NordenBladet – Vanda Juhansoo (1889–1966, kuni 1939 Johanson) oli portselanimaalija ja mööblikujundaja, tuntud tekstiilikunstnik ja käsitöömeister, rändur, polüglott, särav kunstiõpetaja, kodukujundaja, naiskäsitöö aktiivne edendaja, soroptimist ja aiapidaja, keda teati veel „Valgemetsa nõiana”. Vanda Juhansoo oli Ateneumi kunsttööstuskooli vilistlane ja seega üks esimesi eesti kõrgharitud naiskunstnikke 20. sajandi alguses. Tema kaasaegsed ja Ateneumi koolikaaslased olid Eesti naiste õigusi nõudnud ja haridusteed rajanud keraamikud Juuli Suits ja Alma Koskel-Johanson, aga ka vaibakunsti viljelenud maalikunstnikud Oskar Kallis ja Adamson-Eric.
Vanda Juhansoo elukäik oli algusest lõpuni tavalistest naiste elulugudest üpris erinev. Ahja kandist Musta rentnikumõisast pärit Vanda omandas keskhariduse kodus ning suundus 1909. aastal Hel-singisse keraamikat ja mööblikujundust õppima. Vaatamata erialavalikule, pälvis ta õpilasena tunnus-tuse ja reisistipendiumeid just tikanditega. Nii kujunesidki Vanda suved järgmise ligi kolmkümne aasta kestel Euroopas reisimise ajaks. Juhansoo osales 1912. aastat kuni 1945. aastani mitmesugustel näitustel oma tikitud linikute ja kardinatega, sh 1939. aasta esimesel eesti naiskunstnike näitusel. Vanda Juhansoo loodud kunst oli selline, mis on pahatihti kadunud igasuguseid jälgi jätmata. Aed on metsaks kasvanud, maja saanud uued peremehed ning suurem osa tekstiilidest on hävinud. Siiski on näituse koostajad püüdnud erinevatest muuseumidest leitud Vanda Juhansoo loodud esemete, akvarellide, aga ka fotode ja mälestuste abil taastada seda kadunud võluvat maailma, mida Vanda kõikjale enda ümber oli osanud luua.
Vanda Juhansoo elule, loomingule ja pärandile tagasi vaadates kerkivad meie ette suured küsi-mused: missuguste valikute ees seisid naiskunstnikud 20. sajandi alguse Eestis? Miks säilitavad Vanda Juhansoo teoseid pigem etnograafiale spetsialiseerunud mäluasutused kui kunstiga tegelevad institutsioonid või kuidas sai Vandast „Valgemetsa nõid”, mitte mainekas tarbekunstnik? Püüame mõista, mismoodi on kujunenud tarbekunsti roll kunstiajaloos ning teha kunstiajalukku ruumi juurde, et ka Vanda Juhansoo moodi säravad kunstnikud ja isiksused ajaloopildile mahuksid.
Asjaolude sunnil pühendus Vanda Juhansoo lõpuks täielikult kunstiõpetaja elukutsele, millega oli alustanud 1914. aastal ja jätkas kuni 1957. aastal pensionile minekuni. Et pärast Teist maailmasõda Vanda Juhansoo oma loomingut enam avalikult ei eksponeerinud, on peamiselt säilinud enda tarbeks tehtud esemed. Vanda Juhansoo autoritehnikas tikandi säilinud näidetest on esinduslikem 1930. aastate lõpus valminud kampsun Helmi Varesele (täna ERMis). Näitusloomingu asemel töötas Vanda joonistusõpetajana ja juhendas Tartus mitut laste kunstiringi, kust kasvas välja mitmeid tuntud kunstnikke, nende seas Helgi-Maret Olvet, Silvia Leitu, Maire Männik, Kaljo Põllu jt. Rohkelt mälestusi Vandast ongi säilinud tänu õpilastele, kes on kirjeldanud oma õpetajat haruldaselt helge ja optimistliku inimesena. Vanda isikupärane stiil väljendus nii tema välimust kujundavates ekstravagantsetes kostüümides, mitmevärvilistes juuksevõrkudes ja lopsakates ehetes kui ka lummavas Valgemetsa suvemajas ja aias.
Täname: Eve Kiho, Kalju Konsin, Enn Lillemets, Helgi-Maret Olvet, Tuuli Otsing, Tiiu Niinemägi, Karilatsi Vabaõhumuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Tartu Kunstimuuseum, Eesti Põllumajandusmuuseum, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kunstimuuseumi arhiiv, Riigiarhiiv, Eesti Arhitektuurimuuseum
Näituse koostajad: Rebeka Põldsam, Andreas Kalkun (Eesti Kirjandusmuuseum)
Graafiline kujundaja: Stuudio Stuudio
Näituse avamine 17. jaanuaril kell 17.00.
Kasutatud materjalid: Elve Aasa, Karin Otter, Erika Pedak, Liis Pihlik, Sigrid Saarep, Kai Stahl, Anni Varm
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Lisainfo:
Rebeka Põldsam / rebekap@gmail.com
Ketli Tiitsar, ETDM / ketli.tiitsar@etdm.ee