NordenBladet — Soome Hanko sadamast läks sõja ajal teele nõukogude allveelaev S-13, mis uputas Saksa reisilaeva Wilhelm Gustloff koos ligi 10 000 inimesega pardal, kellest peaaegu kõik uppusid. Uppunud laev oli täis sõjapõgenikke, põhiliselt naisi ja lapsi, kes kõik hukkusid. Laeva uputamise eest sai allveelaeva kapten, 31-aastane Aleksandr Marinesko hiljem kangelase aunimetuse, vahendab Helsingin Sanomat.
Järgmise aasta algul täitub sellest kohutavast, ajaloo kõige traagilisemast mereõnnetusest 75 aastat. Wilhelm Gustloff uppus kolme torpeedotabamuse tagajärjel 1945. aasta 30. jaanuaril, pardal ligi 10 000 inimest. Seda on kuus korda enam kui hukkus Titanicu katastroofis.
Soome on selle tragöödiaga seotud, kuna laeva uputanud allveelaev läks teele Soome sadamast, seda saatis Soome lootsilaev ja laeva uputanud torpeedod olid teadaolevalt Soome omad.
Hanko ajaloolane Alexander Ishchenko on korraldamas seminari allveelaeva kaptenist Aleksandr Marineskost. Marinesko saabus koos meeskonnaga Soome hooldusesse 1944. aasta lõpus ja arvatavalt võttis meeskond Turus vastu uue aasta. Kapten Marinesko oli kõva naistemees ja väidetavalt tutvus aastavahetusel ühe rootsi naisega. Selle eest kutsuti kapten välja ülekuulamisele ja teda ähvardas sõjaväetribunal, kuna kardeti, et ta lobises purjutades välja sõjasaladusi. Meeskond oli aga kapteni eest väljas ja nõnda läks allveelaev S-13 merele 11. jaanuaril.
Kapten Marinesko sündis Ukrainas Odessas 1913. aastal ukrainlannast ema ja rumeenlasest isa lapsena, tema sünninimi oli Alexandr Marinescu. Isa Ivan oli deserteerunud surmanuhtluse eest Rumeenia laevastikust. Hiljem vahetati nimi venepärase Marinesko vastu.
Rumeenia päritolu tõttu rääkis Marinesko vene keelt aktsendiga. Ta vandus tihti rumeenia keeles. 1943. aastal sai temast Stalinets tüüpi allveelaeva kapten, laeval oli 46 meeskonnaliiget ja 12 torpeedot. S-13 läks 11. jaanuaril välja Hanko sadamast. Soome oli andnud NLiidule õiguse kasutada Hanko ja Turu sadamaid.
Soome loots juhtis laeva miinide vahelt sadamast välja ja allveelaev suundus Memeli (praegu Klaipeda) sadama lähedusse sihtmärki ootama. 1945. aasta jaanuaris oli käimas ajaloo suurim mereline evakuatsioon Hannibal. Selle käigus sõidutasid üle 1000 Saksa laeva läände Ida-Euroopast 2,4 miljonit sõjapõgenikku.
Pärast seda, kui nõukogude väed vallutasid 1945. aasta jaanuari lõpus Memeli, siirdus S-13 edasi Poola rannikule. 30. jaanuaril tuvastas meeskond laeva Wilhelm Gustloff. Laev oli väljunud hommikul Gotenhafeni, praeguse Gdynia sadamast. Üle 200 meetri pikkune reisilaev oli valminud Hamburgis 1937. aastal. Algselt pidi laeva nimeks saama Adolf Hitler, aga see ristiti Šveitsis mõrvatud natsijuhi järgi. Laeva pardal oli ligi 10 000 inimest ja laev suundus Saksamaale Kieli ja Flensburgi sadamatesse.
Õhtul kella 22 paiku tulistas S-13 reisilaeva suunas neli torpeedot, millest kolm tabasid ja laev vajus põhja. Saksa autor Günther Grass on sellest kirjutanud romaanis Vähikäigul. Hukkus ligi 10 000 inimest, nende seas ligi 4000 last. Jäisest mereveest suudeti päästa vaid paarsada inimest.
Tsiviilelanikest tulvil laeva uputamine polnud toona sõjakuritegu, sest laeval olid ka õhutõrjekahurid ning tuhatkond sõjaväelast. Kapten Marinesko teadis, et laeval olid naised ja lapsed, aga see teda ei heidutanud. Teda huvitasid saavutused, et pääseda karistusest.
Paar nädalat hiljem uputas S-13 teise transpordilaeva General von Steuben. Laeval oli 3500 tsiviilelanikku ja sõjaväelast. Pärast neid kahte uputamist sai Marineskost kõige edukam vene allveelaevakapten. Algul seda isegi ei usutud, et põhja suudeti lasta nii suured laevad. Arvati, et Marinesko liialdab, nagu ta tavaliselt tegi.
S-13 naases Turu sadamasse 1945. aasta veebruaris. Laeva auks korraldati pidulik vastuvõtt. Pärast sõda olid Marinesko teod tabuteema, kuna sõjakuritegusid panid toime ainult sakslased. Pärast sõda läks Marinesko erru ja töötas briketilao juhatajana, kus jäi vahele vargusega ning ta saadeti Siberisse vangilaagrisse. Ta suri vähki 1963. aastal vaid 50-aastaselt.
