NordenBladet – Ajakirjas Science Advances avaldatud värske uuring kinnitab, et Arktika kliima on läbinud kriitilise pöördepunkti. Kui varem esines piirkonnas äärmuslikke ilmastikunähtusi harva ja episoodiliselt, siis nüüdseks on need muutunud tavapäraseks ja laiaulatuslikuks, kujutades tõsist ohtu nii kohalikele ökosüsteemidele kui ka globaalsele kliimatasakaalule.

Uus kliimareaalsus

Teadlaste analüüs, mis hõlmas enam kui 70 aasta vältel kogutud andmeid, näitab selgelt, et viimase 30 aasta jooksul on äärmuslikud ilmastikuolud levinud piirkondadesse, kus neid varem ei täheldatud. Sheffieldi ülikooli ökoloogi Gareth Phoenixi sõnul on ilmastikuäärmuste sagedus Arktikas järsult kasvanud.

Uuring toob välja, et umbes kolmandikku Arktika piirkonnast on hakanud kimbutama nähtused, mis viitavad uue ajajärgu algusele:

  • Lühiajalised intensiivsed kuumalained;

  • Põuad;

  • Talvised vihmasajud.

Erinevalt pikaajalistest keskmistest näitajatest keskendus antud uuring just lühiajalistele ilmastikunähtustele, mis on sageli laastavama mõjuga, kuid ei pruugi kuu keskmistes statistilistes andmetes kajastuda.

Mõju elusloodusele ja “Arktika pruunistumine”

Muutunud ilmastikuolud on tekitanud olukorra, millega kohalik taimestik ja loomastik ei suuda kohaneda. Üks tõsisemaid probleeme on talvine vihmasadu. Soojeneva kliima tõttu lumele sadav vihm moodustab maapinnale jääkooriku, mis takistab loomade ligipääsu toidule. See mõjutab rängalt näiteks põhjapõtru, kes ei pääse enam samblikke sööma, viies näljahädani.

Teadlased kasutavad toimuvate protsesside kirjeldamiseks terminit “Arktika pruunistumine” (Arctic browning). See viitab taimkatte ulatuslikule hävimisele ilmastikuäärmuste tõttu. Helsingi ülikooli geoteadlase Miska Luoto hinnangul puutuvad ökosüsteemid kokku täiesti uudsete tingimustega, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed.

Geograafilised tulipunktid ja globaalne oht

Analüüsi kohaselt on kliimamuutuste mõju eriti drastiliselt avaldunud kolmes piirkonnas:

  1. Kesk-Siber;

  2. Skandinaavia lääneosa;

  3. Gröönimaa rannik.

Soome Meteoroloogiainstituudi kliimateadlane Juha Aalto rõhutab, et aastaaegade rütm – sealhulgas lumeolud ja kasvuperioodi pikkus – on Arktika liikide ellujäämisel võtmetähtsusega.

Lisaks kohalikule katastroofile on muutustel selge üleilmne mõju. Tundra igikeltsa sulamine ja merejää kadu häirivad Arktika süsinikuringet. Kuna Arktika soojeneb ülejäänud maailmast oluliselt kiiremini, võib sealne ebastabiilsus kiirendada globaalset soojenemist veelgi. Teadlaste hinnangul on vajalik jätkata täpsemate andmete kogumist, et mõista protsesside tegelikku sügavust.

Avafoto: NordenBladet