NordenBladet — Valitsus kiitis täna heaks Ohepalu looduskaitseala kaitse-eeskirja muudatused, mis tulenesid riigikaitse vajadustest. Ala kaitse-eesmärgid ega välispiir ei muutunud.
Harju ja Lääne-Virumaal paikneva Ohepalu looduskaitseala kaitse-eeskirja muutmine oli tingitud eelkõige Kaitseministeeriumi ettepanekust lubada paigaldada alale keskpolügooni ohualade piiritähised.
Ohuala on piirkond, kuhu on laskmiste ajal kõrvaliste isikute juurdepääs tõkestatud ja rangelt keelatud, sest seal viibimine võib olla eluohtlik. Kaitseväe vahetut väljaõpet ohualal ei toimu, kõik sõjalise väljaõppega kaasnevad tegevused (sõitmine, laskmine, sihtmärkide paigaldamine jne) toimuvad kaitseväe keskpolügoonil.
Keskpolügooni ohuala ulatub kaitsealadele: läänepoolne laiendatud ohuala kattub umbes 7600 ha ulatuses Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealaga ja idapoolne ohuala umbes 2400 ha ulatuses Ohepalu looduskaitsealaga. Ohutuse tagamiseks tähistatakse ohuala välispiir umbes 51 km ulatuses vastavate märkide ja piiripostidega.
Senine kaitsekord ei võimaldanud seda teha, sest alale rajatiste püstitamist polnud lubatud. Edaspidi tohi seda riigikaitse eesmärgil teha. Ka on kaitseala valitseja loal lubatud seal liikuda sõidukitega väljaspool teid ning sõita riigikaitse vajadustest lähtuvalt ka maastikusõidukitega.
Kaitse-eeskirja muudatus sisaldab ka olemasolevate sihtkaitsevööndite laiendamist ning loodusreservaatide muutmist sihtkaitsevöönditeks. Ohepalu looduskaitseala sihtkaitsevööndite uus pindala on 5105 ha ja piiranguvööndite pindala 829,6 ha. Pindalamuudatused puudutavad ainult riigimaid.
NordenBladet — Rootsis Lääne-Götamaal peatatakse vaktsineerimine Astra Zeneca koroonavaktsiiniga. Põhjuseks on vaktsineeritud inimestel esinenud ägedad allergilised reaktsioonid. Otsus tehti koostöös kohalike tervishoiuametnikega. Vaktsineerijad on olnud ühenduses ametivõimuega seoses ägedate allergiliste reaktsioonidega Skaraborgis, vahendab Expressen.
Allergilised reaktsioonid olid tervishoiutöötajatel. Vaktsineerimise järjekorras ootel olnud meedikute vaktsineerimise ajad tühistati. Neid ei vaktsineerita selle vaktsiini partiiga. Kokku esinesid ägedad reaktsioonid viiel inimesel, neil esinesid lööve ja hingamisraskused. Tegemist oli millegi palju hullemaga kui tavalised vaktsineerimisele järgnevad reaktsioonid.
Rootsi ravimiamet alustas järelvalvemenetlusega, mis kestab kaks päeva. Menetluse käigus selgitatakse välja, mis toimus. Kõigi Astra Zeneca vaktsiinidega vaktsineerimist ei peatata, küll aga võetakse kasutusele teine partii. Kasutusel olnud partii vaktsiinidooside täpne arv pole teada, aga see sadades, mitte tuhandetes. Teiste Astra Zeneca partiidega pole selliseid reaktsioone esinenud.
NordenBladet —Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Heremi kõne Eesti Vabariigi 103. aastapäeva puhul.
Hea Eestimaa rahvas!
Me tähistame seekord oma riigi sünnipäeva üsna keerulisel ajal. Ka varem on vabariigi aastapäeva tähistamine toimunud ärevas olukorras. Näiteks aastatel 1919 ja 20, kui rahvas võitles oma riigi eest sõjas, aga ka 1939ndal ja 40ndal aastal, kui kõik lootsid, et hävitavat sõda ei tule.
Tagantjärele võime öelda, et paremini läks kindlasti siis, kui rahva ühtsus oli tugevam. Kui ühiskonna ühised eesmärgid ületasid üksikisiku hirmu, teeseldud targutamise, iseenda absoluutse vabadustahte või ägeda solvumise mõne riigitegelase vastu. Üsna tõenäoliselt ei meeldinud ka neile, kes Vabadussõjas elu panti panid, mõned poliitikud, kirutud ametnikud või otsesed ülemad. Sageli oli ebasümpaatne isegi kaevikunaaber. Ammugi ei meeldinud paljudele sunniga mobiliseerimine. Ometigi tegutseti ühiste eesmärkide nimel. Oma rahva ja riigi vabaduse eest.
Ivo Linna ütles eelmise aasta lõpus, et küllap on koroonapandeemia meie põlvkonna sõda. Sest iga põlvkond enne meid on oma sõjakogemuse saanud. Hinnates viimast piirangute, ohtude, teadmatuse ja tihti ka üksilduse aastat, võib sellega vist nõustuda. Päris tavaline rahuaeg see ju pole. Tõsi – me ei ole kaotanud inimesi nii nagu ilmasõdades, kuid ikkagi näeme ja kogeme igapäevaseid lahinguid ja ka kaotusi.
Kõige nähtavam lahing toimub loomulikult tervishoius, ja selles ei ole Eesti Vabariik lüüa saanud, pigem vastupidi. Nagu 102 aastat tagasi oleme me praegu asunud kaitsest pealetungile.
Palju varjatum sõda käib aga inimeste tunnete, arusaamade, hinnangute ja kahtluste rindel. Nagu ebakindlatel aegadel ikka, on palju umbusku ja usaldamatust. Karmi kriitikat või lausa vihkamist otsustajate vastu. Keda ma pean usaldama? Kas teadlasi, valitsust, ametnikke või iseennast? Kas mõelda ja käituda nii nagu mina ise õigeks pean?
Professor Mati Heidmets on nimetanud seda olukorda „loomulikuks eksperimendiks“, mis näitab kuivõrd tugev on ühiskonna või rahva ühistunne. Kui palju on kodanikud valmis piirama oma tahtmisi laiema hüve huvides. Vabadussõjas meie esivanemad seda suutsid. Sülitasid vahel teineteise toidu sisse ja läksid koos lahingusse. Kindlasti mitte Pätsi, Puskari või Piibu eest, vaid ühistundest, oma kodu ja rahva eest.
1940ndatel kordus see samuti, sest muidu poleks tuhanded mehed ja naised metsavendadena suutnud aastaid võõrvõimu vastu sõdida ja end varjata. Kuigi esines erimeelsusi ja reetmist, ei vajutanud metsavend kergekäeliselt päästikule ega lõpetanud elanikud nende toetamist.
Ka 1980ndate lõpus oli erinevalt paljudest teistest rahvastest meie ühistunne tugevam kui vastastikune vaen ja erimeelsused. See ühistunne päädis Eesti Vabariigi taastamisega ja võimaldab meil täna tähistada oma riigi 103. aastapäeva. Kõige raskematel aegadel on meie rahvas leidnud üles rahvusliku ühistunde, mis on meid kaitsnud. Nii oli see Vabadussõja rindel, metsavendluses ja oli ka laulva revolutsiooni ajal ning on ka nüüd vajalik.
Kaitseväe juhatajana saan hinnata meie tänapäeva sõja kangelasi. Neid, kes kaitsevad meie riiki ja rahvast kaugetel missioonidel, aga ka neid, kes praegu võitlevad eesliinil selle ettearvamatu haigusega.
Kas pole mitte imetlusväärne vaadata meedikuid, kes kurnatult võitlevad meie elude eest haiglates ja lasevad end vaktsineerida võibolla hoolimata oma isikliku kindlustunde kõikumisest, kuid tehes seda meie kõigi huvides. Ka politseinikud seisavad iga päev vastakuti koroonaga, mille tõrjeks ei ole neil ühtegi relva. Hoolimata väsimusest ja nähtamatust ohust seisavad nad inimese ja riigi eest.
Paljud vabatahtlikud – kaitseliitlased ja naiskodukaitse nende hulgas – lähevad riigile appi, sest… riigil on vaja ja riiki on vaja.
Ka ametnikud ja teadlased annavad ühiskonna huvides endast parima. Isegi kui nad teavad, et keegi seab kahtluse alla nende kompetentsi, õpinguaastad, inimliku siiruse, mõnitades neid Facebookis. Siiski nad jätkavad ka nende inimeste kaitsmist.
Möödunud aasta kevadel sulgesime kaitseväes ajateenijad väeosadesse, püüdes saavutada väljaõppe eesmärke, ja olla riigile reserv, kui peaks juhtuma midagi veel halvemat. Esialgu tekitas see otsus nurinat. Olukorra selginedes esitasid ajateenijad aga küsimuse: „Kas meie ei saa midagi riigi heaks teha?“ Vastus on lihtne: jah, saavad oma ülesannet täites, aga saavad ka palju rohkem – hoida oma lähedasi, neid teavitada ja kui vaja ka manitseda.
Üks meie keskel teeniv Briti ohvitser tuli kevadel minu juurde ja ütles: „Mul on probleem. Mu sõdurid soovivad teid aidata võitluses viirusega. Mida me saaksime teha?“ Nad on meie liitlased… Ka see on ühistunne.
Eelmise aasta detsembris küsiti parameediku kursust lõpetavate ajateenijate käest vahetult enne jõulupuhkust: „Kui hooldekodudes tuleb puudus töötajatest, kas te olete valmis vabatahtlikult naasma puhkuselt teenistusse?“ See oli aus küsimus, millele enamik vastas jaatavalt.
Võttes kokku need mõned näited, saan ma kinnitada, et olen näinud seda ühistunnet, mida me vajame vastase võitmiseks. See on meil olemas, meis enamikus, isegi kui me seda ise ei tea, isegi kui me kahtleme. Ja ma saan kinnitada – meil on tahe, tunne ja uhkus nii selle kui ka võimaliku järgmise sõja võitmiseks, ükskõik milline see sõda siis oleks.
Mul on tunne, et mõne aasta pärast Eesti Vabariigi aastapäeval saame öelda, et selle sõja me võitsime ja loomuliku eksperimendi tulemus oli päris hea, … sest meil on täna päris hea 103aastane riik ja kindla ühistundega rahvas.
NordenBladet — Eile alanud viies ÜRO keskkonnaassamblee keskendub üleüldise globaalse looduskeskkonna parandamisele. Seekordne assamblee toimub Norra juhtimisel, kuid asepresidendi roll on eestlase käes.
“COVID-19 pandeemia ajal toimuv virtuaalne keskkonnaassamblee sessioon annab võimaluse riikidel fookusesse seada digi- ja rohepöörde kasulikkust kestliku arengu edendamisel,“ alustab Ado Lõhmus. „Eesti toetab igati ÜRO keskkonnaprogrammi püüdlusi ÜRO riikide digipöörde võimekuse kasvatamisel. Seetõttu jätkame Eesti juhitud neljanda assamblee tulemuste järjepidevat rakendamist, kutsudes üles riike liituma globaalse keskkonnaandmete alliansiga.“
Digitaalsete lahenduste tähtsust rõhutas oma videopöördumises ka keskkonnaminister Tõnis Mölder. „Just see on võti, kuidas pandeemiajärgselt taas jalgele tõusta. Samuti on oluline väärtustada looduspõhiseid lahendusi, mille ülevõtmine meie igapäevaellu aitaks oluliselt kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilimisele, inimeste heaolule ja kliimamuutuste leevendamisele.“
Täna hommikul alanud ÜRO keskkonnaassamblee 5. kõrgetasemelisel kohtumisel esindab Eestit kantsler Meelis Münt. „Lisaks rohelistele ja digitaalsetele tehnoloogiate tähtsuse rõhutamisele anname tänavusel assambleel edasi ka enda kinnituse liikuda kliimaneutraalse majanduse suunas. Samuti esitleme Eesti algatatud globaalsete keskkonnaandmete strateegiat. Selle koostamise rääkis Eesti läbi enda ÜRO keskkonnaassamblee 4. sessiooni eesistumise ajal ja meie ootus on, et ÜRO tolle 2025. aastaks esitab.“
Eesti juhitud assamblee jätkuks lisab Lõhmus, et kohtumisel näeb ka edasiminekut mereplasti vähendamiseks globaalse kokkuleppe suunas. „Teadupärast leppisid 2019. aastal riigid meie juhtimisel kokku ühekordsete plasttoodete olulise vähendamise eesmärgis.“
ÜRO keskkonnaassamblee (edaspidi UNEA, laiendatult United Nations Environment Assembly) on lisaks ÜRO Peaassambleele kõigi 193 liikmesriigi universaalse osalusega ülemaailmne organisatsioon, mille raames keskkonnaministrid kogunevad, et otsustada keskkonnavaldkonna prioriteetide ja arengusuundade üle.
UNEA-5 kohtumise peateemaks on Strengthening Actions for Nature to Achieve the Sustainable Development Goals. ÜRO on kuulutanud kogu 2021. aastast algava kümnendi ökosüsteemide taastamise kümnendiks ning tänavune assamblee tollele ka tugineb. Selle sihiks on rõhutada tugevamat ühiskondlikku ja ülemaailmset tegutsemist keskkonnaseisundi kaitsmiseks ja taastamiseks, rõhutada üle keskkonnaseisundi ja inimeste heaolu sidusus ja omavaheline koosmõju ning tõsta esile sealhulgas looduspõhiste lahenduste potentsiaali tehnoloogilise innovatsiooni kõrval. Kohtumisel tutvustavad liikmesriigid ja sidusrühmad oma edukaid lähenemisviise ja nende realiseerimist, mis aitavad kaasa ÜRO 2030 tegevuskava ja selle kestliku arengu eesmärkide saavutamisele.
UNEA raames kokku lepitud tegevusi viib ellu ÜRO Keskkonnaprogramm (edaspidi UNEP, laiendatult United Nations Environment Programme), mis on selleks juba 1972. aastal ÜRO poolt asutatud rahvusvaheline organisatsioon ja olulisim eestseisja maailma keskkonnaga seotud väljakutsete lahendamises. UNEP põhieesmärk on edendada riikidevahelist koostööd ÜRO 2030 tegevuskava ja selle kestliku arengu eesmärkide keskkonnaga seotud tegevuste ülemaailmseks elluviimiseks.
UNEA koguneb traditsiooniliselt igal paaritul aastal Nairobis. Tingitud COVID-19 pandeemiast toimub 2021. aastal UNEA viies kõrgetasemeline kohtumine ehk esimene istung 22.–23. veebruaril virtuaalselt. Kohtumine keskendub seekord vaid kiireloomulistele ja menetluslikele otsustele. Sisulised läbirääkimised resolutsioonide ja põhjalikumate suuniste osas on edasi lükatud 2022. aasta veebruarisse, mil istung jätkub ja toimub teine ja viimane UNEA-5 istung.
„Lühidalt öeldes kulmineerub praegune virtuaalne kohtumine 2022. aastal assamblee viienda sessiooni lõppkohtumisega, mis annab lisa-aasta tulemuste edukaks vormistamiseks,” lõpetab Lõhmus.
NordenBladet — Eesti Teaduste Akadeemia saalis anti täna, 23. veebruaril üle riiklikud kultuuri ja spordi aasta- ning elutööpreemiad. Üksiti anti üle riigi teaduse elutööpreemiad ning F. J. Wiedemanni keeleauhind. Kultuurivaldkonnas pälvisid elutööpreemia kunstiteadlane Eha Komissarov, maalikunstnik Tiit Pääsuke ning helioperaator ja helirežissöör Enn Säde. Spordi elutööpreemiad pälvisid spordijuht ja Eesti olümpialiikumise jäädvustaja Gunnar Paal ja ujumistreener Õnne Pollisinski.
Peaminister Kaja Kallas ütles laureaatide autasustamisel, et tõeliselt suured saavutused kõnetavad suurt osa ühiskonnast ja teevad meie riigi ja rahva suuremaks. Kultuuriminister Anneli Ott sõnas pöördumises laureaatidele, et nad on avanud meile võimalusi näha elu ja inimesi üha uutest perspektiividest. Minister toonitas, et kultuur on meie riigi ja rahva olemise tegelik ja peamine mõte.
Möödunud aastal oma esimest juubelit tähistanud rahvakirjanik Andrus Kivirähk ütleb romaanis “Mees, kes teadis ussisõnu” nii: „Inimene tahab endale ikka väikesegi võimaluse jätta, ta ei lepi kunagi paratamatusega.“
Mida see õigupoolest tähendab, mõeldes täna teile, lugupeetud riigipreemia laureaadid?
Paratamatus on lihtne. See tähendaks eelkõige leppimist sellega, mis meile on antud. See tähendaks kohandumist olmetasandiga, tõusmata sellest kõrgemale, andmata hoogu inspiratsioonile, uutele teadmistele või unistustele.
Väike võimalus aga tähendab otsinguid. See on liikumine uute teadmiste poole, see on pidev kahtlemine, küsimine, argumenteerimine ja teadmistel põhinev järeldamine.
Teie, head laureaadid, ei ole lasknud meil leppida paratamatusega. Te olete avanud meile huvitavaid võimalusi näha elu ja inimesi üha uutest perspektiividest. Te olete mõtestanud meie riigi ja kultuuri sisu. Te olete oma teadmiste ja saavutustega lisanud meie elule rõõmu ja särtsu.
Kultuur võib eksisteerida ka ilma riigita. Selliseid näiteid on maailmas palju. Samas, kurvakstegevalt palju on siin kõrval näiteid ka selle kohta, kus riigita rahvad on kaotanud ajapikku selle, mis muudab neid eriliseks. Isegi kui nad pole oma identiteeti kaotanud, on neil määratult raskem oma teadmisi levitada, et sellega mõjutada maailmakultuuri.
Paar nädalat tagasi sai ametlikult Soome-Ugri kultuuripäälinnaks Abja-Paluoja Mulgimaal. Ka mul oli au seal viibida. Tänu sellele, et Soome-Ugri riigid ja rahvad teevad koostööd ja hoiavad ühte, edendab kultuuripealinnade initsiatiiv nii soome-ugri keeli kui ka keelemurdeid, rääkimata sugulasrahvaste vaimsest ühtehoidmisest.
Meenutan, et Soome-Ugri rahvad on pillutatud laiali üle kogu Euraasia mandri. Meid on üle 26 miljoni. Oma riik on meist vaid kolmel – lisaks meile ka soomlastel ja ungarlastel.
Seda on väga oluline silmas pidada keerulistel ja palju uusi väljakutseid pakkuval ajal. Me ei tohi takerduda tühistesse vaidlustesse ja nägelustesse vaid pühendama oma energiat selleks, et mõtestada seda, milleks me siin oleme või mis asja me koos õigupoolest ajame.
Meie püsimise tegelik mõte on ju meie kultuur. Kõike muud – ka väga olulist tehnoloogilist innovatsiooni või rohemajandust suudavad maailmale pakkuda ka väga paljud teised riigid ja rahvad. See konkurents on väga karm ja siin tuleb osata eristuda.
Seega, me ei tohi hetkekski kaotada silme eest seda, mis muudab meid eriliseks. Vastasel korral läheks meil selles keerulises maailmas raskeks teha end nähtavaks, kuuldavaks, mõjukaks. Kultuur on see, mis loob sidemeid ning selle peale saame ehitada kõik muu. Spordi eeskujud on oluline meie rahva terve ja tugeva tuleviku nurgakivi. Miski muu ei maksa tänapäeval rohkem kui teadmised, kogemused, visadus. Meist endist sõltub, kuidas meid tajutakse ja kas meid võetakse maailmas jutule.
Me täname teid selle eest, austatud kultuuri- spordipreemiate laureaadid, et olete avanud meile uksi. Me oleme teile tänulikud, et olete meile loonud võimalusi ega ole iial leppinud paratamatusega. Vastupidi – te olete oma töö ja saavutustega seda igavat paratamatust lõhkunud.
Teaduse elutööpreemiad said sel aastal koronaarkirurgia arendaja Toomas-Andres Sulling ja humanitaarteadlane Jüri Talvet. Wiedemanni keeleauhinna laureaat on murrete, väliseestlaste keele ja keelekontaktide uurija Jüri Viikberg.
