Eesti: Riigikogu arutas ebavõrdsuse mõju Eesti arengule ja selle vähendamise võimalusi

NordenBladet — Riigikogu arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena ebavõrdsuse mõju Eesti arengule ja inimeste heaolule ning ebavõrdsuse vähendamise võimalusi.

Majandusanalüütik Madis Aben keskendus oma kõnes ebavõrdsuse majandusmõjudele. Ta märkis, et ebavõrdsus on viimasel ajal kasvanud ja samas on sellest hakatud rohkem rääkima.

Aben tõi ka välja sellised põhjused, miks ebavõrdsus võiks olla majanduskasvule kasulik – ebavõrdsus loob stiimuleid, premeerib riskivõtmist, premeerib kõva tööd. Ta märkis, et tänapäeva arenenud majandused kasvavad eelkõige innovatsioonitegevuse kaudu. Seega on mikrotasemel teatud ebavõrdsus ja majanduslikud stiimulid majanduse arengu seisukohast olulised.

Abeni sõnul on selge seos jõukuse kasvu ja oodatava eluea kasvu vahel, aga kui riigid saavad juba piisavalt rikkaks, siis see seos kaob ära. Tema sõnul on Eesti jõudmas õige pea n-ö rikaste riikide klubisse, kus täiendav keskmise jõukuse kasv ei aita enam oluliselt kaasa oodatava eluea kasvule.

Aben kõneles oma ettekandes ka sotsiaalsest staatusest. Ta viitas Wilkinsoni ja Picketti avaldatud raamatule, kus on öeldud, et sotsiaalse staatuse suured erinevused tekitavad üleoleku- ja alaväärsustunnet ja panevad inimest mõtlema oma sotsiaalse seisundi peale.

Aben tõi välja veel ühe majandusega seotud aspekti, et ebavõrdsusega seotud teatud seltskondade asotsialiseerumine on üha suurem oht Eesti riiklikule julgeolekule, kuna need inimesed, kes tunnevad, et nad on ilma jäänud sellest heaolu kasvust, mis neid ümbritseb, on kerge saak vaenulike jõudude mõjutustegevusele.

Majandusanalüütik möönis, et valmis lahendusi ta pakkuda ei oska, kuid rõhutas võimaluste võrdsust kvaliteetse hariduse omandamisel. Tema sõnul luuakse vundament selleks, et omandada haridust koolis ja ülikoolis ja teha akadeemilisi kraade, juba varases lapsepõlves, ammu enne kooli minemist.

Aben tõi näiteks USA finantskriisi, mille põhjuseks oli ebavõrdsuse kasv. „Ebavõrdsuse kasv tuli sellest, et USA koolisüsteem, haridussüsteem, aga ka laiemalt võib-olla sotsiaalsüsteem ei suutnud ette valmistada piisavalt, piisava kvaliteediga keskkoolilõpetajaid, kes oleksid suutnud astuda ülikooli, omandada haridust ja rahuldada tööjõu kasvavat vajadust tippspetsialistide järele,“ kõneles Aben. „Kuna nõudlus nende spetsialistide järele oli suur, siis lihtsalt need, kellel see haridus oli, nende palgad tõusid kiiresti ja kellel ei olnud mingitel põhjustel, need jäid oma palgaarengus maha.“

Vastates Riigikogu liikmete küsimustele ütles Aben, et kõrghariduse reformi oodatavad positiivsed mõjud ei ole realiseerunud. Tema sõnul võib vaesest perest laps saada Hugo Treffneri gümnaasiumisse, kuid Tallinna ja Tartu eliitkoolisüsteem selekteerib perekondliku sotsiaalse tausta järgi õpilasi ega taga võrdsemat ligipääsu n‑ö headele, perspektiivsetele ja kõrget palka tagavatele erialadele ülikoolis.

Linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru keskendus siserändele ja regionaalpoliitikale ja tõi oma ettekandesse sisse ruumilise ebavõrdsuse.

Tema sõnul on üldteada, et inimesed kipuvad tulema Tallinna, kuid püsielukohavahetusele lisaks on meil väga palju muid ajutise loomuga liikumisi. Professori esitletud graafikult nähtus, et Põhja- ja Lääne-Eesti on kas positiivse rändesaldoga või väiksema negatiivse rändesaldoga ja Lõuna-Eesti on suurema väljarände piirkonnaks, samuti Ida-Virumaa.

Kümneaastase perioodi sees on Tammaru sõnul toimunud rändepööre ning välisrände saldo on muutunud positiivseks, mille taga on suurel määral eestlaste tagasiränne, ka Soomest. „Paljud Soome läinud inimesed on võtnud seda rännet ajutise nähtusena,“ ütles Tammaru. „Oma raha, mida nad Soomes teenivad, on nad tegelikult paigutanud Eestis oma elutingimuste parandamisse.“ Tema sõnul on ka Soome rändest tulnud raha jõudnud tagasi kõikidesse Eesti maakondadesse.

Rääkides viimase 30 aasta jooksul toimunud muutustest, ütles Tammaru, et Eesti inimesed on koondunud Tallinna linnaregiooni, Tallinnasse eelkõige, aga ka Tallinna tagamaale. Kõige süstemaatilisemalt on rändekadu mõjutanud väikelinnasid, mis paiknevad väljaspool linnaregioone ning maakonnakeskusi. Tema sõnul on siseränne hakanud polariseerivalt mõjuma asustushierarhias. Eriti väikelinnad on tema sõnul need, kus rahvastik on lahkunud, ning Tallinn ja tegelikult ka maapiirkonnad on natuke kasvanud.

Tammaru tõi veel välja inimeste elukaare, kust tuleb välja ka väga selge muster: eriti Tallinna ja selle tagamaa rändekasvu toidab üksnes noorte kuni 30-aastaste inimeste ränne. Mida edasi inimeste elukaar edeneb, mida vanemaks saadakse, seda enam hakkab see rändeprotsess ennast pöörama. Vanemas pereeas ja tööta jäänuna kolitakse maapiirkonda. Professori sõnul on see seletatav sellega, et kõrgkoolid on linnades ja igaüks saab minna kõrgkooli õppima. „Aga ikkagi me ju valime kõrgkoolinoori nende teadmiste alusel ja nende andekuse ja potentsiaali alusel. Ehk me ikkagi valime välja edasipüüdlikumad, suurema talendiga ja targemad noored. Teiselt poolt linnad ka edutavad neid noori, andes neile hea hariduse jne. See on see põhimehhanism tegelikult, mis meil tekitab regionaalse arengu erinevuse,“ selgitas Tammaru.

Edasi rääkis Tammaru sellest, et elutsükli edenedes hakkavad inimesed tasapisi linnast välja valguma, mis tähendab seda, et töökoha asukoht ei ole enam inimeste elukoha valikul tegur nr 1. Hakatakse mõtlema laiemalt oma elukeskkonnale, kodule, lastele, koolidele ja sellele, kuidas siis kõiki neid erinevaid tegureid kõige paremini omavahel kombineerida. Professori sõnul on see hetk linnade laialivalgumise moment. Samuti nimetas ta inimesi keskeas, kui nad töökohta vahetavad, ei tee seda koos elukoha vahetusega. Ollakse nõus hakkama pendeldama, liikuma töö- ja kodukoha koha vahel. Sellist töö ja kodu lahku viimist on pigem toetanud ka tänased kaugtöö tegemise võimalused.

Seoses elutsükliga rääkis Tammaru ka inimeste “mitmepaiksusest”, mis tähendab, et paljud linnaelanikud on omale soetanud ka maakodu, mis tähendab, et väga suure aja aastas elavad inimesed väljaspool linnasid.

Tammaru sõnul tuleb püüda mõtestada paremini, kuidas inimeste tegevusruum Eestis on kujunenud ja kuidas saab sellest lähtuvalt natuke õiglasemalt regionaalset arengut suunata.

Professor tõi välja seaduspära, et kui sissetulekute ebavõrdsus kasvab, siis mingi aja pärast ka ruumiline ebavõrdsus kasvab ning vastupidi, kui sissetulekute ebavõrdsus väheneb, siis mingi aja pärast peaks ka ruumiline ebavõrdsus vähenema. Eesti puhul on tema sõnul näha, et 1990-ndatel kasvas sissetulekute erinevus ja kümmekond aastat hiljem kasvas ruumiline ebavõrdsus maakondade vahel.

Tammaru tõdes, et ruumiline ebavõrdsus on püsinud meil jonnakamalt kõrgemal tasemel võrreldes sissetulekute ebavõrdsusega. „Kindlasti on olnud sellel teatud positiivne mõju, et üldine ebavõrdsus on kahanenud, aga see ei ole piisav selleks, et kahandada piirkondlikku ebavõrdsust,“ ütles professor. Edasi tuleb kasutusele võtta regionaalpoliitika meetmed.

Professori sõnul keskendub regionaalpoliitika klassikalises mõttes töökohtadele. „Kui me stimuleerime erinevate meetmetega töökohtade teket, siis see toob kaasa ka inimeste liikumise sinna, kus on töökohad,“ ütles ta. Edasi tulevad taristu ja ligipääsetavus, alates erinevatest taristuelementidest, näiteks teed, internet, loomulikult energia jne. Võimaluste ümberpaigutamine, avaliku sektori töökohad, regionaalsed kõrgkoolid ja lõpuks palgad ja maksud.

Kuid vaadata võib tema sõnul ka teistpidi – seal, kus on inimesed, seal on töökohad, ja kui pole inimesi, siis pole töökohti. Ta meenutas, et sulgeme koole sellepärast, et seal pole enam lapsi ja peresid. Seega peaks tegevusruumipõhine lähenemine pigem mõtlema sellele, mida inimesed üldse ruumis teevad, ja võib-olla hoopis inimestele järgnevad meil töökohad.

Emeriitprofessor Marju Lauristini ettekanne käsitles seda, kuidas kaks koroonalainet on haridussüsteemi testinud ning ebavõrdsusi välja valgustanud.

Lauristin möönis, et haridus on väga tundlik süsteem, mis oli kriisi teravikus. „Kriis pani hariduse tervikuna proovile,“ kõneles Lauristin. „Kui haridusmuutust me kavandasime 15 aasta peale, siis koroonakriisis juhtus, et üleöö pidi paljusid asju tegema, mis oleks võinud niiviisi tasapisi areneda 15 aasta jooksul.“

Tema sõnul tekkisid üleöö individuaalsed õpperajad. Väga suur roll oli sellel, kuidas laps kui õppija suutis iseennast juhtida, oma aega planeerida. Kogu haridusstrateegia keskne küsimus ongi emeriitprofessori sõnul see, kuidas saavutada see, et Eestis domineeriks ennast juhtiv õppija, kes on võimeline arenema ja liikuma individuaalsel õpirajal. Proovile pandi nii õpetajad, lapsevanemad kui ka meie e-riik.

Lauristini ettekandes selgus, et paremini tulid toime õpilased, kellel on toetav pere. Nendel oli ka parem toimetulek distantsõppega. Lauristini tutvustatud Haridusfoorumi uuringu andmetest oli selgelt näha üldist väsimust ja motivatsiooni langust. Eraldi rõhutas ta õpetajate tervise probleemi. Õpetajad kurtsid stressi ja vähest liikuvust. Noored õpetajad olid rohkem stressis.

Uuringu tutvustuse kokkuvõtteks tõi Lauristin välja õpetajate ootused. „Riigilt oodatakse seda, et hariduspoliitika oleks selge, demokraatlik ja pikaajaline,“ ütles Lauristin. Õpetajate õiglase tasustamise all ei peeta tema sõnul silmas mitte ainult palgatõusu, vaid et tasustatakse ka juhendamist, videotundide ettevalmistamist ja muud tööd, mis ei ole kontakttund klassiga. Samuti soovisid õpetajad investeerimist õppekeskse hariduse arengusse ja infrastruktuuri.

Riigikogu liige Riina Sikkut tõi oma ettekandes välja, et ebavõrdsuse puhul ei ole tegemist mingi paratamatu spiraaliga, mida peatada ei õnnestu, vaid riigil on võimalik lõhesid vähendada ja isegi suunda muuta. Selleks on tema sõnul vaja otsuseid, sealjuures eraldisi riigieelarves.

Sikkut rääkis oma sõnavõtus kolmest väärarusaamast, mis takistavad ebavõrdsuse vähendamiseks vajalike otsuste tegemist. Esiteks tõi ta välja uskumuse, et lahenduse saab leida vaid igaüks ise, lihtsalt peab tublim olema. Tema hinnangul leiab lahenduse ainult tugevamas või paremas positsioonis olija abiga, rahakama ja võimekama tahtega.

Teiseks tõi ta välja lootuse, et äkki ikkagi läheb üle. Ta kõneles sellest, et ebavõrdsus ei kao iseenesest, vaid võib hoopis võimenduda.. Näiteks sissetulekud kanduvad mingist piirist üle säästudeks ja varadeks, mis hakkavad omakorda mõjutama sissetulekuid. „Nähtamatu käsi, turul toimetab, tõstab juurde sinna, kus juba on,“ ütles Sikkut.

Viidates Praxise uuringule, ütles Sikkut, et Eestis on hinnanguliselt netovarade mediaantase euroala madalaim, ent ebavõrdsus üks suurimaid. Samuti tõi ta välja Eesti Panga paar aastat tagasi tehtud analüüsi Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste kohta, kus kasv oli kõige kiirem selles viiendikus leibkondadest, kellel oli kõige rohkem netovarasid.

„Kriis valgustab välja ebavõrdsused ja võimendab neid,“ rääkis Sikkut .“Kriis on muutus, muutusega tuleb kohaneda, kohanemiseks on vaja ressursse – raha, aega, tutvusi, internetiühendust, kodust töötamise võimalust, oleneb, milline kriis tabas. Ressursse, mida mõnel napib.“

Kolmandana käsitles Sikkut väärarusaama, et ebavõrdsus on ja jääb. Tema sõnul ei tohi leppida sellega, et mitte midagi ei ole võimalik teha. „Sotsiaalne ebavõrdsus iseenesest on vabas ühiskonnas olemas, inimeste eelistused ja valikud ongi erinevad, see ongi hea. Aga ebavõrdsuse iseloom ja määr, taluvuspiir, on poliitiliste valikute ja väärtushinnangute küsimus,“ ütles Sikkut. Võimaluste võrdsust saab tema sõnul luua riik. Näiteks võimaluse saada arstiabi, käia trennis või omada kodu. Üks peamisi poliitilisi vahendeid ebavõrdsuse vähendamiseks ja võrdsete võimaluste edendamiseks on Sikkuti sõnul investeerimine haridusse ja oskustesse ning peamine sissetulekuerinevuste vähendamise võimalus on maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteem.

Kokkuvõttes tõdes Sikkut, et ebavõrdsus pole mingi häbiasi, millest ei julgeta rääkida. „Ainult siis, kui meil on ülevaade olukorrast, saame teadlikult seada sihte ja teha otsuseid, et enda ja laste tulevikku kujundada, mitte oodata, milliseks see ebavõrdsuse võimendudes kujuneb,“ sõnas ta.

Läbirääkimistel võtsid fraktsioonide nimel sõna Jürgen Ligi (R), Maria Jufereva-Skuratovski (K), Heiki Hepner (I), Indrek Saar (SDE) ja Peeter Ernits (EKRE). Samuti kõneles läbirääkimistel Mihhail Lotman (I).

 


Tags assigned to this article:
Eestiistungi ülevaaderiigikogu

Reklaam:






Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2021 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service