NordenBladet — Ameerikasse suunduvate lendude ohutusnõuded on karmimaks muutunud, kus teatud lennujaamadest väljuvatele lendudele ei saa võtta enam salongi kaasa suuremaid elektroonikavahendeid kui mobiiltelefon, vahendab The Guardian.
Keeld kehtib sülearvutitele, tahvelarvutitele ja fotokaameratele. Reisisalongi neid esemeid kaasa ei saa võtta ja tuleb pakkida pagasiruumi. Uue reegli põhjuseks on vältida terrorismi Ameerika Ühendriikides. Tegemist on värske nõudega USA julgeolekus, mis kehtib kümnele lennujaamale kaheksas riigis. Kõik listis olevad lennujaamad asuvad kas Lähis-Idas või Põhja-Aafrikas. Keeld mõjutab ka eurooplaseid, kuna listis on lennujaamad, kust paljud läbi liiguvad.
Lennujaamad, kus kehtib uus reegel:
Doha rahvusvaheline lennujaam, Qatar
Dubai rahvusvaheline lennujaam, Araabia Ühendemiraadid
Abu Dhabi rahvusvaheline lennujaam, Araabia Ühendemiraadid
Atatürki rahvusvaheline lennujaam, Türgi
Queen Alia rahvusvaheline lennujaam, Jordaania
Kairo rahvusvaheline lennujaam, Egiptus
King Abdilazizi rahvusvaheline lennujaam, Saudi Araabia
King Khalid rahvusvaheline lennujaam, Saudi Araabia
OHMYGOSSIP — Juhtub sul tihti, et hommikul enne kodust lahkumist piserdatud parfüüm ei lõhna lõunal enam absoluutselt? Tihti arvatakse, et tegemist on kehva parfüümiga, aga tegelikult peitub põhjus valesti pihustamises, kirjutab Good Housekeeping/Penhaligon.
Parfüümiekspert sõnab, et paljud lasevad parfüümi randmele ja hõõruvad seejärel laiali kuid see on vale taktika. “Lõhna masseerimine rannete vahel alustab haihtumisprotsessi, mistõttu lõhn ei kesta piisavalt kaua nagu seda soovitakse. Piserda selle asemel parfüümi mõlemale randmele, rinnale ja kaelale ning lase lihtsalt kuivada.” Parfüümi piserdamine rinnaesisele laseb lõhnal kogu päeva vältel eralduda. Randmetelt eraldub samuti, kui oled nö kätega rääkija. Oluline on jälgida, et nahk oleks piisavalt niisutatud, kuna see aitab lõhnal võimalikult kaua püsida. “Kuiv ihu imeb lõhnavee endasse ja aroom aurustub kiiresti.”
OHMYGOSSIP — Soomes on tekkinud suur puudus kodukoristajatest. Büroodesse on võimalik koristajaid leida, aga kodudesse mitte. Mikkelis asuv koristusfirma Mikkeli Siivotaan on otsinud omale kahte koristajat juba mitu kuud. Pool aastat tagasi palgati personaliotsingufirma. Seal kasutati kõiki võimalikke abinõusid, aga sooviavaldusi koristaja tööle tuli ainult kaks. Katseajaks on töötajaid saadud, aga pikemaks ajaks mitte. Pakutud on inimesi, kes saavad alustada alles aasta pärast, vahendab Yle.
Ettevõtte juht Osku Nykänen räägib, et pani pool aastat tagasi Youtube’i üles video, milles lubab 500 eurose kinkekaardi sellele, kes leiab firmale põhikohaga koristaja. Videot on vaadatud sadu kordi, aga töötegijaid pole leitud.
Teistes koristusfirmades on sama lugu. Pakutakse töötajaid, kellel pole autot. Või ei osata soome ega inglise keelt. Kodude koristamine võib tunduda lihtne, aga see on koristusvaldkonnas üks raskemaid töid. Kodukoristus on raske, kuna tolmu tuleb võtta madalate voodite alt ja kanda välja raskeid vaipu. Riiulitel väikeste esemete vahelt tolmu pühkimine on aeganõudev. Päris igaühte ei saa ka kodudesse lasta.
Koristajale annavad inimesed oma kodu võtme ja seetõttu peab tekkima vastastikune usaldus, räägib koduhooldaja Ester Suve. Tema väitel on koristustöö hea, sest töö tulemus on kohe näha ja klientidega on meeldiv suhelda. Ühe tööpäeva jooksul jõuab ta koristada kolm kodu.
Koristaja õpilane Sophea Som sai möödunud aastal suvetööl palka 1600-1700 eurot kuus. Ta on selle palgaga rahul, sest kodumaal Kambodžas teeniks ta ainult mõnisada eurot. Somi väitel on koristajana hea lihtne tööd leida. Kodudes saab nii koristada kui teha muid abitöid.
OHMYGOSSIP — Soomes algas suur rahvahääletus riigi populaarseima sümboli leidmiseks. Esimeses voorus on vastamisi Muumi ja lõvi. Yle veebikeskkonnas toimuva hääletuse järgmistes voorudes on vastamisi näiteks soome kone automaat ja beebipakk, nätsud ja Molotovi kokteil ning Mannerheim ja haridus. Hääletuse parimad lähevad edasi nagu spordimängudes ja lõpuks on enne jaanipäeva finaalis kaks enim hääli saanud Soome sümbolit. Hääletusega samal ajal on eetris Soome ajalugu ja soomlust kajastav telesari.
Soome suure rahvahääletuse võistlustabel. Allikas: Yle
OHMYGOSSIP — Estonia teatri kauaaegsete solistide Väino ja Sirje Puura elus on olnud hulgaliselt operetisära ja ooperidramaatikat. Üks on aga kindel: nad on alati teineteise kõrval. Või kui päris täpne olla, siis 190sentimeetrine Väino kõrgub nagu mastimänd oma 156sentimeetrise kaasa kohal, kes on särtsakas nagu tulesäde. Kuna bariton Väinot kutsuti teatris Suureks Puuraks, siis sopranihäälega Sirje oli loomulikult Väike Puura.
Avaldame katkendi äsjailmunud elulooraamatust „Elu nagu operett. Sirje ja Väino Puura“ (Tammerraamat, 2017), mille autor on Evelin Kivimaa.
Elu avariipinnal
Kui Väino lõpetas ülikooli, pidi noor abielupaar konservatooriumi ühiselamust välja kolima. Kuhu neil oli minna? Elukoha leidmine oli tõsine asi, sest 1978. aastal ei olnud valik just hiilgav. Õieti seda polnudki.
Estonia ooperiteatri auväärt solistid võtsid kaasa päevinäinud kušeti ja kolisid üheksaruutmeetrisesse tuppa linnale kuuluvas ühiselamus Akadeemia teel majas number 48. Tingimused olid napid: välipliit, kus nad tegid praekartuleid, ning üheruutmeetrine WC-pugerik. Tänu radiaatorile oli talvel vähemalt soe.
Sirje: „Seal olid need kõige jubedamad majad! Kõrval elasid täielikud alkašid. See oli ikka kole. Õhtupimedas tulin rutuga oma tuppa ja keerasin hirmuga ukse lukku. Toas oli ainult kraanikauss külma veega, nii et duši all käisime teatris, kus meil oli nagu teine kodu.“
Väino: „Linnapea Ivar Kallion seletas, et see on avariipind: mida suurem on hädaolukord, seda kiiremini saame korterit taotleda. Kogu aeg käis üks suur taotlemine, korteri saamiseks käisin rääkimas parteikomitees ja igal pool mujalgi.
Mõni mees elas 30 aastat ühisköögiga toas ega saanudki omaette korterit. Korteri saamiseks pidi sinu eest keegi kostma. Mina sain selle ainult tänu teatri juhtkonna eestkostmisele. Sellal käisidki asjad niimoodi, et kui mõnel muusikul oli vaja uut pilli või keegi vajas korterit, siis peadirigent korraldas. Kui mulle eraldati Žiguli auto-ostuluba, siis tuttavad autoremontijad hoiatasid: „Ära sellise mootoriga küll osta!“
Läksin peadirigent Eri Klasi juurde: „Palun aidake, mootor ei sobi.“
Eri helistas kohe autokaupluse juhatajale, et Puura saaks võimsama mootoriga auto, ning nii tehtigi.“
Sirje: „Teistes asutustes käis see samamoodi, näiteks treial sai korteri oma direktori kaudu.“
Väino: „Alguses taheti meid paigutada Lasnamäele, aga Sirje ütles kohe, et ta ei taha seal kivilinnas elada. Käisin elukohajärgse Lenini rajooni täitevkomitee esimehe Vello Saluste juures rääkimas, kas saaks linnaosa muuta. Sellest oli kasu, et mul oli juba nimi taga. Tavalisest teatrisolisti ametist ei oleks piisanud, mina olin aga mänginud filmis „Siin me oleme!“ ja saanud üleliidulise Glinka-konkursi laureaadiks. Olin noor mees ja täitevkomitees olid samasugused noored mehed, kes ei tahtnud minust kehvemad olla. Nad jäid nõusse: „No tuleme vastu, teeme ära!“ Neile oli see ju väike näpuliigutus.“
Sirje: „Mina siia elama ei koli!“
Pärast kaht aastat avariipinnal avanes Puurade kušetile uus avar väljavaade kolida uhiuude majja Õismäe teel. Äsja ehitatud maja uhkeldas modellimõõtudega: 16 korrust, rinnaümbermõõt (majanumber) 90 ja vööümbermõõt (korterinumber) 60. Ainuke mure oli see, et Sirje kartis kõrgust …
Väino: „1980. aastal eraldati meile lõpuks korter Õismäele, tornmaja eelviimasele korrusele. Igal korrusel oli neli korterit, kolm kolmetoalist ja üks kahetoaline. Kortereid jagati tollal pere suuruse järgi ning et meil lapsi polnud, siis saime kahetoalise. Kohe algas uus kammaijaa: Sirje ajas sõrad vastu, et tema nii kõrgele elama ei lähe.“
Sirje: „Esimest korda korterit vaatama minnes seisin ukse peal, vaatasin ülevalt alla ja ütlesin Väinole: „Mina siia elama ei koli! Mine täitevkomiteesse tagasi ja ütle, et paluks kuhugi allapoole.“ Ma tõsiselt kartsin!“
Väino: „Läksin siis tipp-tipp uuesti linna täitevkomiteesse, kus mu palve peale vastati: „No kuidas teile ei meeldi, viieteistkümnendal korrusel on ju suurepärane vaade!“
Korterit enam ümber ei vahetatud, eks see soov tundus natuke koomiline.
Mõlemal toal oli rõdu. Elutoa rõdul ma ikka käisin, aga magamistoa rõdu ei kasutanud keegi peale tuvide. Tegin Sirjele selgeks, et kui ta pelgab, siis ärgu rõdule mingu.“
Sirje: „Ütlesin, et mina köögiuksest kaugemale ei lähe ja aknast välja ei vaata. Ajapikku harjusin nii kõrgel elama. Akendest nägime ühelt poolt Tallinna vanalinna ning teiselt poolt paistis merelaht. Käisin ka rõdul, ent rõdud ei saanudki mulle omaseks.
Lõppkokkuvõttes oli see väga tore ja õnnelik maja. Meie lähimad naabrid olid arstid Kirsti ja Riho Lai, kellega meie sõprus algas esimesest hetkest. Haruldane kokkusattumus, et naabritest said meie parimad sõbrad! Meil oli nagu suur ühiskodu. Lifti juurest käis vahekoridor lukku ja kaks korterit jagasid sama esikut, kus meil seisid kingad ja moosid. Patsiendid tõid ikka tohtritele üht-teist ja naabrid jagasid meiega paremaid palasid.“
