Gröönimaa ajalugu – Paleoeskimod, Skandinaavia asustus, Thule kultuur, Norra-Taani kolonisatsioon ja Taanile kuuluv autonoomne territoorium

By
Helena-Reet Aari
-
Gröönimaa

NordenBladet – Gröönimaa (taani k. Grønland, grööni k. Kalaallit Nunaat, ingl k. Greenland) ajalugu on lugu äärmuslikust kohanemisest. See ei ole järjepidev jutustus ühe rahva kasvamisest, vaid pigem katkendlik saaga, kus erinevad kultuurid on tuhandete aastate jooksul saabunud, püüdnud taltsutada andestamatut Arktikat ja seejärel kas hääbunud või kohanenud. See on paik, kus kliimamuutused on alati määranud inimsaatuse ammu enne seda, kui termin “kliimasoojenemine” meie sõnavarasse jõudis.

Esimesed sammud jääl (4500 aastat tagasi)

Rohkem kui 4500 aastat tagasi asustasid Gröönimaa paleoeskimod (Independence I ja Saqqaq kultuur). Geeniteadus on hiljuti paljastanud üllatava tõe: need esmaasukad ei olnud tänapäeva inuittide sugulased, vaid pärinesid hoopis Siberi tšuktšide ja korjakkidega samast liinist. Umbes 800. aastaks eKr nad aga kadusid, tõenäoliselt kliima jahenemise tõttu, jättes saare sadadeks aastateks inimtühjaks.

Järgmise lainena saabusid Dorseti kultuuri inimesed. Inuittide legendides on neid kirjeldatud kui Tuniit – hiiglasekasvu, kuid leebeloomulised inimesed, kes suutsid paljakäsi purustada hülge kaela. Dorseti inimesed tõid endaga kaasa lumeonnide (iglude) ehitamise oskuse, mis võimaldas neil talve paremini üle elada, kuid kummalisel kombel puudusid neil vibud ja koerad.

Skandinaavia asustus (985–1450)

10. sajandi lõpust kuni 15. sajandini asustasid Gröönimaa edelaranniku Skandinaavia päritolu sisserändajad. Islandlaste saagade järgi avastas saare Gunnbjörn Úlfsson ning esimese püsiasustuse rajas Norras sündinud ent Islandile pagendatud viiking Eiríkr Thorvaldsson (ehk Erik Punane), kes purjetas sinna umbes 982. aastal. Ta kaardistas ranniku ja valis loomakasvatuseks sobivaimad alad. Eiríkr pani maale nimeks Grænland („Roheline maa”), et see meelitaks uusi tulijaid. Tollane kliima oli tõenäoliselt tänasest soojem ning edelaosas leidus rohkem rohumaid, millest osa on hiljem maapinna vajumise tõttu merre kadunud.

Aastal 985 suundus Eiríkr Punase juhtimisel Gröönimaale 25 laeva, kohale jõudis 14. Asustus koondus kahte keskusse: Ida-Asulasse (Eystribyggð; Narsaqi, Qaqortoqi ja Nanortaliki piirkond) ning Lääne-Asulasse (Vestribyggð; Nuuki fjordi ääres). 12.–13. sajandil elas seal hinnanguliselt 3000–5000 inimest. Umbes aastal 1000 võeti vastu ristiusk ning 1125 loodi Garðaris (Igalikos) piiskopkond; saarel oli üle kümne kiriku.

Elatuti eeskätt loomakasvatusest, kuid tähtsal kohal olid ka jahipidamine ning kala- ja vaalapüük. Morsakihvad, nahad ja vaalasaadused olid Euroopas hinnatud ning nende abil hangiti rauda, puitu ja vilja. Kohalikku puitu oli vähe, mistõttu toodi seda nii Euroopast kui ka Põhja-Ameerikast. Skandinaavia kogukond sõltus tihedast kaubavahetusest Lääne-Euroopaga ning mingil määral suheldi ka inuittidega.

15. sajandil asustus hääbus. Viimane kirjalik teade pärineb 1407. aastast (Hvalsey kiriku pulm) ning viimased Ida-Asula arheoloogilised jäljed 15. sajandi lõpust. Kadumise põhjused pole päriselt selged, kuid rolli võisid mängida kliima jahenemine, ikaldused, inuitide liikumine lõuna poole ning üha raskemad laevaühendused Euroopaga.

Thule kultuur: Tänapäeva gröönlaste esivanemad

Aasta 1200 pKr paiku saabus Põhja-Ameerikast Gröönimaale uus inuittidest sisserändajate laine: Thule kultuur. Asustus levis ajapikku peaaegu terve Gröönimaa ranniku ulatuses, välja arvatud kõige põhjapoolsemasse piirkonda. Talvel elati paiksetes külades, suvel liiguti ringi ja käidi jahil. Asulad olid küllalt suured, mis näitab, et ühiskond oli suhteliselt organiseeritud. Ühistegevuse tegi vajalikuks nende peamine tegevusala, vaalapüük. Jahiti ka hülgeid, põhjapõtru, muskusveiseid, morski, püüti kalu ja linde, korjati mollusekid, marju ja taimi. Talvel elasid mitu perekonda koos ühises suuremas majas, suvel elasid perekonnad eraldi telkides.

Norra-Taani kolonisatsioon

1721. aastal saabus Taani–Norra kuningriigi (ühine monarh) toetusel Gröönimaale Norra vaimulik Hans Egede, kes lootis sealt leida viikingite järeltulijaid. Skandinaavlasi ta enam ei kohanud, küll aga lõi sidemed inuittidega ning alustas nende seas misjonitööd, püüdes neid „tsiviliseerida“. Hans Egede rajas Godthåbi (tänane Gröönimaa pealinn Nuuk), millest sai kaubanduslinn ning kuhu kujunes püsiasustus. Gröönimaast kujunes Norra koloonia (tol ajal kuulus Norra Taani kuninga võimu alla). 1814. aastal läks Gröönimaa ametlikult Taani kolooniaks. 1953. aastal kaotati kolooniastaatus ning saar liideti põhiseadusega Taani riigiga, samaväärselt Taani maakondadega.

Tänapäev

Gröönimaa on Taanile kuuluv autonoomne territoorium, mille riigipea on Taani kuningas Frederik X. Gröönimaa valitsusjuht Jens-Frederik Nielsen.

Aastal 1979 sai Gröönimaa autonoomse staatuse ja omavalitsuse (Hjemmestyre/Home Rule). Gröönimaa kuulus Taani riigi koosseisus alates 1973. aastast Euroopa Majandusühendusse, kuid pärast autonoomia saavutamist ja 1982. aasta referendumi korraldamist astuti sealt 1985. aastal välja.

Kuulutakse Põhjamaade Nõukogusse ja Arktilisse Nõukogusse.

21. juunist 2009 hakkas Gröönimaal vastavalt 2008. aasta referendumile kehtima uus staatus, “isevalitsus” (taani Selvstyre), mis annab muu hulgas Gröönimaale kontrolli oma maavarade üle ja grööni keelele ainsa riigikeele staatuse. Taani keel on ilmselt muidugi endiselt laialt levinud.

Gröönimaa jaguneb alates 2018. aastast viieks omavalitsuseks (Kujalleq, Avannaata, Qeqertalik, Qeqqata, Sermersooq) ja Gröönimaa rahvuspargi alaks. Omavalitsuste koostööd edendas 2018. aastani omavalitsuste liit KANUKOKA. Pärast ei loodud sellele otsest uut katusorganisatsiooni; omavalitsuste ühist poliitilist koordineerimist tehakse eeskätt Poliitilise koordineerimisgrupi (Den Politiske Koordinationsgruppe, PKG) kaudu, kuhu kuuluvad Naalakkersuisut (valitsus) ja kõigi viie omavalitsuse linnapead.

Avafoto: Gröönimaa (Google Maps/NordenBladet)

Gröönimaa riigihümn – Nunarput utoqqarsuanngoravit: Ajalugu, sõnad +VIDEO

By
Helena-Reet Aari
-
Gröönimaa riigihümn – Nunarput utoqqarsuanngoravit

NordenBladet – Gröönimaa rahvuslik identiteet on tihedalt seotud nende hümniga, mis kannab nime “Nunarput utoqqarsuanngoravit” (tõlkes: “Sina, meie iidne maa”). Erinevalt paljudest teistest riigihümnidest, mis keskenduvad sõjalisele vaprusele või monarhi ülistamisele, on Gröönimaa hümn sügavalt poeetiline ja ühiskonnakriitiline teos, mis kutsub rahvast üles arengule ja haridusele.

Alates 1979. aasta koduvalitsuse (Hjemmestyre) kehtestamisest on see ametlikult tunnustatud Gröönimaa riigihümnina.

1. Autorid ja loomislugu

Hümn sündis 20. sajandi alguses, ajal, mil Gröönimaal hakkas tekkima rahvuslik ärkamine ja arutelu inuittide tuleviku üle moderniseeruvas maailmas.

  • Sõnade autor: Henrik Lund (1875–1948), tuntud ka hüüdnimega Intaleeraq. Ta oli Gröönimaa lüürik, maalikunstnik ja pastor. Lundi peetakse üheks olulisemaks figuuriks Gröönimaa kirjandusloos. Ta kirjutas hümni sõnad 1916. aastal.

  • Muusika autor: Jonathan Petersen (1881–1961). Ta oli silmapaistev helilooja ja orelimängija, kes kirjutas muusika paljudele Gröönimaa lauludele ning koostas esimese gröönikeelse lauliku.

  • Ametlik staatus: Kuigi laulu lauldi aastakümneid, sai see ametliku riigihümni staatuse 1979. aastal, kui Gröönimaa sai autonoomia.

2. Sõnum ja analüüs: Üleskutse ärkamisele

“Nunarput utoqqarsuanngoravit” on oma sisult üllatavalt progressiivne. Kui esimene salm on traditsiooniline armastusavaldus maale, siis järgnevad salmid sisaldavad Henrik Lundi kriitikat toonase ühiskonna stagnatsiooni kohta ja üleskutset vaimsele arengule.

Lund soovis, et gröönlased ei jääks kinni vaid esivanemate pärandi ülistamisse, vaid omandaksid hariduse ja astuksid julgelt kaasaegsesse maailma.

Hümni struktuur ja sisu (tõlgendus)

Hümn koosneb mitmest salmist, kuid ametlikel tseremooniatel lauldakse tavaliselt esimest ja viimast.

  1. Esimene salm: Pöördub personifitseeritud Gröönimaa poole (“Sina, meie iidne maa”), kirjeldades selle vanust ja valgeid juukseid (liustikke ja lund). See on austusavaldus looduse igavikulisusele.

  2. Keskmised salmid: Lund noomib leebelt oma rahvast, öeldes, et ei piisa vaid vanadele kangelastegudele toetumisest. Ta kutsub “täiskasvanud lapsi” üles mitte olema väikesed ja lapsikud, vaid tõusma ja tegutsema.

  3. Lõpusalm: Väljendab soovi olla väärikas rahvas teiste maailma rahvaste seas, rõhutades keele ja kultuuri säilitamise kõrval vajadust progressi järele.

    Gröönikeelne hümni tekst Ingliskeelne (poeetiline) tõlge
    I. Nunarput utoqqarsuanngoravit
    Niaqqut ulissimavoq qiinik.
    Qitornatit kissumiaannarpatit
    Tunillugit sineriavit piinik.    		 I. Our country, which has become so old
    your head is all covered with white hair.  Always held us, your children, in your bosom  and gave us the riches of your coasts.
    II. Akullequtaasutut merlertutut
    Illinni perortugut tamaani
    Kalaallinik imminik taajumavugut
    Niaqquit ataqqinartup saani.    		 II. As middle children in the family
    we blossomed here
    Kalaallit, we want to call ourselves
    before your proud and honourable head.
    III. Atortillugillu tamaasa pisit ingerlaniarusuleqaagut,
    nutarterlugillu noqitsigisatit
    siumut, siumut piumaqaagut.    		 III. With a burning desire to develop what you have
    to give, renewing,
    removing your obstacles
    our desire to move is forward, forward.
    IV. Inersimalersut ingerlanerat  tungaalittiterusuleqaarput,
    oqaatsit “aviisit” qanoq kingunerat atussasoq erinigileqaarput.    		 IV. The way of matured societies
    is our zealous goal to attain;
    the effect of speech and letters
    we long to behold
    V. Taqilluni naami atunngiveqaaq,
    kalaallit siumut makigitsi.
    Inuttut inuuneq pigiuminaqaaq,  saperasi isumaqaleritsi.    		 V. Humbleness is not the course,
    Kalaallit wake up and be proud!
    A dignified life is our goal;
    courageously take a stand.

     

    Sõnade näide (tõlge)

    Gröönikeelne originaal (esimene salm): Nunarput utoqqarsuanngoravit Niaqqut ulissat qaqqanit. Ajorpaputit suli, taamaattoq Nunarput kigaalluinnarnaveerpoq.

    Eestikeelne otsetõlge: Meie maa, kes sa oled nii vanaks jäänud, Sinu pea on kaetud valgete juustega (liustikega). Oled meid alati hoidnud, siiski Meie maa on endiselt rahutu (elujõuline).

    3. Gröönimaa “teine hümn” – Nuna asiilasooq

    Huvitava faktina on Gröönimaal ametlikult tunnustatud ka teine rahvuslik laul, mida peetakse sageli võrdväärseks hümniga.

    • Pealkiri: “Nuna asiilasooq” (tõlkes: “Suure ulatusega maa” või “Maa, mis on pikk ja lai”).

    • Autorid: Sõnad ja viis on samuti loodud Jonathan Peterseni poolt.

    • Erinevus: Kui Nunarput utoqqarsuanngoravit on pidulik, aeglane ja koraalilik (riiklik hümn), siis Nuna asiilasooq on rütmikam ja seda peetakse sageli rahvushümniks (etnilises mõttes). Seda kasutavad eriti Kalaallit inuitid.

    • Kasutus: Valitsus on ametlikult kinnitanud, et mõlemad laulud on tunnustatud, kuid riiklikel tseremooniatel ja välisvisiitidel on esikohal siiski Nunarput utoqqarsuanngoravit.

    4. Kasutamine ja protokoll

    Gröönimaa hümni esitatakse järgmistes kontekstides:

    • Ullortuneq (21. juuni): Rahvuspühal lauldakse hümni lipu heiskamisel kõikides asulates.

    • Poliitilised sündmused: Gröönimaa parlamendi (Inatsisartut) istungite avamisel ja valitsuse (Naalakkersuisut) vannutamisel.

    • Spordivõistlused: Island Games’il (Saarte mängud) või Arktika talimängudel, kus Gröönimaa osaleb eraldi lipu all, mängitakse võitjatele just seda hümni, mitte Taani oma.

    • Koolid ja kirikud: Laul on osa kooliprogrammist ja seda lauldakse kirikupühadel.

    5. Muusikaline iseloom

    Muusikaliselt on Nunarput utoqqarsuanngoravit läänelik, meenutades 19. sajandi Euroopa kirikukoraale või hümne. See peegeldab asjaolu, et autorid olid saanud Taani-mõjulise hariduse ja olid seotud luterliku kirikuga. Meloodia on väärikas, aeglane ja mõtlik, nõudes esitajalt head hääleulatust ja kontrolli.

    Avafoto: Foto on illustratiivne (NordenBladet)

Gröönimaa rahvuspüha – Ullortuneq: Ajalugu, traditsioonid ja tähendus

By
Helena-Reet Aari
-
Gröönimaa rahvuspüha Ullortuneq

NordenBladet – Igal aastal 21. juunil tähistab maailma suurim saar Gröönimaa oma rahvuspüha. Kohalikus keeles kannab see päev nime Ullortuneq, mis tõlkes tähendab “kõige pikem päev”. See kuupäev langeb kokku suvise pööripäevaga, mil suurem osa saarest naudib polaarpäeva ja päike ei looju horisondi taha.

See päev ei ole pelgalt kalendripüha, vaid Gröönimaa inuittide identiteedi, kultuurilise uhkuse ja poliitilise autonoomia sümbol.

Ajalooline taust ja poliitiline tähendus

Gröönimaa rahvuspüha kehtestati suhteliselt hiljuti, kuid selle juured ulatuvad poliitilise iseseisvumise püüdlustesse.

  • 1983. aasta: Ullortuneq kuulutati ametlikult rahvuspühaks. See oli otsene tagajärg 1979. aastal saavutatud koduvalitsusele (hjemmestyre), mis andis Gröönimaale suurema autonoomia Taani Kuningriigi koosseisus.

  • 2009. aasta laienemine: 21. juunil 2009 jõustus Gröönimaa omavalitsuse seadus (selvstyre). See oli märgiline samm, mis tunnustas gröönlasi rahvusvahelise õiguse alusel eraldiseisva rahvana ja andis kohalikule valitsusele kontrolli politsei, kohtusüsteemi ja loodusvarade üle.

Seega tähistab 21. juuni Gröönimaa teekonda kolooniast võrdväärse partnerini ja potentsiaalselt tulevase iseseisva riigini.

Riiklikud sümbolid

Rahvuspühal on kesksel kohal Gröönimaa lipp ja hümn.

  • Lipp (Erfalasorput): Gröönimaa lipp, mis tähendab “meie lipp”, võeti kasutusele samuti 21. juunil, aastal 1985. Selle disainis kohalik kunstnik Thue Christiansen. Erinevalt teistest Põhjamaadest ei kasuta Gröönimaa Skandinaavia risti.

    • Sümboolika: Valge ülaosa tähistab jääd ja liustikke, punane alaosa ookeani. Punane poolring valgel taustal sümboliseerib loojuvat päikest horisondil, valge poolring punasel taustal aga jäämägesid ja pakjääd.

  • Hümn (Nunarput utoqqarsuanngoravit): Tõlkes “Sina, meie iidne maa”. See on pühalik laul, mida esitatakse kooride poolt kõikjal üle saare.

Traditsioonid ja kombed

Ullortuneq on pidupäev, mida tähistatakse igas asulas, alates pealinnast Nuukist kuni väikseimate küladeni põhjas.

1. Hommikune äratus ja lipu heiskamine

Päev algab tavaliselt hommikul kell 8.00 piduliku lipuheiskamisega, mida saadab sageli kohalik koorilaul. Nuukis ja teistes suuremates linnades tulistatakse aupauke (kahuritest või püssidest), et märkida pidustuste algust.

2. Rahvarõivad (Kalaallisuut)

See on päev, mil gröönlased kannavad uhkusega oma traditsioonilisi rõivaid.

  • Naised: Kannavad keerukaid helmestest kraesid, värvilisi pluuse ja hülgenahast pükse ning saapaid (kamik), mis on sageli kaunistatud peene tikandiga.

  • Mehed: Kannavad tavaliselt valget anorakki, musti pükse ja samuti hülgenahast saapaid.

3. Kaffemik – avatud uste kohvipidu

Üks olulisemaid sotsiaalseid traditsioone on kaffemik. See tähendab, et pered avavad oma uksed külalistele, naabritele ja sõpradele. Pakutakse kohvi, kooke ja traditsioonilisi toite. See on kogukondliku ühtekuuluvuse sümbol.

4. Traditsiooniline toit

Pidulaual on aukohal kohalikust toorainest valmistatud road, mis rõhutavad sidet loodusega:

  • Mattak: Vaalanahk koos rasvakihiga (süüakse toorelt, rikas C-vitamiini poolest).

  • Suaasat: Traditsiooniline supp, mis on valmistatud hülge-, vaala-, muskuse- või põhjapõdralihast, lisandiks sageli riis ja sibul.

  • Kuivatatud kala ja vaalaliha.

5. Kultuuriprogramm

Päeva jooksul toimuvad avalikud kõned linnapeade ja poliitikute poolt. Lisaks korraldatakse:

  • Kajatamine (Qajaq): Kajakisõidu demonstratsioonid, kus näidatakse vanu jahioskusi ja kuulsat “eskimopööret”.

  • Trummitants: Inuittide iidne laulu- ja tantsuvorm, mida saadab lame trumm.

  • Muusika: Kaasaegsete Gröönimaa bändide ja kooride kontserdid.

Huvitavaid fakte

  • Päike ei looju: Kuna püha on suvisel pööripäeval, tähistatakse seda polaarpäeva tingimustes. Põhja-Gröönimaal on päike taevas 24 tundi, mis võimaldab pidustustel kesta varajaste hommikutundideni.

  • Ühine tähistamine Taanis: Kuna Taanis elab suur gröönlaste kogukond, tähistatakse Ullortuneq’i suurejooneliselt ka Kopenhaagenis (nt Tivoli aias) ja teistes Taani linnades, kus heisatakse Gröönimaa lipud.

  • Rahvuse definitsioon: Gröönimaa rahvuspüha rõhutab, et gröönlased on inuitid, mitte taanlased, kuigi riiklikud sidemed on tihedad.

Avafoto: Gröönlaste suur pidupäev – rahvuspüha Ullortuneq. Foto on illustratiivne. (NordenBladet)

Jääaeg tuleb tagasi? Atlandi hoovused seiskuvad, Euroopa külmeneb kümneid kraade

By
Helena-Reet Aari
-

NordenBladet — Mitmete uuringute kohaselt võib suur ookeanihoovuste süsteem kokku kukkuda. See võib kaasa tuua dramaatilised tagajärjed ja ka Soomes võib temperatuur kümnete kraadide võrra langeda.

Soome ilmateenistuse grupijuht ja eriteadlane Joonas Merikanto ütleb, et muutust pole kohe oodata, vahendab Ilta-Sanomat.

Merehoovustes on märgatav trend, et need nõrgenevad. Kuid neil pole praegu kliimale dramaatilist mõju. Kui kollaps juhtub, on sellel suur mõju, ütleb Merikanto.

Ajakirjas Science Advances avaldatud uuringus hoiatavad teadlased, et Atlandi ookeani hoovuse süsteemi (AMOC) kadumisel võivad olla katastroofilised tagajärjed.

Kui see juhtub, oleksid Soomes hoopis teised tingimused, ütleb Merikanto.

Hoovused mõjutavad kogu maailma kliimat. Näiteks Golfi hoovus, mis soojendab ka Soomet, on osa hoovustest.

Vaata ka:
Soome meteoroloogiainstituudi teadur: Põhjalat ähvardab aastate pikkune külm ilm
UURING: Kliimamuutus põhjustab Eestis üha sagedamini tugevaid vihmasadusid

Mered mõjutavad kliimatingimusi ning koos merehoovustega tuuakse soojust atmosfääri ja sealt koos tuultega Soome.

Hoovused kannavad ookeanides suurel hulgal energiat ekvaatorilt põhja poole. Merikanto sõnul toimivad hoovused kahel viisil, need justkui reageerivad temperatuuride erinevustele ja vee soolsuse erinevustele.

Vooluhulkade vähenemise tagajärjel võib temperatuur mõnel pool Euroopas langeda sajandi jooksul kuni 30 kraadi võrra, selgub uuringust. Lõunapoolkeral tõuseks temperatuur järsult.

Ükski kohanemisvahend ei suuda nii kiirele temperatuurimuutusele vastu pidada, kirjutavad teadlased CNN-i teatel.

Ka viimased uuringud on andnud murettekitavaid märke, et hoovused on muutuste suhtes tundlikumad kui seni arvatud.

Atlandi ookeani hoovus on kliimasüsteemi võimalik pöördepunkt, mis võib muutuda globaalse soojenemise ja Gröönimaa sulamise tagajärjel, ütleb Merikanto.

Lahtiseks jääb tema sõnul küsimus, kas hirmutav muutus tuleb selle sajandi jooksul.

Teadlased on hoovuste nõrgenemise eest hoiatanud juba pikka aega. Kliimamuutus soojendab ookeani ja sulatab jääd, mis häirib sooja ja soola tasakaalu meres. Tasakaal määrab hoovuste tugevuse.

Näiteks Gröönimaa sulades lisandub palju magedat vett, mis vähendab vee soolsust, mis pidurdab tulevast merevoolu, ütleb Merikanto Soome meteoroloogiainstituudist.

Temperatuurid on kogu maailmas juba tõusnud. Soome meteoroloogiainstituudi avaldatud pressiteate kohaselt on Soomes täheldatud rekordiliselt soojadel kuudel globaalset soojenemist. Näiteks 2023. aasta september oli Helsingi mõõtmisajaloos kõige oojem.

Meil ​​oli eelmine aasta tõesti murettekitav. Aasta oli kogu maailmas rekordiliselt soe, ütleb Merikanto.

Rekordisoe aasta tuli tema sõnul veidi ootamatult ning algselt pidi rekordsoe olema vaid 2024. aasta.

„On väga üllatav, kui tänavu ühtegi rekordit ei purustata,” ütleb Merikanto.

Ajakirjas Atmospheric Science Letters avaldatud uurimuse kohaselt muutsid inimtegevusest tingitud kliimamuutused rekordiliselt sooja kuu umbes 1,4 kraadi võrra soojemaks ja kümme korda tõenäolisemaks võrreldes kliimamuutusteta olukorraga.

Eeslmise, 2023. aasta september oli kogu maailmas rekordiliselt soe. Uuringu kohaselt on kliimamuutuste mõju näha ka teistel kuudel.

Kaisaniemi ilmajaamas oli kuu keskmine temperatuur 15,8 kraadi, mis ületas 1934. aastast pärit senise rekordi ligi kraadi võrra.

Merikanto sõnul ei ole kliimamuutuste mõju Soomes elanikkonnale nii kahjulik kui mitmel pool mujal.

Üleujutuste ja kuumalainete tõttu sureb praegu märkimisväärsel hulgal inimesi. Süsteem läheb sassi ja see on lahutamatu osana seotud looduse kadumisega, ütleb Merikanto.

Paljud teadlased usuvad, et AMOC aeglustub kliimamuutuste tõttu ja võib isegi peatuda.

Hoovused kannavad sooja vett troopikast kauge Põhja-Atlandi poole, kus vesi jahtub ja muutub soolasemaks. Pärast seda vajub see sügavale merre ja suundub lõunasse.

See [uuring] kinnitab, et AMOC-il on murdepunkt, mille järel see laguneb, kui Põhja-Atlandi ookeani lahjendatakse mageveega, ütleb Stefan Rahmstorf, kes CNN-i andmetel uuringus ei osalenud.

Siiski jääb ebaselgeks, millal ja kui kiiresti võib ookeanihoovuste kadumine toimuda. Atlandi ookeani hoovusi on tähelepanelikult jälgitud alles alates 2004. aastast. Küll aga on teada, et vool on varemgi nõrgenenud, näiteks jääaegadel.

Aegridade jooksul on täheldatud selget ookeanihoovuste nõrgenemist, kuid kuna aegrida on lühike, on raske öelda, mis on loomulik variatsioon ja mis kadumine, leiab Soome meteoroloogiainstituudi asjatundja Merikanto.

Siiski on uuringute järgi juba märke voolusüsteemi hääbumisest.
Merikanto sõnul on üheks selliseks näitajaks see, et loomulik varieeruvus erinevate aastate vahel on suurenenud ja see võib ennustada suuremat muutust tulevikus.

Aastal 2021. aastal avaldatud varasema uuringu kohaselt on voolusüsteem nõrgem kui kunagi varem tuhande aasta jooksul.

Eelmise, 2023. aasta juulis avaldatud uuringu kohaselt võib AMOC kokku kukkuda sajandi keskel või juba 2025. aastal Samas on uuring pälvinud ka kriitikat.

Avafoto: Unsplash

 

Prantsuse välisminister Jean-Noël Barrot: Kui Taani kutsub abi, on Prantsusmaa kohal

By
Helena-Reet Aari
-
Prantsuse välisminister Jean-Noël Barrot (NordenBladet)

NordenBladet — Prantsusmaa on arutanud Taaniga vägede saatmist Gröönimaale vastuseks USA presidendi Donald Trumpi korduvatele ähvardustele Taani territoorium annekteerida, ütles Prantsuse välisminister Jean-Noël Barrot.

Barrot ütles intervjuus Prantsusmaa raadiole Sud, et Prantsusmaa „hakkas Taaniga [vägede paigutamist] arutama, kuid Taani ei soovinud selle ideega edasi minna, vahendab Politico.

Barrot’ kommentaarid tulid ajal, mil Taani peaminister Mette Frederiksen tuuritab Euroopa pealinnades, et koguda liitlaste toetust Trumpiga suhtlemisel.

Äsja ametisse astunud USA president on hakanud üha enam keskenduma Arktika tohutu saare hõivamisele ega ole välistanud sõjalise jõu või majandusliku sunni kasutamist, et see hiljem Taanilt ära võtta.

Frederiksen viibis teisipäeva hommikul Berliinis ja Pariisis, et vestelda vastavalt Saksamaa kantsleri Olaf Scholzi ja Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroniga ning kohtub Brüsselis NATO peasekretäri Mark Rutte’ga.

„Kui Taani kutsub abi, on Prantsusmaa kohal,” ütles Barrot. „Euroopa piirid on suveräänsed, olgu see siis põhi, lõuna, ida ja lääs… keegi ei saa lubada endale meie piiridega jamada.”

Barrot ütles ka, et esmaspäeval Brüsselis toimunud Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel avaldasid tema kolleegid Kopenhaagenile väga tugevat toetust ja „olid valmis kaaluma [vägede saatmist]”, kui vaja.

Prantsusmaa välisminister aga ütles, et ta ei usu, et USA ründab Gröönimaad. „Seda ei juhtu, inimesed ei tungi EL-i territooriumile,” ütles ta.

Avafoto: Prantsuse välisminister Jean-Noël Barrot (NordenBladet)

123Page 2 of 3