NordenBladet – Peaminister Kristen Michal teatas neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil, et Eesti on valmis panustama Gröönimaal toimuvasse Euroopa riikide ühisõppusesse Arctic Endurance. Avaldus tehti pingelises geopoliitilises olukorras, kus USA on viidanud võimalusele võtta Taani koosseisu kuuluv saar enda kontrolli alla.
Peamised seisukohad
Peaminister rõhutas Eesti täielikku solidaarsust Taaniga ning tõi välja järgmised võtmepunktid:
Valmisolek sõjaliseks panuseks: Eesti kaitsevägi osaleb juba praegu õppuse planeerimises. Peaminister kinnitas, et kui Taanilt peaks tulema ametlik palve osaleda õppusel ka väekontingendiga, on Eesti kindlasti valmis seda tegema.
Väärtuspõhine lähenemine: Michal nimetas olukorda väärtusküsimuseks. Eesti ja Euroopa liitlaste ühine seisukoht on, et Gröönimaa tuleviku üle otsustavad vaid Gröönimaa inimesed ja Taani Kuningriik, mitte kolmandad osapooled.
NATO ühtsus: Kuigi USA-l võib olla Arktikas põhjendatud julgeolekumuresid seoses Venemaa ja Hiina aktiivsusega, tuleb need lahendada NATO raames ja liitlasruumis. Peaministri sõnul peavad liitlased lahendama eriarvamused diplomaatilisel teel, mitte jõupositsioonilt.
Hetkeolukord ja taust
Kuigi Eesti kaitseminister ja kaitseväe juhataja on Taani kolleegidega kontaktis, märkis Michal, et praeguse seisuga pole Taani veel täiendavat palvet vägede saatmiseks esitanud, mistõttu on otsene sõjaline sekkumine veel hüpoteetiline.
Samas ei ole Eesti ainus riik, kes on valmis Taanit toetama. Lisaks Eestile on oma sõjaväelaste lähetamisest Gröönimaale teatanud juba ka Rootsi, Norra, Prantsusmaa ja Saksamaa.
Avafoto: Kristen Michal (Jürgen Randma / Riigikantselei)
NordenBladet – Gröönimaa peaminister Jens-Frederik Nielsen teatas teisipäeval Kopenhaagenis toimunud pressikonverentsil, et saar soovib jätkata Taani Kuningriigi koosseisus, lükates sellega selgesõnaliselt tagasi võimaluse liituda Ameerika Ühendriikidega.
Ametlik avaldus tehti vastusena USA presidendi Donald Trumpi hiljutistele ähvardustele ja spekulatsioonidele Taani autonoomse piirkonna võimaliku ülevõtmise osas. Ühisel pressikonverentsil Taani peaministri Mette Frederikseniga rõhutas Nielsen olukorra tõsidust ja vajadust selgeks seisukohavõtuks.
“Oleme silmitsi geopoliitilise kriisiga ja kui peame siin ja praegu valima Ühendriikide ja Taani vahel, valime Taani,” deklareeris peaminister Nielsen.
Ees seisavad kõrgetasemelised kõnelused Washingtonis
Pingelise olukorra lahendamiseks on alustatud diplomaatilisi samme. Taani välisminister Lars Løkke Rasmussen teatas teisipäeval, et sõidab koos oma Gröönimaa ametivennaga Washingtoni, et kohtuda kolmapäeval Valges Majas Ameerika Ühendriikide tippjuhtidega.
Kavas on kohtumine USA asepresidendi JD Vance’i ja välisministri Marco Rubioga. Rasmusseni sõnul on visiidi eesmärk viia avalik retoorika konkreetsete läbirääkimiste laua taha.
“Taotlesime kohtumist, et viia kogu arutelu nõupidamisruumi, kus on võimalik teineteisele silma vaadata ja need küsimused läbi rääkida,” selgitas Rasmussen kohtumise tagamaid.
Avafoto: Gröönimaa peaminister Jens-Frederik Nielsen (NordenBladet)
NordenBladet – Gröönimaa (taani k. Grønland, grööni k. Kalaallit Nunaat, ingl k. Greenland) ajalugu on lugu äärmuslikust kohanemisest. See ei ole järjepidev jutustus ühe rahva kasvamisest, vaid pigem katkendlik saaga, kus erinevad kultuurid on tuhandete aastate jooksul saabunud, püüdnud taltsutada andestamatut Arktikat ja seejärel kas hääbunud või kohanenud. See on paik, kus kliimamuutused on alati määranud inimsaatuse ammu enne seda, kui termin “kliimasoojenemine” meie sõnavarasse jõudis.
Esimesed sammud jääl (4500 aastat tagasi)
Rohkem kui 4500 aastat tagasi asustasid Gröönimaa paleoeskimod (Independence I ja Saqqaq kultuur). Geeniteadus on hiljuti paljastanud üllatava tõe: need esmaasukad ei olnud tänapäeva inuittide sugulased, vaid pärinesid hoopis Siberi tšuktšide ja korjakkidega samast liinist. Umbes 800. aastaks eKr nad aga kadusid, tõenäoliselt kliima jahenemise tõttu, jättes saare sadadeks aastateks inimtühjaks.
Järgmise lainena saabusid Dorseti kultuuri inimesed. Inuittide legendides on neid kirjeldatud kui Tuniit – hiiglasekasvu, kuid leebeloomulised inimesed, kes suutsid paljakäsi purustada hülge kaela. Dorseti inimesed tõid endaga kaasa lumeonnide (iglude) ehitamise oskuse, mis võimaldas neil talve paremini üle elada, kuid kummalisel kombel puudusid neil vibud ja koerad.
Skandinaavia asustus (985–1450)
10. sajandi lõpust kuni 15. sajandini asustasid Gröönimaa edelaranniku Skandinaavia päritolu sisserändajad. Islandlaste saagade järgi avastas saare Gunnbjörn Úlfsson ning esimese püsiasustuse rajas Norras sündinud ent Islandile pagendatud viiking Eiríkr Thorvaldsson (ehk Erik Punane), kes purjetas sinna umbes 982. aastal. Ta kaardistas ranniku ja valis loomakasvatuseks sobivaimad alad. Eiríkr pani maale nimeks Grænland („Roheline maa”), et see meelitaks uusi tulijaid. Tollane kliima oli tõenäoliselt tänasest soojem ning edelaosas leidus rohkem rohumaid, millest osa on hiljem maapinna vajumise tõttu merre kadunud.
Aastal 985 suundus Eiríkr Punase juhtimisel Gröönimaale 25 laeva, kohale jõudis 14. Asustus koondus kahte keskusse: Ida-Asulasse (Eystribyggð; Narsaqi, Qaqortoqi ja Nanortaliki piirkond) ning Lääne-Asulasse (Vestribyggð; Nuuki fjordi ääres). 12.–13. sajandil elas seal hinnanguliselt 3000–5000 inimest. Umbes aastal 1000 võeti vastu ristiusk ning 1125 loodi Garðaris (Igalikos) piiskopkond; saarel oli üle kümne kiriku.
Elatuti eeskätt loomakasvatusest, kuid tähtsal kohal olid ka jahipidamine ning kala- ja vaalapüük. Morsakihvad, nahad ja vaalasaadused olid Euroopas hinnatud ning nende abil hangiti rauda, puitu ja vilja. Kohalikku puitu oli vähe, mistõttu toodi seda nii Euroopast kui ka Põhja-Ameerikast. Skandinaavia kogukond sõltus tihedast kaubavahetusest Lääne-Euroopaga ning mingil määral suheldi ka inuittidega.
15. sajandil asustus hääbus. Viimane kirjalik teade pärineb 1407. aastast (Hvalsey kiriku pulm) ning viimased Ida-Asula arheoloogilised jäljed 15. sajandi lõpust. Kadumise põhjused pole päriselt selged, kuid rolli võisid mängida kliima jahenemine, ikaldused, inuitide liikumine lõuna poole ning üha raskemad laevaühendused Euroopaga.
Thule kultuur: Tänapäeva gröönlaste esivanemad
Aasta 1200 pKr paiku saabus Põhja-Ameerikast Gröönimaale uus inuittidest sisserändajate laine: Thule kultuur. Asustus levis ajapikku peaaegu terve Gröönimaa ranniku ulatuses, välja arvatud kõige põhjapoolsemasse piirkonda. Talvel elati paiksetes külades, suvel liiguti ringi ja käidi jahil. Asulad olid küllalt suured, mis näitab, et ühiskond oli suhteliselt organiseeritud. Ühistegevuse tegi vajalikuks nende peamine tegevusala, vaalapüük. Jahiti ka hülgeid, põhjapõtru, muskusveiseid, morski, püüti kalu ja linde, korjati mollusekid, marju ja taimi. Talvel elasid mitu perekonda koos ühises suuremas majas, suvel elasid perekonnad eraldi telkides.
Norra-Taani kolonisatsioon
1721. aastal saabus Taani–Norra kuningriigi (ühine monarh) toetusel Gröönimaale Norra vaimulik Hans Egede, kes lootis sealt leida viikingite järeltulijaid. Skandinaavlasi ta enam ei kohanud, küll aga lõi sidemed inuittidega ning alustas nende seas misjonitööd, püüdes neid „tsiviliseerida“. Hans Egede rajas Godthåbi (tänane Gröönimaa pealinn Nuuk), millest sai kaubanduslinn ning kuhu kujunes püsiasustus. Gröönimaast kujunes Norra koloonia (tol ajal kuulus Norra Taani kuninga võimu alla). 1814. aastal läks Gröönimaa ametlikult Taani kolooniaks. 1953. aastal kaotati kolooniastaatus ning saar liideti põhiseadusega Taani riigiga, samaväärselt Taani maakondadega.
Tänapäev
Gröönimaa on Taanile kuuluv autonoomne territoorium, mille riigipea on Taani kuningas Frederik X. Gröönimaa valitsusjuht Jens-Frederik Nielsen.
Aastal 1979 sai Gröönimaa autonoomse staatuse ja omavalitsuse (Hjemmestyre/Home Rule). Gröönimaa kuulus Taani riigi koosseisus alates 1973. aastast Euroopa Majandusühendusse, kuid pärast autonoomia saavutamist ja 1982. aasta referendumi korraldamist astuti sealt 1985. aastal välja.
Kuulutakse Põhjamaade Nõukogusse ja Arktilisse Nõukogusse.
21. juunist 2009 hakkas Gröönimaal vastavalt 2008. aasta referendumile kehtima uus staatus, “isevalitsus” (taani Selvstyre), mis annab muu hulgas Gröönimaale kontrolli oma maavarade üle ja grööni keelele ainsa riigikeele staatuse. Taani keel on ilmselt muidugi endiselt laialt levinud.
Gröönimaa jaguneb alates 2018. aastast viieks omavalitsuseks (Kujalleq, Avannaata, Qeqertalik, Qeqqata, Sermersooq) ja Gröönimaa rahvuspargi alaks. Omavalitsuste koostööd edendas 2018. aastani omavalitsuste liit KANUKOKA. Pärast ei loodud sellele otsest uut katusorganisatsiooni; omavalitsuste ühist poliitilist koordineerimist tehakse eeskätt Poliitilise koordineerimisgrupi (Den Politiske Koordinationsgruppe, PKG) kaudu, kuhu kuuluvad Naalakkersuisut (valitsus) ja kõigi viie omavalitsuse linnapead.
NordenBladet – Gröönimaa rahvuslik identiteet on tihedalt seotud nende hümniga, mis kannab nime “Nunarput utoqqarsuanngoravit” (tõlkes: “Sina, meie iidne maa”). Erinevalt paljudest teistest riigihümnidest, mis keskenduvad sõjalisele vaprusele või monarhi ülistamisele, on Gröönimaa hümn sügavalt poeetiline ja ühiskonnakriitiline teos, mis kutsub rahvast üles arengule ja haridusele.
Alates 1979. aasta koduvalitsuse (Hjemmestyre) kehtestamisest on see ametlikult tunnustatud Gröönimaa riigihümnina.
1. Autorid ja loomislugu
Hümn sündis 20. sajandi alguses, ajal, mil Gröönimaal hakkas tekkima rahvuslik ärkamine ja arutelu inuittide tuleviku üle moderniseeruvas maailmas.
Sõnade autor:Henrik Lund (1875–1948), tuntud ka hüüdnimega Intaleeraq. Ta oli Gröönimaa lüürik, maalikunstnik ja pastor. Lundi peetakse üheks olulisemaks figuuriks Gröönimaa kirjandusloos. Ta kirjutas hümni sõnad 1916. aastal.
Muusika autor:Jonathan Petersen (1881–1961). Ta oli silmapaistev helilooja ja orelimängija, kes kirjutas muusika paljudele Gröönimaa lauludele ning koostas esimese gröönikeelse lauliku.
Ametlik staatus: Kuigi laulu lauldi aastakümneid, sai see ametliku riigihümni staatuse 1979. aastal, kui Gröönimaa sai autonoomia.
2. Sõnum ja analüüs: Üleskutse ärkamisele
“Nunarput utoqqarsuanngoravit” on oma sisult üllatavalt progressiivne. Kui esimene salm on traditsiooniline armastusavaldus maale, siis järgnevad salmid sisaldavad Henrik Lundi kriitikat toonase ühiskonna stagnatsiooni kohta ja üleskutset vaimsele arengule.
Lund soovis, et gröönlased ei jääks kinni vaid esivanemate pärandi ülistamisse, vaid omandaksid hariduse ja astuksid julgelt kaasaegsesse maailma.
Hümni struktuur ja sisu (tõlgendus)
Hümn koosneb mitmest salmist, kuid ametlikel tseremooniatel lauldakse tavaliselt esimest ja viimast.
Esimene salm: Pöördub personifitseeritud Gröönimaa poole (“Sina, meie iidne maa”), kirjeldades selle vanust ja valgeid juukseid (liustikke ja lund). See on austusavaldus looduse igavikulisusele.
Keskmised salmid: Lund noomib leebelt oma rahvast, öeldes, et ei piisa vaid vanadele kangelastegudele toetumisest. Ta kutsub “täiskasvanud lapsi” üles mitte olema väikesed ja lapsikud, vaid tõusma ja tegutsema.
Lõpusalm: Väljendab soovi olla väärikas rahvas teiste maailma rahvaste seas, rõhutades keele ja kultuuri säilitamise kõrval vajadust progressi järele.
I. Our country, which has become so old
your head is all covered with white hair. Always held us, your children, in your bosom and gave us the riches of your coasts.
Eestikeelne otsetõlge: Meie maa, kes sa oled nii vanaks jäänud, Sinu pea on kaetud valgete juustega (liustikega). Oled meid alati hoidnud, siiski Meie maa on endiselt rahutu (elujõuline).
3. Gröönimaa “teine hümn” – Nuna asiilasooq
Huvitava faktina on Gröönimaal ametlikult tunnustatud ka teine rahvuslik laul, mida peetakse sageli võrdväärseks hümniga.
Pealkiri:“Nuna asiilasooq” (tõlkes: “Suure ulatusega maa” või “Maa, mis on pikk ja lai”).
Autorid: Sõnad ja viis on samuti loodud Jonathan Peterseni poolt.
Erinevus: Kui Nunarput utoqqarsuanngoravit on pidulik, aeglane ja koraalilik (riiklik hümn), siis Nuna asiilasooq on rütmikam ja seda peetakse sageli rahvushümniks (etnilises mõttes). Seda kasutavad eriti Kalaallit inuitid.
Kasutus: Valitsus on ametlikult kinnitanud, et mõlemad laulud on tunnustatud, kuid riiklikel tseremooniatel ja välisvisiitidel on esikohal siiski Nunarput utoqqarsuanngoravit.
4. Kasutamine ja protokoll
Gröönimaa hümni esitatakse järgmistes kontekstides:
Ullortuneq (21. juuni): Rahvuspühal lauldakse hümni lipu heiskamisel kõikides asulates.
Poliitilised sündmused: Gröönimaa parlamendi (Inatsisartut) istungite avamisel ja valitsuse (Naalakkersuisut) vannutamisel.
Spordivõistlused: Island Games’il (Saarte mängud) või Arktika talimängudel, kus Gröönimaa osaleb eraldi lipu all, mängitakse võitjatele just seda hümni, mitte Taani oma.
Koolid ja kirikud: Laul on osa kooliprogrammist ja seda lauldakse kirikupühadel.
5. Muusikaline iseloom
Muusikaliselt on Nunarput utoqqarsuanngoravit läänelik, meenutades 19. sajandi Euroopa kirikukoraale või hümne. See peegeldab asjaolu, et autorid olid saanud Taani-mõjulise hariduse ja olid seotud luterliku kirikuga. Meloodia on väärikas, aeglane ja mõtlik, nõudes esitajalt head hääleulatust ja kontrolli.
NordenBladet – Igal aastal 21. juunil tähistab maailma suurim saar Gröönimaa oma rahvuspüha. Kohalikus keeles kannab see päev nime Ullortuneq, mis tõlkes tähendab “kõige pikem päev”. See kuupäev langeb kokku suvise pööripäevaga, mil suurem osa saarest naudib polaarpäeva ja päike ei looju horisondi taha.
See päev ei ole pelgalt kalendripüha, vaid Gröönimaa inuittide identiteedi, kultuurilise uhkuse ja poliitilise autonoomia sümbol.
Ajalooline taust ja poliitiline tähendus
Gröönimaa rahvuspüha kehtestati suhteliselt hiljuti, kuid selle juured ulatuvad poliitilise iseseisvumise püüdlustesse.
1983. aasta: Ullortuneq kuulutati ametlikult rahvuspühaks. See oli otsene tagajärg 1979. aastal saavutatud koduvalitsusele (hjemmestyre), mis andis Gröönimaale suurema autonoomia Taani Kuningriigi koosseisus.
2009. aasta laienemine: 21. juunil 2009 jõustus Gröönimaa omavalitsuse seadus (selvstyre). See oli märgiline samm, mis tunnustas gröönlasi rahvusvahelise õiguse alusel eraldiseisva rahvana ja andis kohalikule valitsusele kontrolli politsei, kohtusüsteemi ja loodusvarade üle.
Seega tähistab 21. juuni Gröönimaa teekonda kolooniast võrdväärse partnerini ja potentsiaalselt tulevase iseseisva riigini.
Riiklikud sümbolid
Rahvuspühal on kesksel kohal Gröönimaa lipp ja hümn.
Lipp (Erfalasorput): Gröönimaa lipp, mis tähendab “meie lipp”, võeti kasutusele samuti 21. juunil, aastal 1985. Selle disainis kohalik kunstnik Thue Christiansen. Erinevalt teistest Põhjamaadest ei kasuta Gröönimaa Skandinaavia risti.
Sümboolika: Valge ülaosa tähistab jääd ja liustikke, punane alaosa ookeani. Punane poolring valgel taustal sümboliseerib loojuvat päikest horisondil, valge poolring punasel taustal aga jäämägesid ja pakjääd.
Hümn (Nunarput utoqqarsuanngoravit): Tõlkes “Sina, meie iidne maa”. See on pühalik laul, mida esitatakse kooride poolt kõikjal üle saare.
Traditsioonid ja kombed
Ullortuneq on pidupäev, mida tähistatakse igas asulas, alates pealinnast Nuukist kuni väikseimate küladeni põhjas.
1. Hommikune äratus ja lipu heiskamine
Päev algab tavaliselt hommikul kell 8.00 piduliku lipuheiskamisega, mida saadab sageli kohalik koorilaul. Nuukis ja teistes suuremates linnades tulistatakse aupauke (kahuritest või püssidest), et märkida pidustuste algust.
2. Rahvarõivad (Kalaallisuut)
See on päev, mil gröönlased kannavad uhkusega oma traditsioonilisi rõivaid.
Naised: Kannavad keerukaid helmestest kraesid, värvilisi pluuse ja hülgenahast pükse ning saapaid (kamik), mis on sageli kaunistatud peene tikandiga.
Mehed: Kannavad tavaliselt valget anorakki, musti pükse ja samuti hülgenahast saapaid.
3. Kaffemik – avatud uste kohvipidu
Üks olulisemaid sotsiaalseid traditsioone on kaffemik. See tähendab, et pered avavad oma uksed külalistele, naabritele ja sõpradele. Pakutakse kohvi, kooke ja traditsioonilisi toite. See on kogukondliku ühtekuuluvuse sümbol.
4. Traditsiooniline toit
Pidulaual on aukohal kohalikust toorainest valmistatud road, mis rõhutavad sidet loodusega:
Mattak: Vaalanahk koos rasvakihiga (süüakse toorelt, rikas C-vitamiini poolest).
Suaasat: Traditsiooniline supp, mis on valmistatud hülge-, vaala-, muskuse- või põhjapõdralihast, lisandiks sageli riis ja sibul.
Kuivatatud kala ja vaalaliha.
5. Kultuuriprogramm
Päeva jooksul toimuvad avalikud kõned linnapeade ja poliitikute poolt. Lisaks korraldatakse:
Kajatamine (Qajaq): Kajakisõidu demonstratsioonid, kus näidatakse vanu jahioskusi ja kuulsat “eskimopööret”.
Trummitants: Inuittide iidne laulu- ja tantsuvorm, mida saadab lame trumm.
Muusika: Kaasaegsete Gröönimaa bändide ja kooride kontserdid.
Huvitavaid fakte
Päike ei looju: Kuna püha on suvisel pööripäeval, tähistatakse seda polaarpäeva tingimustes. Põhja-Gröönimaal on päike taevas 24 tundi, mis võimaldab pidustustel kesta varajaste hommikutundideni.
Ühine tähistamine Taanis: Kuna Taanis elab suur gröönlaste kogukond, tähistatakse Ullortuneq’i suurejooneliselt ka Kopenhaagenis (nt Tivoli aias) ja teistes Taani linnades, kus heisatakse Gröönimaa lipud.
Rahvuse definitsioon: Gröönimaa rahvuspüha rõhutab, et gröönlased on inuitid, mitte taanlased, kuigi riiklikud sidemed on tihedad.
Avafoto: Gröönlaste suur pidupäev – rahvuspüha Ullortuneq. Foto on illustratiivne. (NordenBladet)
