenamaal ei satuks, leiate kindlasti midagi põnevat kas lihtsalt imetlemiseks või kaasa ostmiseks.
NordenBladet – Bomarsundi kindlus oli Venemaa kindlus Läänemere rannikul riigi tollasel läänepiiril Soome Suurvürstiriigis. Tänapäevase haldusjaotuse järgi paiknevad kindluse ehitised Sundi vallas Ahvenamaal Soomes.
Euroopas olid 1789. aastast alates pöördelised ajad. Suur osa Euroopat omandas mingisugusegi stabiilsuse taas alles pärast Viini kongressi 1815. aastal, kuid maailmajao üldpilt ning riikide omavaheline suuruse ja sõjalise jõu vahekord oli muutunud oluliselt ja pöördumatult. Peamiselt toimusid murrangulised sündmused Kesk- ja Lõuna-Euroopas, kuid ka Läänemere ruum polnud jäänud puutumata.
Venemaa oli 18. sajandi lõpul jõudnud annekteerida Poola riigi viimasedki alad ja piiri jagati juba Preisimaaga. Rootsi ja Venemaa vahelise 1808.–1809. aasta sõja tagajärjel liikus nendevaheline piir oluliselt lääne poole ning muutusid naaberriigivastasteks sõjalisteks operatsioonideks mõeldud positsioonide asukohad. Kahtlemata tegi rootslasi murelikuks uus olukord, kus piirilt kuningriigi pealinnani oli linnulennult ainult 100 km.
Venelaste probleem oli aga vähene võimekus kindlustada uusi alasid. Sisuliselt kaotasid oma tähtsuse vanal Rootsi piiril olnud kindlustised (isegi äsjavalminud Kyminlinna, aga ka Ruotsinsalmi, Hamina jt). Helsingi ja selle lähedal olev Viapori (rootsi keeles Sveaborg) ei kaotanud küll lõplikku tähtsust, kuid need sobisid rohkem väiksema, skääride vahel opereerima mõeldud laevastiku jaoks ja jäid sellistena uuest piirist liiga kaugele. Rootslastel oli Hanko neeme ümbruses kindlustisi, mida nad 1808–1809. aasta sõjas Venemaaga küll ei suutnud kasutada – sealne garnison viidi Viaporile appi ning venelastele jäi vaid tühjade kindlustiste hõivamise vaev. Nende seisukord ja lisaehitiste püstitamise raskus arvatavasti ei rahuldanud venelasi ning Hanko neeme ja ümbruskonna saarte kindlustisi ei võetudki kuigi laialdaselt kasutusele.
Tallinna sõjasadamat (mille täieliku ümberehitamise 1791. aasta projekt oli lükatud kõrvale) rekonstrueeriti parasjagu 1806. aasta tagasihoidlikuma projekti järgi (tööd lõpetati põhiliselt 1820. aastate keskpaiku), kindluse laiendamiseks ei jätkunud ilmselt enam jõudu. Paldiski oli oma looduslike eeliste poolest 18. ja 19. sajandi vahetusel uuesti sõjasadamana päevakorras, kuid ilmselt sundisid 18. sajandi halvad kogemused ehitusmaksumuse tohutu kasvuga ja seetõttu terendavad uued hiigelkulutused loobuma sellestki kohast.
Venelased nägid endiselt läänesuuna peavaenlasena Rootsit. See oli ehk ka põhjus, et loobuti Hanko neeme kindlustistest, sest selle asukoht poleks andnud piisavalt kaitset Rootsi vägede oletatava pealöögi vastu kõige tõenäolisemal liikumissuunal – üle Ahvenamaa saarestiku itta. Vene sõjaväeinsenerid nägid Ahvenamaa sõjalist potentsiaali ning asusid sinna kavandama uut baasi. Sobiv koht leiti suurimale saarele – Ahvenanmandrile – ja sellest itta jäävale Lumpari lahe äärde. Varjulist ja ka suurema laevastikuüksuse jaoks piisavalt avarat lahte läbisid Põhjalahte ja Läänemerd ühendavad laevateed. Läände jääv Ahvenanmanner lubas kõige tõenäolisemasse rünnakusuunda – läände – rajada kindluse turvalisuse jaoks piisava ulatusega kaitseehitisi.
Venelased alustavad kindlustiste rajamist Venelased okupeerisid 1808. aastal Ahvenamaa ja ehitasid järgmisel aastal mitu põhja-lõunasuunalist vastupanuliini. Lumpari lahe äärde kavandatud põhikindlustis toimis mandrilt appitulevate Vene vägede jaoks sillapeana, sõjasadama peakaitse-elemendina ning kogu kindluse tsitadellina.
Põhikindlustisest läände jäävatele kõrgendikele kavandati kohati mitmekordsete vallidega siksakiline kinnine rinne. Nii loodes kui ka edelas oli ettenihutatud reduute, samuti oli mitmeid lisakindlustisi väinaäärsete sadamate kaitseks. Venelaste rakendatud siksakilistel tenailidel põhinev süsteem (tuntud kui ‘vanapreisi süsteem’) ei olnud tegelikult veel kuigi vananenud, kuid Preisimaal hakkas juba arenema uus süsteem, mida hiljem saigi nime ‘uuspreisi süsteem’.
Lähim asustatud koht oli Skarpansi talu, selle ümbrusse rajati ka ehitajate linnak. Põhikindlustisest itta jäi Preestrisaar (rootsi keeles Prästö), saare ja Ahvenanmandri vaheline väin on Bomarsund. See rootsikeelne nimi kandus üle kogu kindlusele.
Tööd aeglustusid 1812. aastal, kui tööde initsiaator Michael Andreas Barclay de Tolly läks erru. Tema surma järel 1818. aastal katkestati tööd lõplikult ning seniehitatu jäi laokile. Samal ajal tegi suurvürst Nikolai Pavlovitš (hilisem keiser Nikolai I) koos kindralkuberner markii Filippo Paulucciga 1819. aastal Läänemere kubermangudes ringsõidu ning sattus masendusse sealsete kindlustiste halva seisukorra pärast.
Tallinna jaoks tehtigi 1820. aastal uus kindlustamiskava, kuid Bomarsundis pandi senine projekt hoopiski kalevi alla. Keiser Aleksander I suri 1825. aastal. Troonile tõusis tema vend Nikolai, kes veel suurvürstina oli tegelenud kindlustiste järelevalvega. Keisrina lähenes Nikolai I kindlustamisküsimustele hoopis teisiti. Tema juhtimisel telliti Tallinna uued kindlustamisplaanid ning täiendati vanu kindlustisi eelkõige Kroonlinnas, aga ka Riia lähedal Väina-Jõesuus, Helsingi lähedal Viaporis ja Viiburis.
Venelaste uued kindlustised
Uuesti võeti üles ka Ahvenamaa kindlustamise mõte. Tõenäoliselt põhjustas uute kindlustiste ehitamise kallinemine ning seetõttu täiendavate rahastamisallikate leidmise vajadus selle, et otsustati sulgeda vananenud ning uuest piirist eemalejääv Kuressaare ja Pärnu kindlus. Kuressaare kindlus likvideeriti ametlikult 22. jaanuaril 1834 (vkj). Kindluse suurtükid jm sõjavarustus anti kohe üle rajatavale Bomarsundi kindlusele, ehitised võõrandati aastatel 1835–1836 Saaremaa rüütelkonnale ja Kuressaare linnale.
Uus Ahvenamaa kindlustamise plaan valmis 1828. aastal. Nüüd lähtuti kavandamisel uuspreisi kindlustamisviisi põhimõtetest, kuid kavandatu autorit (autoreid) pole praegugi teada. Näiteks Tallinnas kavandas 1820. aastal uusi kindlustisi Johann Baptist Trousson, kelle selleaegne põhitöökoht oli hoopis Babrujski (tänapäeval Valgevenes) kindluse ehitustööde juhina. Paraku pole 1828. aasta Tallinna kindlustamiskava autoreid samuti praegu teada.
Ahvenamaa kindlustiste kohta on Soomes praegu säilinud tuhatkond joonist, kuid neid on allkirjastanud inimesed, kes on olnud eelkõige seotud teiste kindlustega (nt insener-kapten Kuhlman ja polkovnik Sorokin Viiburis, insener-alampolkovnikud Grundt Helsingis ja Tesche Hämeenlinnas) ning allkirjastanute hulgas ei eristu selgelt ehitisi projekteerinud isikud.
Bomarsundi kindluse fortide, aga ka sarnaste Tallinna Kalaranna fordi ning näiteks ka Kroonlinna Paul I fordi kavatises ja välimikus on sarnaseid jooni, seega on vägagi tõenäoline leida nende ehitiste (algne) projekteerija Peterburist, arvatavasti Venemaa teenistusse tulnud sakslaste hulgast.
Kroonlinnas ehitatut on teiste kindluste ehitistega võrrelda raske, sest tegu oli ikkagi Venemaa tollase põhilaevastiku peabaasi ja pealinna peamise merekaitsega, mida turvanud kindlustisi täiendati pidevalt. Tallinna Kalaranna fordiga võrreldes olid Bomarsundi kindlustised oluliselt suuremad. Ainuüksi ringvalliga ümbritseda kavatsetud kindlusala sees pidi hakkama elama umbes 5000 inimest. Peafordi kaitsekasarm (sealne kõige suurem ehitis) oli arvestatud umbes 2500 inimesele, Tallinna Kalaranna fort tervikuna aga ainult umbes 2000 inimesele.
Kindluse projekt valmis 1828. aastal, mille keiser kinnitas 1829. aastal. Ehitajatele uute peavarjude rajamist alustati 1830. aastal. Tööliste põhimassi moodustasid peamiselt sunnitöölised, keda vähemalt ehituse algaegadel oli umbkaudu 1000 inimest.
Peafort
Kõige olulisem kindlustiste osa oli peafort, millest sai valvata Lumpari lahe ning Läänemere ja Põhjalahe vaheliste väinade üle. Fordi suurim ehitis oli ellipsjas (pikem läbimõõt umbes 300 m) kahekorruseline kaitsekasarm, milles oli kokku 162 kasematti, neist 115 elu- ja laskekasematti. Ühes sellises kasematis paiknes üks suurtükk ning elas umbes 10 meest. See kaitsekasarm on olnud Ahvenamaa suurim ehitis läbi aegade.
Ülejäänud ruumides olid nt köögid, leivakojad, eri uskude pühakojad, kraami- ja laskemoonalaod, aga ka käimlad jms. Kasarmust katmata fordi loodeosa sulges kaks ohvitseride elamut ning kolmekorruseline hoburauakujuline kaponiir (kavandatud kogu kindluse réduit’na ehk siis tsitadellina), kus olid peale elu- ja lahinguruumide veel kasematid õigeusu, luteri ja roomakatoliku kirikute jaoks.
Peaforti ehitati aastatel 1832–1844, kuid tööd laabusid nii korralikult, et juba 1839. aastal kolisid esimesed väeosad kaitsekasarmusse sisse. Ehituse lõpujärgu viimistlus- ja dekoreerimistöödest moodustas suure osa õigeusu kiriku ruumide nõuetekohane teostamine.
Peafordi edelaküljest pidi läände ehitatama ringvall, mis idapoolsete kõrgendikeni jõudes pidi pöörduma põhja ja hiljem kirdesse, tekitades suletud kindlusala läbimõõduga umbes 1,1 km. Ringvalli pikkusega üle 3 km kavandati ka 300 m pikkusi kaheotstarbelisi ehitisi – kaitseladu ja kaitsehaigla. Valli murdekohtadel kavandati kas väiksemaid suurtükikaponiire või suuremaid Montalembert’-tüüpi suurtükitorne. Valli põhjaossa kavandati suurem kaponiir, mis pidi kasemateeritud kaitsekäiguga ühendatama kindlusala keskel oleva suure kaitsekasarmuga. Kokku pidi kindlusala relvastatama umbes 350 suurtükiga, millest kolmandik oli peafordi kaitsekasarmus.
Aastatel 1847–1851 jõuti kindlusala ringvalli ehitistest püstitada ainult üks loodekülje suurtükitorn. Suuremate ehitiste tähistamisel kasutati ladina tähti, mille järgi oli tegu C-torniga (torni kandva kõrgendiku järgi tuntud kui Brännklinti torn). Miks just see torn valmis esimesena, pole selge. Kaitsehaigla ja -lao ehitamist alustati 1846. aastal, samuti ringvalli A-, B- ja D-torni (see asetses ringvalli kõrgemais kohas, tuntud kui Djävulsbergi torn) ehitamist, kuid nende ehitustöödega ei jõutudki lõpuni. Ringvalli tornidel polnud tagaküljel ambrasuure, seega toimisid need korralikult ainult siis, kui oleks olnud valmis külgi kaitsev vall. Sellest valmis aga ainult üksikuid osi, mis hilisemas sõjategevuses andis tunda olulise puudusena.
Ümbruskonda oli kavas lisaks kindlusala ringvalli kuuele suurtükitornile ehitada veel seitse suurtükitorniga reduuti või abiforti kokku umbes 150 suurtükile. Ehituslikult olid kõik tornid sarnased. Abiforte hakati küll ehitama juba aegsasti, kuid valmis sai ainult kahe fordi peatorn – Z-torn (Preestrisaare torn) aastatel 1843–1845 ning U-torn (Notviki torn) aastatel 1844–1847. Nende fortide teistest ehitistest ja ülejäänud abifortide ehitamise alustamisest pole teateid. Miks ehitati esmalt valmis just nende fortide peatornid, pole samuti teada.
Lumpari lahe põhjaosas olid peafordi kaitse all sadamaala, kus oli ka kaks sadamasilda. Sadam oli kavandatud ainult laevade hoiu-alana, siin polnud nähtud ette mingeid staapleide vms ehitisi laevade remontimiseks ja uute ehitamiseks. Lõunast kaitses sadama-ala Grinkari neemel 1854. aastal valminud suurtükipatarei.
Kaitseehitiste püstitamise igavene probleem on nende kõrge maksumus ja eriti halb nähtus on veel maksumuse kasv ehitamise jooksul. Kuressaare ja Pärnu kindluse sulgemisest 1834. aastal säästetud raha läks uutele kindlustistele Bomarsundis, Tallinnas ja Kroonlinnas, ehk väiksemal kujul mujalegi. Tööd kallinesid nii Tallinnas kui arvatavasti ka Kroonlinnas, seetõttu jäeti neid juba ka ära. Ahvenamaal tehti teadaolevalt alates 1841. aastast seniste plaanide olulisi kärpimisi ning ehitati kindlustisi oluliselt väiksemana välja – näiteks osa abifortide torne oli algselt kavandatud umbes poole suuremana.
Algselt ehitajate jaoks 1810. aastatel Skarpansi talu maadele tekkinud linnakut tunti edaspidi Vana-Skarpansina (rootsi keeles Gamla Skarpans). Sellest mäe taga läänes, kuid omakorda mäe peal asuv ja sisenevat maanteed kontrolliv asula kandis kaartidel küll lihtsalt nimetust ‘eeslinn’ (vene keeles forštat (?????????), rootsi keeles förstaden), kuid oli korrapärase planeeringu ja selgelt linnalise olemusega. Vana-Skarpans ja eeslinn jäid kindlusalast välja.
Kindlusala lõunaosas paiknev uus linnak sai nime Uus-Skarpans (rootsi keeles Nya Skarpans), seal olid elukvartalid koos muude linnaliste asutustega – poodide, töökodade, postiasutise, kooli, apteegi ja turuga. Linnamajad olid puust, peamiselt vene ampiirstiilis, mis tollal oli Ahvenamaal uudne ja mida kohalikud jäljendasid veel hulk aega hiljemgi.
Preestrisaarele põhjaossa rajati algul eraldi väikesed kalmistud õigeusklikele, juutidele ja moslemitele, alates 1840. aastate lõpust rajati suuremad kalmistud õigeusklikele, luterlastele ja roomakatoliiklastele saare lõunaossa. Saare edelaosas oli haiglalinnak, mille eraldatus kindluse sõjalisest ja elukondlikust keskmest tulenes ilmselt algsetest karantiininõuetest. Hiljem need ilmselt lõdvenesid, sest haiglalinnakust itta tekkis umbes 30 suvilast koosnev linnak.
Bomarsundi kindluse juurde kuuluvates linnakutes olevat elanud kokku umbes 8000 inimest. Need kerkisid peaaegu tühjalt kohalt, samas kui pikaaegse aja- ja kujunemislooga Tallinnas elas tollal umbes 14 000 – 15 000, Tartus ja Helsingis umbes 10 000 inimest. Helsingist eraldi arvestati sel ajal Viapori kindlust, kus elas umbes 6000 inimest.
Bomarsundi kindlusala või Skarpansi elamisala oli tolle-aegses Venemaa Läänemere-ruumis nii sõjaliselt, linnaehituslikult kui ka sotsiaalselt vägagi silmapaistev kooslus. Neid tuleb aga vaadelda koos, sest nii sõjalised kui ka olmelised ehitised olid siin omavahel põimunud tihedalt läbi.
Kindluse ehitised mälstisena
Esimesed teated Bomarsundi kui mälestise kaitsmisest pärinevadki sellelt pinnalt. 1905. aastal keelas Arheoloogiakomisjon (tollane Soome muinsuskaitseasutus) võtta telliseid kindlustiste varemetest ning üldse kuidagi kahjustada allesjäänut. Bomarsundi kindlustised kuulutatigi 1936. aastal mälestiseks.
Ometi on seal hiljemgi tehtud töid, mis tänapäeva mõistes on mälestist kahjustavad – 1958. aastal ehitati Preestrisaarele viiv maanteesild kohe peafordi külje alla, millele 1960. aastate keskel järgneski uue tee ehitamine otse üle Uus-Skarpansi linnaku ja peafordi varemete uuele sillale. U-torni (Notviki torni) kaevati aastatel 1971–1973 välja ekskavaatoritega, hävitades kogu arheoloogilise ladestuse torni ümbruses.
1999. aastal kuulutati aga kindlustiste maa-ala muinsuskaitsealaks ning alustati ala väljaarendamise projekteerimist. 2004. aastal tähistati küllaltki suurejooneliselt kindluse vallutamise 150. aastapäeva ning püstitati mälestusmärke eri poolel langenutele. Ehitustegevus kindlustiste alal on senini vähene, aga turistide huvi ja korraldatud ürituste maht on kasvanud aasta-aastalt.
