NordenBladet – Tänapäeval on reisivõimalused piiramatud ning võite 24 tunni jooksul külastada pea enamikke enda poolt välja valitud maailma kauneid paiku ent siiski on kohti, kuhu pääsemine on keeruline. Endiselt leidub ka selliseid paiku, kuhu pole kunagi veel inimese jalg jõudnud. Kui endale järgmist reisiväljakutset otsite, siis Lonelyplanet on teie jaoks kolm kohta välja otsinud.
Pitcairni saar
Pitcairn on Suurbritannia meretagune ala, mille moodustavad Pitcairni saar ning asustamata Hendersoni saar, Oeno atoll ja Ducie atoll Vaikse ookeani lõunaosas. Lähim lennujaam asub 531 miili kaugusel Mangareva saarel. Kuid sealtki suundub Tahhitile vaid üks lend nädalas ning see kestab viis tundi. Kogu vajalik kraam tuuakse Mangarevalt Pitcairnile üks kord kolme kuu jooksul paadiga, reis kestab 32 tundi. Edasi-tagasi pilet sellele paadireisile maksab 5000 USA dollarit. Kuna elanikke on vähe, siis nendele, kes sinna päriseks elama otsustavad minna, eraldatakse maja ehitamiseks tasuta tükike maad.
Ducie ja Hendersoni saare avastas eurooplaste jaoks portugali meresõitja Pedro Fernandes de Queirós 1606. aastal. Pitcairni saare avastas inglise kapten Philip Carteret 1767. aastal ja nimetas selle saart esimesena märganud meeskonnaliikme Robert Pitcairni järgi. 1790. aastal tulid saarele 9 laeva “Bounty” mässulist Fletcher Christiani juhtimisel koos 18 tahitilasega, ning põletasid laeva maha. Peale neid sõitis saartest mööda mitu laeva, kuid esimesena maabusid inimesed alles 1808. aasta veebruaris Ameerika hülgelaevalt Topaz. 1838 sai saarest Suurbritannia asumaa. 1902. aastal annekteeris Suurbritannia Hendersoni, Oeno ja Ducie ning liitis need 1938 halduslikult Pitcairniga.
Saare elanikkond jõudis maksimumi 1937. aastal (233 inimest), peale seda on üha kasvava emigratsiooni tõttu (peamiselt Uus-Meremaale) elanikkond paljugi kahanenud (2014. aastal elas saarel vaid 49 inimest). 1886. aastal maabus saarel Ameerika preester John Tay, kes levitas seal väga edukalt Seitsmenda Päeva Adventistide religiooni – alates sellest on saareelanikud olnud adventistid. Saarel elab üheksa peret, kes on mässulise “Bounty” (aastast 1789) meeskonna ja tahiti naiste järeltulijad.
Kergueleni saared
Kerguelen ehk Kergueleni saared on Prantsusmaale kuuluv saarestik India ookeani lõunaosas. Peamine saar on Grande Terre (pindala 6675 km2), mida ümbritseb umbes 300 väikesaart. Saarestiku kogupindala on 7215 km2. Saartel puudub püsiasustus, kuid seal viibivad aastaringselt 50–100 inimest, peamiselt teadlased ja insenerid. Saartel puudub lennuväli ning ühendus ülejäänud maailmaga toimub meretranspordi abil. Lähim asustatud koht on Madagaskar, mis asub saarestikust 3300 km kaugusel. Kergueleni saari külastab üks kord kolme kuu jooksul laev, mis väljub Reunioni saarelt, reis kestab kuus päeva.
Saared avastas 1772. aastal Yves-Joseph de Kerguelen-Trémarec. Peale avastamist hakkasid peasaart kasutama vaalapüüdjad ja hülgekütid, kes viisid lähipiirkonna vaalade ja hülgede asurkonnad väljasuremise äärele. Prantsusmaa liitis saarestiku enda valdustega 1893. aastal. 1950. aastatest saadik viibivad peasaarel pidevalt teadlased.
Antarktika laamal paiknev saarestik hakkas vulkaanilise tegevuse tagajärjel India ookeanist kerkima umbes 35 miljonit aastat tagasi. Lähiminevikus pole saartel vulkaanilist tegevust registreeritud, kuid peasaare edelaosas asuvad mõned aktiivsed fumaroolid. Saarestiku kõige kõrgem tipp asub kihtvulkaanil Mont Ross, mille kõrgus merepinnast on 1840 m. 14 miljoni aasta vanustest pruunsüsi kihtidest on leitud araukaaria fossiilseid fragmente. Kõige levinum kivim saartel on basalt, sellele järgnevad settekivimid (sarnased Indias ja Austraalias leiduvate settekivimitega), trahhüüt ja fonoliit.
Saarestikus valitseb jahe ja niiske mereline kliima. Sageli esinevad väga tugevad tuuled. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus 2,1…8,2° C ning keskmine sademete hulk on 730 mm. Kuna ookean on saarestiku ümber talvel ilma jääkatteta, siis on talved üsna pehmed, minimaalsed õhutemperatuurid langevad juunist septembrini kuni –8° C. Maksimaalsed õhutemperatuurid tõusevad kõige soojematel kuudel kuni 23° C. Suvised keskmised maksimumtemperatuurid on 9…11° ning talvised keskmised miinimumtemperatuurid 1,5…–0,4° C. Aasta keskmine suhteline õhuniiskus on 83 %.
Sidley vulkaan
Sidley on Antarktika kõrgeim vulkaan (4284 m) ning asub kõige piirkonna kõige eraldatumas paigas – Marie Byrdi maal, mis ei kuulu otseselt ühelegi riigile. Antarktikasse iseenesest on juba nii raske jõuda, sest sinna ei käi mingeid regulaarseid liine mitte kusagilt maailmas. Ajaloo jooksul on Sidley vulkaani tippu jõudnud vaid kaks ekspeditsiooni.
Antarktises kõrgub mitu tegutsevat vulkaani. Geoloogidele on teada ka terve hulk jää-aluseid tulemägesid, kuid neist enamikke peeti kustunuteks. Mandri idaosas ligi pooleteise kilomeetri sügavuse jääkihi all paiknev vulkaan muutub üha aktiivsemaks, näitas ajakirjas Nature Geoscience ilmunud uurimus. Viimase kümnendi jooksul on Antarktise lääneossa Marie Byrdi maale paigutatud seismomeetrite võrgustik. Need tabasid 2010. a 2011. aastal 25 – 40 kilomeetri sügavusel võnked, mis olid maavärina jaoks liiga madalsageduslikud. Jää liikumiseks olid need jällegi liiga sügaval, kirjutab Piret Pappel Tartu ülikooli teadusportaalis Novaator.
Sarnaseid värinaid tekitavad aktiivsed magmakolded. Võnked pakkusid huvi USA Saint Louis´ Washingtoni ülikooli geoloog Amanda Lough´le. Piirkonna magnetvälja andmed ja pinnavormide radariga kaardistamine kinnitasid, et suure tõenäosusega on värinate taga liikuv magma. On teada, et Antarktise lääneosa oli mõned tuhanded aastad tagasi vulkaaniliselt aktiivne ja magma liikumine võib olla esimene märk täielikult jää ja lume ala mattunud tegevvulkaanist. Lough´ sõnul lükkab avastus ümber arvamuse, et Antarktika on vaikne ja rahulik manner.
Tulemägi asub piirkonnas, kus lahknevad laamad panevad maakoore rebenema ning sulakivimid tõusevad ülespoole. Kõige kuulsam selline piirkond on Ida-Aafrika riftivöönd. Sarnastel aladel esineb ka maavärinaid, kuid enamasti pole need kuigi võimsad. Vulkaan on kaetud umbes pooleteise kilomeetri paksuse jääkihiga. Geoloogide kurvastuseks pole kuidagi võimalik ennustada, kas ja millal võiks jää alla mattunud vulkaan ellu ärgata. Vulkaanipurse sulatab ilmselt lõõri kohale jääva jääkihi ning võib pisut merevee taset tõsta. Kogu tulemäge katvat jääd purse tõenäoliselt sulatada ei suuda.
Avafoto: Kergueleni saared (OHMYGOSSIP)