NordenBladet – Kirjutasin eilses blogis pikalt sellest, et hindan aina rohkem lihtsust ning loodust. Mul on tunne, et ühel hetkel praegusel kujul toimiv tarbimisühiskond kukub kokku – inimesed jäävad lihtsalt haigeks. Viimasel ajal on meedias kõvasti kõlapinda saanud Õismäe Hõberemmelgas, ent see on vaid jäämäe veepealne osa – kalkide kivilinnade ehitamine ning looduse hävitamine käib üle Eesti sellise hooga ja järjekindlusega, et varem või hiljem viib see “püüdlus” sihile ning punkt on pikaks ajaks pandud.

Mulle meeldib väga filmi Avatar sõnum – looduses on kõik omavahel seotud. Minu meelest täpselt nii on. Pritsid-mürgitad taimi, et kahjureid hävitada, mürgitad tegelikult oma toitu. Lõhud ja hävitad loodust, hävitad otseselt oma elu. Autosid on nii palju ja tuleb aina juurde, suur osa autodest on nii vanad, et tuleks maha kanda, ent sõidavad ikka ringi paisates mürkmusta heitgaasi vahetpidamata atmosfääri. Kõik on nii tehis ja automatiseeritud – iga samm ja liigutus käib puldiga, igal asjal on juhtmed või patareid. Poest ostetud vaarikamoosis ei pruugi päris vaarikaid ollagi – sest maitseasendajad täidavad selle koha odavamalt. Toitude säilivustähtajad on aastate pikkused. Riiete õmblused lagunevad enne esimest pesu ning laste mänguasjad lähevad samal päeval katki kui need saadakse. Kõik on üles ehitatud nii, et läheksid järgmisel päeval uuele ringile. Lastel ei ole lemmikmänguasja, sest ükski asi ei saa lemmikuks saada, enne laguneb ning suurem osa tänapäeva inimesi ei tea kuidas maitseb päikesesoe otse kasvuhoonest võetud tomat või mis värvi on tegelikult kanamuna. Tänapäeva öko-poed ei erine suuresti tavapoodidest – loodusliku toodanguga need tihti ei hiilga. Turul on Eesti toodang Poola omaga segatud – nii on odavam, nii on tulu suurem. Inimeste ausõna ja lubadused maksavad aina vähem – seega juristid teenivad aina rohkem, sest leping on vaja teha kõige jaoks, et mitte kiirelt kõigest ilma jääda. Inimesi iseloomustab pigem ahnus ja kahjurõõm kui abivalmidus ning ligimesearmastus. Nüüd ehk maalisin liiga mustades värvides pildi.

Aga mida siis teha? Eks ikka alustada endast. Mõnus on targutada aga reaalsuses on nii et suured muutused algavad ikka pisikeste sammukeste kaupa. Näiteks mina ostan võimalusel alati vaid Eesti toodangut, et toetada kohalikku põllumeest ja talupidajat. Rootsis ja Soomes olles teen samuti – toetan ikka võimalusel kohalikku tootjat, mitte Hiinast-Poolast või teab kust imporditud asju. Lihtsaid asju kasvatan ammu ise – näiteks teed. Joon vaid oma kasvatatud ja kuivatatud pärnaõie-, kummeli- ja piparmünditeed. Igal aastal teen sisse marju ja toormoose ning õunamahla. Till, petersell ja muu maitsetaim on ikka omast käest. Ka poes käies püüan valida toituaineid nii, et need oleksid nö algained (kartul, jahu, kaerahelbed jne), mitte valmistoit (purgisupp, kook, vaakumpakendis toit jne). Viimasel ajal teen isegi leiba. Kuna mulle liiga kaua köögis vaaritamine ei istu, siis on mul omad lihtsad retseptid, kuidas rasked asjad kergelt ja maitsvalt valmis saada. Näiteks teen mina leiba nii, et juuretist pole vaja ja maitseb ikka leiva moodi.

Retsept: Kaerajahu 60%, riisijahu 35%, mandlijahu 5%, munad 2tk,  2spl õli, 2spl mustsõstra moosi, näpuotsaga päevalilleseemneid, seesamiseemneid ja rosinaid ja vett ning peale kaunistuseks näpuotsaga kaerahelbeid. Mulle meeldib teha muffini vormides, sest tavalises leivavormis kipub mul taigen tooreks jääma, väikestes vormides küpseb kenasti läbi ning leivakesed tulevad armsad väiksed.

Pean praegu lõpetama. Ivanka Shoshana läheb täna õhtul vanaemade ja vanaisaga tantsupidu vaatama ning Estella Elisheva pean Laululava juurde laulupeo proovi viima. Teed pidid juba risti-rästi umbes olema nii et hakkan varakult sättima. Päikest!

NordenBladet – Vaatamata sellele, et elan täna linnast 15km eemal Murimäe külakeses, kus majad võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda ning vaade maja ette ja maja taha on rohelevad aasad ning metsad, tuleb linn oma kära-tossu ja kiirteedega aina lähemale ning liiklus ning elukeskkond muutuvad aasta-aastalt üha elavamaks ning linnaplaneerijate silme läbi täiuslikumaks, ühtlasi aga ka saastatumaks. Mina aga kolin nii reaalsuses kui südames linnast aina kaugemale.

20. aastaselt ostsin oma esimese korteri – otse loomulikult vanalinna, otse loomulikult kõige keskele – Raekoja platsi. Selles vanuses ei mõistnud ma absoluutselt neid inimesi, kes tahtsid elada linna ääres või hoidku selle eest – maal. Kohvikud-shoppingud-diskoteegid pidid olema kiviviske kauguses, kaugemale kolis minu meelest vaid vaene või püsti loll, kes endale vanalinnakorterit või äärmisel juhul kesklinnakorterit lubada ei saanud. Elu kees 24/7 ning mina kõige selle keskel. Sellist elu nautisin aastaid ning ei müra-kära ega ka kivine ümbrus mind ei morjendanud – vastupidi, tundsin, et enam paremaks minna ei saa! Ning ühel hetkel ei läinudki enam paremaks. Ka keset rikkust-laristamist ning melu saabus argipäev. Ka shoppingute ning elunautlemisega tuleb ühel hetkel piir ette – kui lubad endale kõike, ning tarbid-soetad kõike, siis ühel hetkel need asjad sind enam ei rõõmusta. Kõik on olemas, mitmekordselt.. aga mis siis edasi? Jood 10 eurose veini asemel 100 eurost veini, kannad 100 eurose koti asemel 2500 eurost, kannad 15 eurose teksapüksi asemel 700 euroseid teksaseid – uskuge mind – vein maitseb samamoodi, kott mahutab samamoodi ning teksa, olgugi nii kallis kui tahes suurt perset ilusamaks ei tee (hahaaa) ja nii edasi..  ühel hetkel avastasin, et kõik asjad on olemas-käes. Üheski poes pole enam asja mida ma ihkaks aga mul poleks? Aga kas sa oled õnnelik? Ok, olgem ausad.. Kindlasti õnnelikum kui need, kellel neid kunagi pole olnud aga ring saab täis ning kui see juhtub tuleb tagasilöök. Oled pingutanud elus, et midagi saavutada ning avastad, et see polegi elu mõte. Elu mõte pole olla rikas. Isegi kui see on elu mõte, siis õnnelikuks see sind veel automaatselt ei tee. Elu mõte pole olla asjadega üle kuhjatud. Saad aru, et elu mõte on elada ning elamine on midagi muud kui asjade omamine. Elamine on loodusega samas rütmis hingamine, sest ainult selline elamine jääb kestma. Selline elu on jätkusuutlik.

Miks ülirikkad Hiina ärigigandid ei ela saastatud õhuga Hiinas? Miks paljud igakuiselt sadu miljoneid eurosid sirgeks löövad Dubai rikkurid on narkomaanid ning on kaotanud elu mõtte? Sest raha eest ei saa rahulolu ja tervist! Raha eest ei saa õnne (kuigi ka päris ilma rahata on tihti kiiresti õnnetus platsis)! Tervis on terve elukeskkond, tervis on puhas toit! Tervis on korras närvid ja normaalne elutempo, terved lapsed ja säilinud elurõõm. Õnn ja rahulolu sünnivad meie peas ning selleks pole tarvis suuri rikkusi, puhas loodus ning rahulik ümbrus aga on jätkusuutlikud ning need, kes seda hinnata oskavad, elavad, kasvavad ja arenevad koos loodusega – elavad ning puhkevad iga kevad taas õide!  🙂

Täna vaatan elule hoopis teise pilguga. Mis enne oli must on praegu praktiliselt out. Linnaskäigud on tänaseks väga planeeritud (stiilis lapsed kooli ja koolist peale ning üks-kaks korda aastas kaubanduskeskusesse. Kui vanasti sain rahulduse sellest, et ostsin kõike ja palju, siis täna saan rahulduse sellest, et suudan elada ka täiesti ilma tarbimishulluseta, veelgi enam, elan praktiliselt ilma valmistoodangut tarbimata – lausa naudin seda. Mida vähem asju, seda parem! Mida lihtsamad, seda parem! Mida rohkem ise tehtud, ise kasvatatud, taastöödeldud asju – seda parem! Vaatan vahel oma kapis lebavaid Louis Vuittoni kotte ja hakkan kõva häälega naerma, iseenda üle.. milleks on vaja inimesele mitmeid tuhandeid eurosid maksvaid kotte, mida ei saa isegi üle õla panna? Hea küll. Oli mis oli ja mis soetatud, see soetatud ning eks vahel harva lööb edevus ja demonstreerimise hullus ka välja aga suures plaanis – hing ihkab aina rohkem lihtsust, täielikku lihtsust. 15km linnast on juba linn – seda maakohaks nimetada enam ei saa, ka 30km suurlinnadest (Tallinn, Tartu) on Eesti mõistes endiselt linn. Miks mind erutab rohkem väike vanadest palkidest talumaja “X” kohas sügaval kuusemetsas maal, sügavas üksinduses aga puhtas looduses kui mitmekordne sammastega kivist villa linnas?

Glamuur ja tehnika on mind nii ära tüüdanud, et vahel tuleb nutt peale, reaalselt kohe. Ma ei tea, kumb mind rohkem häirib, kas tehnika, puldid ja juhtmed või linnainimesed? Miks mulle tundub lausa unistusena piimapütt värava ees piimapukil, mahetalundus, kruusateed, maakool 6 õpilasega klassis ning kodust lahkudes kiri “Võdi madi all” (võti mati all) ning luud põiki ukse ees? Sellest on saamas mulle aina suurem kinnisidee iga aastaga. Ma ei tahakski midagi, mida keegi “endale tahaks himustada”, ma ei tahakski ühtegi materjaalselt asja, mida üle väärtustatakse — samas ma tahan, lausa janunen puhta õhu, puutumata looduse, värske veega allika-oja-jõe, metsiku laane ning rahu järgi. Mulle tundub, et see oleks tõeline rikkus ning jätkusuutlik keskkond, kus kevadel oma metsa kase- ja vahtramahla juues ning oma kartuleid-porgandeid-herneid jne kasvatades ja süües ning stressita ning lihtsas keskonnas elades kasvanud inimestel pole depressiooni ega enesetapu mõtteid ega hirme, paanikahooge või mis põhiline – seda tunnet, et tegelikult ei teagi mida tahad, kõike on ja liiga palju aga sügavat õnne ja rahulolu ikka pole.

Kallid-musid! Armastan teid! Rohkem positiivsust! Rohkem loodust, rohkem lihtsust!  Järgmise blogini! 🙂