NordenBladet — 12. juunil kaitses doktoritööd Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Priit Kruus. Tema töö uuris eesti kirjandusrühmitusi ja teisi noorkirjanike kooslusi aastail 1996–2013. Esimest korda on kirjutatud põhjalik teaduslik uurimus neist kirjandusrühmitustest, kes on uue sajandi eesti kirjanduselu tohutul määral mõjutanud. Tegemist on eesti uuema kirjandusloo kireva ja viljaka etapiga, kust võrsus ligi 100 tänapäeva eesti kirjanikku.

„Soovisin välja selgitada, kuidas alates 1996. aastast kirjandusruumi lisandunud noorkirjanike rühmitused ja uue meedia kooslused suhestuvad rühmituse ja avangardi tähendusega; milline on rühmituste esindatus kirjanduskaanonis ja mil moel see suhtestub viisiga, kuidas rühmitused end ise esitlesid;  milline on rühmituste laine mõju hiljem noorkirjanduses toimuvale ja kuidas aitab see mõtestada sajandivahetuse kirjandusolukorda,“ avas autor töö sisu. Uurimuses käsitletud rühmitused on peamiselt Erakkond, (taasasutatud) Noorte Autorite Koondis, Tallinna Noored Tegijad ja väiksemad kooslused, kuni Sirbi-skandaaliga tuntust kogunud ZA/UM-ini välja.

„Selgitasin välja, et 1990. aastate lõpus ja uuel sajandil oli rühmitus kirjandusruumi sisenemise tehniline vahend, tal ei olnud sotsiaalset ega esteetilist sõnumit ega ka sisulist manifesti. Seega on tegemist teistlaadi nähtustega kui Siuru, Tarapita või teised eesti 20. sajandi esimese poole kirjandusrühmitused,“ selgitas Kruus ja lisas, et samas võib öelda, et nüüdisrühmitustel on samaväärne mõju kirjanduselule, mis väljendus uute suurte kirjanike ja kriitikute (nt Kristiina Ehin, Mehis Heinsaar, Jürgen Rooste, Vahur Afanasjev, Jan Kaus, Aare Pilv, Berk Vaher) kirjandusruumi toomises.

Üldistavalt saab öelda, et alates sajandivahetusest on märgata trendi, et eesti kirjanduselus tehakse revolutsiooni pigem vaikselt ja töiselt. Töö pealkirjaks olev „vaikne avangard“ tähendab seda, et nüüdisrühmitused on aidanud sihikindlalt, kohati peaaegu märkamatult eesti kirjandusruumis kanda kinnitada kümnetel ja kümnetel autoritel, kelleta tänapäeva eesti kirjandust ei kujutaks ette. Avangardi „vaiksusele“ osutab ka näiteks tõik, et kui küsida isegi keskmisest tugevamate teadmistega kirjandushuviliselt,  siis enamasti ei osata vastata, et  näiteks Kristiina Ehin on Erakkonnast, Jürgen Rooste TNT-st,  Vahur Afanasjev NAK-ist ja Jan Kaus Õigemast Valemist. See tähendab, et rohke rühmitumine on toimunud laiema avalikkuse jaoks vaikselt, aga samas on selle tootlikkus olnud väga kõrge. Kokkuvõttes tähendab „vaikne avangard“, et sisulist revolutsioonilist sõnumit ei ole, autorite ja kirjandusavalikkuse suhe tekib mitte kollektiivselt väljakarjutud sõnumi, vaid autorite loomingu sisulise kvaliteedi kaudu.

Nullindate keskpaigast alates lisandus noorkirjanikke eesti kirjandusruumi lausa plahvatuslikes mõõtmetes tänu kirjanduslikele veebiportaalidele (olulisemad KLOAAK ja POOGEN) ja ka trükimeediale (Värske Rõhk) ja seetõttu vajadust rühmituste järele enam polnud. „Vaikse avangardi lõpetajaks võib aga pidada 2013. aastal Sirbi-skandaaliga laiema avalikkuse ette kerkinud ZA/UM-i. Üle paarikümne aasta tekkis nüüd eesti kirjandus- ja kultuuriavalikkuses päris skandaal, mis omandas laiema ühiskondliku kõlapinna, millel oli avalikkust lõhestav mõju ja ka reaalsed tagajärjed ehk kultuuriministri tagasiastumine,“ selgitas Kruus ja lisas, et lõppeval kümnendil on hoogustunud petitsiooni-, protesti- ja kogukonnakultuuri trendid – need võivad rühmitumise teha uute noorkirjanike jaoks iseenesestmõistetavaks toimimisviisiks.

Doktoritöö „Vaikne avangard. Eesti noorkirjanike rühmituste laine ja uue meedia kooslused: Erakkonnast ZA/UM-ini” avalik kaitsmine toimus 12. juunil Tallinna Ülikoolis. Töö juhendaja on Tallinna Ülikooli professor Piret Viires, oponendid Tartu Ülikooli audoktor Cornelius Theodor Hasselblatt ja Tartu Ülikooli dotsent Mart Velsker. Doktoritöö täistekst on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.

Allikas: Eesti Teadusinfosüsteem
Loe kõiki NordenBladet´i “Eesti uudised & info” rubriigi artikleid SIIT

NordenBladet — Teede kandevõimet mõõdetakse nii tee ehitamise ajal kui ka valmis teedel. Mida varasemas faasis leitakse vead, seda odavam on nende parandamine. See tähendab, et ebakvaliteetse kihi saab asendada enne järgmise kihi lisamist.

Teekonstruktsiooni aluskihtide kandevõimele kehtestatud nõuded on samad kohalikele ja rahvusvahelistele maanteedele. Mujal maailmas ehitatakse kohalikud teed ka nõrgemale alusele.

Kehtivate kvaliteedinõuete järgi tuleb teede kandevõimet mõõta Inspector või Loadman seadmega. Need on deflektomeetrid, mille kasutamisel langeb koormus (10 kg) fikseeritud kõrguselt seadme tallale ja põhjustab teekonstruktsioonis läbivajumise. Inspector ja Loadman seadmed tekitavad seadme talla all üle kahe korra suurema pinge kui raskeveoki ratas asfaldil. Vajumi järgi arvutatakse konstruktsiooni kandevõime.

TTÜs magistritöö kõrgeimale hindele kaitsnud Riho Eichfuss kinnitab: „Praegu ehitusprotsessis kasutatava Inspector-seadme mõõtetulemused näitavad ainult, kui hästi viimase kihi materjal on tihendatud, mitte aga selle kihi tegelikku kandevõimet. Seetõttu ei ole seni mõõtetulemused ka võrreldavad katendi projekteerimisel tehtud arvutustega.“ Võrdlus on oluline selleks, et ehituse käigus veenduda, et projekteerija poolt soovitud tulemus on saavutatud.

TTÜ teetehnika lektori Ain Kendra kinnitusel on viimastel aastatel hakatud kandevõimet mõõtma ka plaatkoormuskatsega, lootuses, et mõõtetulemused haakuvad paremini arvutatuga. Paraku on see katse üsna aeganõudev ning täna kasutatakse standardist vaid üht osa, ainult 30 cm plaadiga katsetamist.

„Uus Dynatest LWD seade võimaldab valida iga konkreetse kihi jaoks mõõterežiimi (muutes koormust, langemiskõrgust ja ka seadme talla suurust), mis vastab maksimaalselt mõõdetava kihi töötingimustele. Kandevõime mõõtmine on ka kiirem. Võrdluskatsed näitavad, et näiteks kruusa ja killustiku puhul sõltub mõõtmistulemus tugevalt mõõterežiimist – väikese koormusega katsetades on kandevõime number väike ja see kasvab koos koormusega, erisused on rohkem kui kahekordsed. Seetõttu tuleks nõuetes täpselt fikseerida ka koormusrežiim,“ sõnab Riho Eichfuss ja lisab: „Täna on paljude materjalide omadused nö kokkuleppelised konstandid, tulenedes veel 1983. aasta juhisest. Kuigi kirjas on mõõtühikuna megapaskal, ilmneb et Nõukogude Liidu megapaskal pole konverteeritav. Nüüd tuleks mõõta üle kõigi Eestis kasutatavate teedeehitusmaterjalide omadused, et neid kasutada katendi projekteerimisel. Kui lähteandmed saavad korrigeeritud, saab ehitusprotsessis kontrollida, kas projektis arvutuslikult ettenähtud kandevõime on saavutatud.“

Näitena võib tuua Tallinna ringtee ja Viljandi maantee ristumise Luige sõlme. Selle katend on suures osas lagunenud juba viie aastaga. Adekvaatsete mõõtmiste korral oleks konstruktsioon veel ehitamise ajal muudetud.

Allikas: Eesti Teadusinfosüsteem
Loe kõiki NordenBladet´i “Eesti uudised & info” rubriigi artikleid SIIT

NordenBladet — 22. juunil kaitses doktoritööd Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi doktorant James Sunney Quaicoe, kelle töö keskendus IKT juurutamise raskustele arenguriikide koolides Ghana näitel. Autor uuris tekkivat digilõhet ning sellest tulenevaid väljakutseid just koolides, kus digiõppe ja õpetamise rõhk on funktsionaalsel süsteemsel tegevusel.

„Digitaalsete tööriistade ja ressursside levik koolidesse on loonud 21. sajandi õpikeskkonnad, mis soodustavad tehnoloogiapõhist uuenduslikku õppimist ja õpetamist. Selle positiivsete mõjude kõrval suureneb siiski ka ebavõrdsus – nii koolis sees kui koolide vahel – mistõttu on mõned koolid digitaalselt pädevamad kui teised,“ selgitas autor. Tehniliste lahenduste kättesaadavuse ebavõrdsus võib kahjustada ka innovaatiliste õpetamis- ja õppemeetodite kasutuselevõttu, mis omakorda kasvatab digilõhet ja muudab mahajäänud koolid digikultuuri vaatevinklist vähemaktiivseks.

Doktoritöö uuringu tulemused viitavad sellele, et koolid on tihti digitaalselt erineval tasemel. Seda põhustab nii õpetajate digipädevus, IKT kasutamine õppealajuhatajate ja õpetajate töös ning kooli enda IKT strateegia. „Uuring tõi ka välja, et üle poolte valimisse kuulunud koolidest ei olnud digitaalsete õppe- ja õpetamismeetodite juurutamisel proaktiivsed. Hoolimata sellest, et küsitletud õpetajad olid enda digipädevustest heal arvamusel, ei kajastunud see koolides – enamikel koolides ei kasutatud peaaegu kunagi digitööriistu  ja –ressursse igapäevastes õppimis- ja õpetamistegevustes,“ lisas Quaicoe.

Doktoritöö pakub uudset lähenemist koolipõhisele digitaalsele õppe- ja õpimudelile läbi õpetajate endi vaatenurga ning aitab mõista digilõhega kaasnevaid väljakutseid digiõppe tegevuste juurutamisel. Töö toob ka välja, milliseid pädevusi tuleks õpetajatel esimesena arendada. Oma mudelis pakub autor, et enim mõjutab uue tehnoloogia kasutuselevõttu õpetajate isiklik suhtumine ning kultuuriline taust. Quaicoe tõi ka välja, et koolisüsteemis kasutusel olev digiõpe ei suuda kohanduda õpetajate isiklike, suhtumuslike ega kultuuriliste faktoritega. Doktoritöös loodud mudel ühendab IKT põhimõtted koolide digiküpsusega ning õpetajate IKT pädevustega kasutades nii lokaalset kui globaalset konteksti.

Doktoritöö „The Challenges of ICT Implementation into Teaching and Learning in Ganaian Basic Schools“ („Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate integreerimine õpetamisse ja õppimisse Ghana põhikoolides“) kaitsmine toimus 22. juunil. Doktoritöö juhendaja Tallinna Ülikooli vanemteadur Kai Pata. Oponendid on Rijeka Ülikooli professor Nataša Hoi?-Boži? ning Tartu Ülikooli dotsent Piret Luik.

Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.

Allikas: Eesti Teadusinfosüsteem
Loe kõiki NordenBladet´i “Eesti uudised & info” rubriigi artikleid SIIT