NordenBladet — Edinburghis baseeruva 3. laskurüksuse sõdurid läbisid Soome põhjaosas karmi arktilise väljaõppe ning osalesid koos Soome ajateenijate ja reservväelastega ulatuslikul operatsioonil, mis toimus vaid 32 kilomeetri kaugusel Venemaa piirist.
Ligikaudu 50 meest Briti armee C-kompaniist veetsid kuus nädalat Soome Arktikas, et lihvida oma ellujäämis- ja lahinguoskusi temperatuuridel, mis langesid kuni -28 °C-ni. Ühisõppuse eesmärk oli tugevdada liitlasvägede koostööd ja valmistuda Soome kaitsmiseks võimaliku agressiooni korral.
Arktiline väljaõpe ekstreemsetes oludes
Sõdurid, kes olid varem läbinud kuuma kliima väljaõppe Keenias ja Marokos, pidid kiiresti kohanema diametraalselt erineva keskkonnaga. Väljaõppe käigus omandati elutähtsad oskused külmas kliimas toimetulekuks:
Külmakahjustuste vältimine: Õpiti kehasoojust säilitama ja varustust õigesti kasutama.
Jääkülmas vees tegutsemine: Harjutati vette kukkumise ja sealt pääsemise stsenaariume.
Mobiilsus ja lahingutegevus: Treeningud hõlmasid lumes võitlemist ning suuskadel laskmist.
Operatsioon Northern Axe
Pärast esmast väljaõpet liitusid Briti sõdurid Soome armee Kainuu brigaadi korraldatud operatsiooniga Northern Axe. Õppus leidis aset Vuosanka metsades, mis asuvad Helsingist umbes 640 kilomeetrit põhja pool ja vaid 32 kilomeetri kaugusel Venemaa piirist.
Viis päeva ja ööd kestnud laiaulatuslikus ja keerukas simuleeritud lahingus osales kokku 3000 sõdurit, sealhulgas ajateenijad, reservväelased ja regulaarväelased. Briti luurespetsialistid viisid koos soomlastega läbi operatsioone, mille käigus testiti vägede kaitsevõimet, viivitustaktikat, öist võitlust ja rünnakutegevust. Ülemad jälgisid üksuste liikumist ja sooritust reaalajas.
Totaalkaitse ja NATO uus põhjapiir
Soome liitumine NATO-ga 2023. aastal pikendas alliansi põhjapiiri Venemaaga enam kui 1300 kilomeetri võrra. Õppus rõhutas Soome kaitsemudeli tugevust:
Kohustuslik ajateenistus: Meestele kehtib ajateenistuskohustus ja nad jäävad reservi kuni 50. eluaastani.
Massiivne mobilisatsioonivõime: Vaid 5,5 miljoni elanikuga riik suudab rünnaku korral mobiliseerida kuni 900 000-mehelise armee.
Vastastikune õppimine ja austus
Briti kontingendi ülem, major Henry Wootton, tunnustas kõrgelt soomlaste ettevalmistust ja suhtumist riigikaitsesse.
“On tõeliselt muljetavaldav näha riiki, mis on orienteeritud kaitsele. Neil on kivisse raiutud kaitseplaan ja kõik panustavad sellesse oma ajateenistusega,” sõnas major Wootton.
Ta lisas, et kuigi Briti sõdurid on professionaalid, andis koostöö soomlastega – keda ta kirjeldas kui “õues elavaid mehi ja naisi” – neile hindamatuid teadmisi kohaliku maastiku ja keskkonnaga kohanemise kohta. “Me oleme nõrgemas olukorras, sest me ei tunne riiki ja keskkonda nii hästi kui nemad,” nentis Wootton, rõhutades kohalike reservväelaste rolli olulisust.
NordenBladet — 2021. aasta lõpus teatas Soome kaitseminister Antti Kaikkonen riigi ajaloo kalleimast kaitsehankest: 8,4 miljardi euro eest hangitakse 64 Ameerika F-35A mitmeotstarbelist hävitajat, mis asendavad vananevad Hornetid. Otsus langes enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse – sündmust, mis tõi lahinguväljale uue keskse jõu: droonid.
Droonide mõju sõjapidamisele
Ukraina sõda on tõestanud, et odavad ja paindlikud droonid võivad põhjustada tohutuid kaotusi. Erinevate allikate järgi moodustasid droonid 2025. aastaks kuni 70–80% Venemaa ja Ukraina kaotustest. Ukraina võitlejad hoiatavad, et Euroopa ja Soome ei ole droonisõjaks valmis. Maaväe ülem Pasi Välimäki möönab, et Soomel on endiselt „väga vähe droone”.
Droonide tõhusus ja madal hind on tekitanud vaidlusi mehitatud hävitajate vajalikkuse üle. Kritiseerijate seas on ka tehnoloogiaettevõtja Elon Musk, kelle sõnul on hävitajatesse investeerimine ajast maha jäänud.
Hävitajate roll laiemas kaitsesüsteemis
Soome endine õhuväe ülemjuhataja Jarmo Lindberg rõhutab, et droonid ei asenda hävitajaid, sest nende võimekus ja ülesanded on erinevad. Hävitajad on osa laiemast, mitmekihilisest õhutõrjesüsteemist, mis peab suutma reageerida eri tüüpi ohtudele.
F-35 eeliseks on:
kiirus ja ulatus – liikumiskiirus kuni 15 km minutis ning üle 200 km laskeulatus;
kõrgtasemel sensorid ja luurevõimekus, mis ületavad droonide omad;
paindlikkus rünnaku- ja kaitseoperatsioonides kogu riigi ulatuses.
Lindberg rõhutab, et ükski relvasüsteem ei suuda katta kõiki õhutõrjevajadusi. Suure riigi (nagu Soome) kaitseks on vaja kombineeritud lähenemist, kus hävitajad täidavad ülesandeid, milleks droonid ei ole veel võimelised.
Kulutõhususe dilemma
Odavaid droone on sageli mõistlik hävitada odavamate vastumeetmetega, mitte miljonite eurode väärtuses rakettidega. Õhutõrje jääb alati „kivi-paber-käärid“ olukorda, kus tuleb valida ohu tüübile sobivaim ja kulutõhusaim lahendus.
Samas on ka hävitajad ise haavatavad – neid on vähe ja lennuväljale pargituna on nad kerge sihtmärk. Seetõttu rõhutatakse pikamaa täppisrelvade ja liikuvate platvormide olulisust.
Ukraina kogemus: vaja on mõlemat
Ukraina on droonisõja peamine uuendaja, kuid sellest hoolimata on riik otsustanud osta ka 150 Rootsi Gripen E ja 100 Prantsuse Rafale hävitajat. See kinnitab Lindbergi seisukohta: tänapäevases sõjas on vaja nii droone kui ka hävitajaid.
Kuigi droonid on muutnud sõjapidamist pöördumatult, ei ole need muutnud hävitajaid üleliigseks. F-35 ei ole mitte üksik relv, vaid osa laiemast kaitsearhitektuurist, mis peab tagama Soome julgeoleku suures ja hajutatud ruumis.
Seetõttu ei ole Soome F-35 ost tõenäoliselt ajalooline viga, vaid investeering võimekusse, mis täiendub droonide ja muude õhutõrjesüsteemidega.
NordenBladet – 9. detsembril 2025 tegi Euroopa Liidu endine välispoliitika juht Borrell sotsiaalmeediaplatvormil X.com (endine Twitter) ootamatult terava avalduse, kutsudes Euroopa liidreid üles loobuma illusioonist, et Donald Trump ei kujuta endast ohtu Euroopa huvidele. Borrelli sõnul peab Euroopa „lõpetama teesklemise“ ning rajama oma suveräänsuse tehnoloogia, julgeoleku ja poliitika vallas USA-st sõltumatult. Endise ELi tippdiplomaadi väljaütlemine andis uue nüansi arutelule Euroopa strateegilise iseseisvuse kohta.
Poliitiliste analüütikute hinnangul on Josep Borrelli* samm nihutanud nn Overton’i akent, tuues avalikku arutellu Euroopa vastutuse ja suveräänsuse uue taseme. Borrell pole varasemalt Trumpi nii otsesõnu „vastaseks“ nimetanud, mistõttu tekitas postitus kiiresti resonantsi nii diplomaatilistes ringkondades kui poliitikavaatlejate seas.
Aastatel 2019–2024 Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajana töötanud Borrell rõhutas oma sotsiaalmeedia postituses (SIIN) vajadust saavutada Euroopa tegelik suveräänsus nii tehnoloogias, kaitses kui ka poliitikas. Tema sõnavõtt on terav aga paigutub hästi laiemasse konteksti, kus Euroopa otsib tasakaalu muutuvas geopoliitilises olukorras ning püüab defineerida oma rolli globaalsel areenil.
European leaders must stop pretending that Trump is not our adversary, hiding behind a fearful and complacent silence, and instead assert the EU’s sovereignty — technological, in security and defence, and political. pic.twitter.com/Ssukcd4YsT — Josep Borrell Fontelles (@JosepBorrellF) December 9, 2025
Tabude murdmine ja vastutuse võtmine
Poliitikas tähistab termin “Overton’i aken” ideede vahemikku, mis on avalikkusele antud ajahetkel vastuvõetavad. Borrelli avaldus on märgilise tähendusega, kuna see rikub pikaajalist Atlandi-ülest diplomaatilist tava hoida erimeelsused suletud uste taga ning julgustab Euroopat vaatama peeglisse ja lõpetama lootmine vaid välistele garantiidele. Borrelli vaatenurgast on eurooplaste suurim vaenlane praegu mugavustsoon. Inimesed ja riigid on harjunud, et “küll Ameerika aitab”.
Kuigi Borrell ei esinda enam ametlikult ELi poliitikat, on tema sõnavõtt osa laiemast avalikust arutelust transatlantiliste suhete tuleviku üle.
Tema kriitika, mis seab küsimuse alla traditsioonilise Atlandi‐üleste sidemete dünaamika, kajastab paljude Euroopa analüütikute muret seoses Trumpi administratsiooni uue National Security Strategy dokumendi ja selle sõnumitega, mis Euroopa jaoks võivad tähendada nii väljakutseid kui vajadust tugevama strateegilise autonoomia järele.
Nimetades president Trumpi otsesõnu vastaseks (adversary), muutis ta mõeldavaks ja arutatavaks stsenaariumi, kus Euroopa Liit ei saa kästileda Ameerika Ühendriike praeguse administratsiooni all enam automaatse julgeolekugarandina, vaid konkurendina, kellega tuleb suhelda jõupositsioonilt.
Tema sõnumi tuum ei ole vastandumine USA-le, vaid üleskutse Euroopale saada tugevamaks ja võrdväärsemaks partneriks. Paljud Euroopa juhid on väljendanud sarnast muret, et liigne usaldus üksnes USA julgeolekugarantiide vastu võib olla ohtlik, eriti kui Ühendriikide poliitiline fookus ja prioriteedid muutuvad.
Tugevam Euroopa tähendab tugevamat NATO-t
Borrelli kriitika ja üleskutse “lõpetada teesklemine” haakub hästi Euroopa Liidus käimasolevate protsessidega kriisivalmiduse tõstmisel, mida on soovitanud ka Soome ekspresident Sauli Niinistö oma raportis. Euroopa strateegiline autonoomia – võime toota oma kaitsevarustust ja tagada elanikkonnakaitse – on vajalik samm, mis täiendab NATO kollektiivkaitset.
See lähenemine toetab ka USA pikaajalist soovi, et Euroopa liitlased panustaksid rohkem ühisesse julgeolekusse. Mida iseseisvam ja kaitsevõimelisem on Euroopa, seda tugevam on kogu Atlandi-ülene allianss.
Ametlik liin püsib pragmaatilisena
Kuigi Borrelli hinnangud on teravamad kui need, mida ELi ametlik diplomaatia tavaliselt lubab, erinevad need toonilt praeguse välispoliitika juhtkonna sõnumitest. ELi kõrge esindaja Kaja Kallas ja Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen hoiavad Ühendriikide suunal pragmaatilist ja koostööle keskendunud joont, rõhutades Atlandi-ülese partnerluse püsimist ka erimeelsuste korral.
Borrelli sõnavõtt ei kujunda otseselt ELi poliitikat, kuid paigutub laiemasse debatti selle üle, kuidas Euroopa peaks reageerima USA poliitika muutustele Trumpi uues administratsioonis. Tema kriitika aitab esile tuua küsimuse, mis on nagunii järjest nähtavam: kui palju saab Euroopa loota senistele julgeolekugarantiidele ja kui palju peab ta iseenda suutlikkust kasvatama. Selles mõttes toimib Borrelli avaldus pigem katalüsaatorina, mis teravdab arutelu, mitte ei määra selle suunda.
_____________________________
* Josep Borrell Fontelles (sündinud 24. aprillil 1947 La Pobla de Seguris Lleida provintsis Kataloonias) on kogenud Hispaania sotsialistist poliitik ja diplomaat, kes oli aastatel 2019–2024 Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning ühtlasi Euroopa Komisjoni asepresident. Varem on ta olnud ka Euroopa Parlamendi president ja Hispaania välisminister, mis teeb temast ühe kauem ja erinevates rollides teeninud Euroopa tipp-poliitiku. Borrell on tuntud oma otsekohese ja vahel ebamugavalt ausa stiili poolest – ta kipub ütlema välja seda, mida paljud teised diplomaatilistel kaalutlustel ümber nurga sõnastavad. Tema poliitiline maailmapilt rõhutab järjekindlalt vajadust, et Euroopa võtaks rohkem vastutust oma julgeoleku, kaitsevõime ja strateegilise autonoomia eest.
Tema taustal on ka mõningaid varasemaid skandaale. 2018. aastal määras Hispaania finantsjärelevalve talle 30 000 euro suuruse trahvi siseinfo kasutamise eest seoses energiakontserni Abengoa aktsiate müügiga, mille juhatuses Borrell oli varem töötanud; tegu oli halduskaristuse, mitte kriminaalasjaga ning Borrell eitas tahtlikku rikkumist. 2021. aasta Moskva visiit, mille käigus Vene välisminister Sergei Lavrov kasutas ühist pressikonverentsi EL-i ründamiseks ja Venemaa saatis samal ajal välja mitu ELi diplomaati, tõi talle kaasa terava kriitika ja üleskutsed tagasi astuda, kuid ta jätkas ametis ning oli hiljem üks nähtavamaid ELi Venemaa-vastaste sanktsioonide ja tugevama Euroopa kaitsevõime toetajaid. Tema ametiaeg Euroopa Liidu tippdiplomaadina lõppes tavapäraselt koos eelmise komisjoni volituste lõppemisega.
NordenBladet — Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Peeter Tali kinnitas, et Eesti toetab kindlalt Euroopa Liidu plaane tugevdada tsiviil- ja sõjalist valmisolekut. Algatus lähtub Soome ekspresidendi Sauli Niinistö raportist, mille kohaselt on julgeolekuolukord märgatavalt halvenenud ning kriisideks valmisolek on vältimatu.
Komisjon otsustas valitsuse seisukohti toetada konsensuslikult. Uue määrusega ajakohastatakse ELi elanikkonnakaitse mehhanismi perioodiks 2028–2034, arvestades COVID-19 pandeemia õppetunde ja praegust geopoliitilist olukorda.
Kriiside lahendamise tuum on koostöö
Tali sõnul on eesmärk tagada eurooplaste kaitse ja ellujäämine erinevates kriisides.
ERCC roll: ELi elanikkonnakaitse mehhanismi keskmes on hädaolukordadele reageerimise koordineerimiskeskus (ERCC). Eesti on huvitatud selle tugevdamisest, et tagada kiire ja keskne abi, eriti nn kobarkriiside korral.
Solidaarsus: Kui liikmesriik ei tule hädaolukorraga ise toime, käivituvad ELi solidaarsusmeetmed ja ühised varud. See eeldab suurepärast koordineerimist.
Eesti prioriteedid ja tingimused
Kogu kriisivalmiduse paketi maht on ligikaudu kümme miljardit eurot. Eesti rõhutab läbirääkimistel järgmisi põhimõtteid:
NATO-ga arvestamine: ELi tegevus peab toetama NATO kollektiivkaitset, mitte sellega konkureerima.
Paindlikkus: Eelarve jaotamisel tuleb lähtuda reaalsetest riskihinnangutest ning säilitada paindlikkus vahendite ümberjagamiseks vastavalt vajadusele.
Haavatavad rühmad: Kriisiplaanides tuleb arvestada nõrgemate sihtrühmade vajadustega.
Õppused ja tehnoloogia: Eesti peab oluliseks regulaarseid ühisõppuseid, paremat infovahetust ning kosmoseteenuste ja varajase hoiatamise süsteemide kasutamist.
Komisjonis tutvustas seisukohti siseminister Igor Taro. Otsus sündis koostöös riigikaitse- ja sotsiaalkomisjoniga.
NordenBladet – Meediapealkirjad, mis viitavad USA peatsele lahkumisele NATO-st, on tugevalt liialdatud. Need põhinevad sageli vaid ühe üksiku kongresmeni sotsiaalmeediapostituse ülemäärasest võimendamisest mõnedes kanalites, mis loob Washingtoni tegelikest meeleoludest vildaka pildi.
Sellised postitused on kerged tekitama USA liitlastes küsimusi Washingtoni pühendumuse kohta. Lähem vaade näitab aga, et tegemist on poliitilise äärmusega, mitte riikliku kursimuutusega. See ei ole Ameerika Ühendriikide ametlik ega enamuse seisukoht, kuid see peegeldab USA poliitikas kasvavat isolatsionistlikku voolu, mida ei saa täielikult eirata.
Ameerika Ühendriikide poliitikas on hetkel käimas aktiivne debatt välispoliitika tuleviku üle. Selle käigus kõlab aeg-ajalt häälekalt seisukohti, mis kutsuvad üles drastilistele muutustele, sealhulgas NATO-st lahkumisele. Oluline on aga eristada üksikute kongresmenide algatusi USA ametlikust poliitikast ja parlamendi enamuse tahtest.Nii demokraadid kui ka “traditsioonilised” vabariiklased (nagu senaator Mitch McConnell) peavad NATO-t USA julgeoleku nurgakiviks. Nad näevad allianssi vahendina, mis hoiab ära suuremaid sõdu ja tagab USA mõjuvõimu Euroopas.
Thomas Massie avaldus: isolatsionismi hääl
Detsembris 2025 tegi Esindajatekoja liige Thomas Massie (Vabariiklane, Kentucky) sotsiaalmeediaplatvormil X (endine Twitter) postituse (SIIN), mis pälvis rahvusvahelist tähelepanu. Massie kirjutas:
“NATO on külma sõja igand. Ühendriigid peaksid NATO-st lahkuma ja kasutama seda raha meie oma riigi kaitsmiseks, mitte sotsialistlike riikide aitamiseks. Täna esitasin eelnõu HR 6508, et lõpetada meie NATO liikmelisus.”
See avaldus esindab Vabariikliku partei libertariani tiiba, mis on ajalooliselt olnud isolatsionistlik. Nende vaatevinklist peaks USA lõpetama igasuguse sekkumise välisriikidesse, olgu tegu Ukraina abistamise, Lähis-Ida konfliktide või Euroopa julgeolekuga.
See ei ole USA riiklik seisukoht
Thomas Massie eelnõu ja seisukohad ei peegelda USA Kongressi ega ameerika avalikkuse valdavat arvamust.
Kaheparteiline toetus: Nii Demokraatlikus kui ka Vabariiklikus parteis on selge enamus NATO säilitamise ja tugevdamise poolt. Kongressi juhtivad vabariiklased peavad allianssi endiselt USA globaalse mõjuvõimu ja julgeoleku nurgakiviks.
Seadusandlik kaitse: USA Kongress on astunud konkreetseid samme, et NATO liikmelisust kaitsta. Hiljuti vastu võetud seadusemuudatused keelavad USA presidendil NATO-st lahkuda ilma Senati kahekolmandikulise heakskiiduta või Kongressi aktita. See “turvavõrk” loodi just selleks, et vältida äkilisi kursimuutusi.
Avalik arvamus: Küsitlused näitavad järjepidevalt, et enamik ameeriklasi suhtub NATO-sse positiivselt ja näeb seda vajaliku liiduna demokraatlike väärtuste kaitsmisel.
Erinevus Donald Trumpi seisukohast
Kuigi Donald Trump on olnud NATO suhtes kriitiline, erineb tema positsioon Thomas Massie omast oluliselt.
Massie on ideoloogiline: Tema soovib NATO-st lahkuda põhimõtte pärast, et USA ei peaks tegelema teiste riikide probleemidega.
Trump on tehingupõhine (transactional): Tema sõnum (“makske või me ei kaitse”) on olnud suunatud sellele, et survestada Euroopa liitlasi tõstma kaitsekulutusi vähemalt NATO miinimumnormini (2% SKT-st) ning retoorikas isegi 4% või enamani. 2025. aasta Haagi tippkohtumisel lepiti NATO-s juba kokku ka 5% siht 2035. aastaks.
Trumpi eesmärk ei ole tingimata alliansi lammutamine, vaid USA positsiooni parandamine selles. Tema retoorika on läbirääkimistaktika, samas kui Massie eelnõu on katse lõigata läbi sidemed Euroopaga. Massie algatusel puudub Trumpi ja tema meeskonna otsene toetus ning see ei esinda “MAGA” liikumise peavoolu, vaid selle äärmuslikumat serva.
Thomas Massie postitus ja eelnõu HR 6508 on osa demokraatlikust protsessist, kus esindatud on kõik vaated, ka kõige äärmuslikumad. Samuti on see hea näide sellest, kuidas ühe poliitiku äärmuslikku seisukohta saab meedias üle võimendada. Seda ei tohiks automaatselt tõlgendada kui otsest ohtu USA liitlasuhete katkemisele. USA institutsionaalne ja poliitiline toetus NATO-le on täna tugev.
