NordenBladet – Gröönimaa (taani k. Grønland, grööni k. Kalaallit Nunaat, ingl k. Greenland) ajalugu on lugu äärmuslikust kohanemisest. See ei ole järjepidev jutustus ühe rahva kasvamisest, vaid pigem katkendlik saaga, kus erinevad kultuurid on tuhandete aastate jooksul saabunud, püüdnud taltsutada andestamatut Arktikat ja seejärel kas hääbunud või kohanenud. See on paik, kus kliimamuutused on alati määranud inimsaatuse ammu enne seda, kui termin “kliimasoojenemine” meie sõnavarasse jõudis.

Esimesed sammud jääl (4500 aastat tagasi)

Rohkem kui 4500 aastat tagasi asustasid Gröönimaa paleoeskimod (Independence I ja Saqqaq kultuur). Geeniteadus on hiljuti paljastanud üllatava tõe: need esmaasukad ei olnud tänapäeva inuittide sugulased, vaid pärinesid hoopis Siberi tšuktšide ja korjakkidega samast liinist. Umbes 800. aastaks eKr nad aga kadusid, tõenäoliselt kliima jahenemise tõttu, jättes saare sadadeks aastateks inimtühjaks.

Järgmise lainena saabusid Dorseti kultuuri inimesed. Inuittide legendides on neid kirjeldatud kui Tuniit – hiiglasekasvu, kuid leebeloomulised inimesed, kes suutsid paljakäsi purustada hülge kaela. Dorseti inimesed tõid endaga kaasa lumeonnide (iglude) ehitamise oskuse, mis võimaldas neil talve paremini üle elada, kuid kummalisel kombel puudusid neil vibud ja koerad.

Skandinaavia asustus (985–1450)

10. sajandi lõpust kuni 15. sajandini asustasid Gröönimaa edelaranniku Skandinaavia päritolu sisserändajad. Islandlaste saagade järgi avastas saare Gunnbjörn Úlfsson ning esimese püsiasustuse rajas Norras sündinud ent Islandile pagendatud viiking Eiríkr Thorvaldsson (ehk Erik Punane), kes purjetas sinna umbes 982. aastal. Ta kaardistas ranniku ja valis loomakasvatuseks sobivaimad alad. Eiríkr pani maale nimeks Grænland („Roheline maa”), et see meelitaks uusi tulijaid. Tollane kliima oli tõenäoliselt tänasest soojem ning edelaosas leidus rohkem rohumaid, millest osa on hiljem maapinna vajumise tõttu merre kadunud.

Aastal 985 suundus Eiríkr Punase juhtimisel Gröönimaale 25 laeva, kohale jõudis 14. Asustus koondus kahte keskusse: Ida-Asulasse (Eystribyggð; Narsaqi, Qaqortoqi ja Nanortaliki piirkond) ning Lääne-Asulasse (Vestribyggð; Nuuki fjordi ääres). 12.–13. sajandil elas seal hinnanguliselt 3000–5000 inimest. Umbes aastal 1000 võeti vastu ristiusk ning 1125 loodi Garðaris (Igalikos) piiskopkond; saarel oli üle kümne kiriku.

Elatuti eeskätt loomakasvatusest, kuid tähtsal kohal olid ka jahipidamine ning kala- ja vaalapüük. Morsakihvad, nahad ja vaalasaadused olid Euroopas hinnatud ning nende abil hangiti rauda, puitu ja vilja. Kohalikku puitu oli vähe, mistõttu toodi seda nii Euroopast kui ka Põhja-Ameerikast. Skandinaavia kogukond sõltus tihedast kaubavahetusest Lääne-Euroopaga ning mingil määral suheldi ka inuittidega.

15. sajandil asustus hääbus. Viimane kirjalik teade pärineb 1407. aastast (Hvalsey kiriku pulm) ning viimased Ida-Asula arheoloogilised jäljed 15. sajandi lõpust. Kadumise põhjused pole päriselt selged, kuid rolli võisid mängida kliima jahenemine, ikaldused, inuitide liikumine lõuna poole ning üha raskemad laevaühendused Euroopaga.

Thule kultuur: Tänapäeva gröönlaste esivanemad

Aasta 1200 pKr paiku saabus Põhja-Ameerikast Gröönimaale uus inuittidest sisserändajate laine: Thule kultuur. Asustus levis ajapikku peaaegu terve Gröönimaa ranniku ulatuses, välja arvatud kõige põhjapoolsemasse piirkonda. Talvel elati paiksetes külades, suvel liiguti ringi ja käidi jahil. Asulad olid küllalt suured, mis näitab, et ühiskond oli suhteliselt organiseeritud. Ühistegevuse tegi vajalikuks nende peamine tegevusala, vaalapüük. Jahiti ka hülgeid, põhjapõtru, muskusveiseid, morski, püüti kalu ja linde, korjati mollusekid, marju ja taimi. Talvel elasid mitu perekonda koos ühises suuremas majas, suvel elasid perekonnad eraldi telkides.

Norra-Taani kolonisatsioon

1721. aastal saabus Taani–Norra kuningriigi (ühine monarh) toetusel Gröönimaale Norra vaimulik Hans Egede, kes lootis sealt leida viikingite järeltulijaid. Skandinaavlasi ta enam ei kohanud, küll aga lõi sidemed inuittidega ning alustas nende seas misjonitööd, püüdes neid „tsiviliseerida“. Hans Egede rajas Godthåbi (tänane Gröönimaa pealinn Nuuk), millest sai kaubanduslinn ning kuhu kujunes püsiasustus. Gröönimaast kujunes Norra koloonia (tol ajal kuulus Norra Taani kuninga võimu alla). 1814. aastal läks Gröönimaa ametlikult Taani kolooniaks. 1953. aastal kaotati kolooniastaatus ning saar liideti põhiseadusega Taani riigiga, samaväärselt Taani maakondadega.

Tänapäev

Gröönimaa on Taanile kuuluv autonoomne territoorium, mille riigipea on Taani kuningas Frederik X. Gröönimaa valitsusjuht Jens-Frederik Nielsen.

Aastal 1979 sai Gröönimaa autonoomse staatuse ja omavalitsuse (Hjemmestyre/Home Rule). Gröönimaa kuulus Taani riigi koosseisus alates 1973. aastast Euroopa Majandusühendusse, kuid pärast autonoomia saavutamist ja 1982. aasta referendumi korraldamist astuti sealt 1985. aastal välja.

Kuulutakse Põhjamaade Nõukogusse ja Arktilisse Nõukogusse.

21. juunist 2009 hakkas Gröönimaal vastavalt 2008. aasta referendumile kehtima uus staatus, “isevalitsus” (taani Selvstyre), mis annab muu hulgas Gröönimaale kontrolli oma maavarade üle ja grööni keelele ainsa riigikeele staatuse. Taani keel on ilmselt muidugi endiselt laialt levinud.

Gröönimaa jaguneb alates 2018. aastast viieks omavalitsuseks (Kujalleq, Avannaata, Qeqertalik, Qeqqata, Sermersooq) ja Gröönimaa rahvuspargi alaks. Omavalitsuste koostööd edendas 2018. aastani omavalitsuste liit KANUKOKA. Pärast ei loodud sellele otsest uut katusorganisatsiooni; omavalitsuste ühist poliitilist koordineerimist tehakse eeskätt Poliitilise koordineerimisgrupi (Den Politiske Koordinationsgruppe, PKG) kaudu, kuhu kuuluvad Naalakkersuisut (valitsus) ja kõigi viie omavalitsuse linnapead.

Avafoto: Gröönimaa (Google Maps/NordenBladet)