NordenBladet – Maapiirkondade elujõulisus ei sõltu linna kopeerimisest ega mugavusteenuste primaarsusest, vaid eristuva elukeskkonna, pärandi ja tugeva kogukonnatunde väärtustamisest. Riiklikul tasandil vajab lahendamist eelkõige kinnisvara finantseerimise ja laenugarantiide küsimus, selgus Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritööst.

Andres Rõigas kaitses Tartu Ülikoolis inimgeograafia ja regionaalplaneerimise erialal doktoritöö “Rural marketing: connections between local government, communities, and heritage” (“Maapiirkondade turundus: seosed kohaliku omavalitsuse, kogukondade ja kultuuripärandiga”).

1. Peamine järeldus: Elukeskkond domineerib teenuste üle

Doktoritöö lükkab ümber levinud arvamuse, et maale kolimise peamised argumendid on töökohad või omavalitsuse teenused.

  • “Ohhoo-efekt”: Otsustavaks saab konkreetne koht, maastik, naabruskond ja hoonestus. Avalike teenuste olemasolu (koolid, transport jms) muutub oluliseks alles pärast emotsionaalset sidet ja kolimisotsust.

  • Töökohad: Tänapäeval ei meelita inimesi maale kohalikud töökohad. Uutel tulijatel on töö sageli n-ö “kohvris kaasas” (kaugtöö) ja maapiirkond ei pea konkureerima linnaga samadel alustel.

2. Pärandi ja identiteedi roll

Üllatuslikult selgus uuringust, et pärand on uute elanike jaoks tähtsam kui teenused.

  • Pärandi mõiste: See ei piirdu vaid muinsuskaitseobjektidega, vaid hõlmab vanu talumaju, asustusmustreid, maastikku, kohalikke tavasid ja murdekeelt.

  • Motivatsioon: Uued elanikud ei tule maale mitte niivõrd “põgenema”, vaid teadlikult säilitama ja taastama olemasolevat kultuuriruumi ja hooneid.

3. Eduka kogukonna eeldused

Uued kogukonnad tekivad ja püsivad seal, kus on tugev sotsiaalne võrgustik.

  • Eestvedaja roll: Edukaks osutuvad piirkonnad, kus on kohapealne eestvedaja/aktivist. See isik viib huvilised kokku, teab vabu maju ja oskab piirkonda “müüa”.

  • Ametnik vs. aktivist: Omavalitsused teevad vea, püüdes turundada piirkonda vaid ametnike kaudu. Tulemuslik võrgustikutöö ei ole “kellast kellani” ametitöö, vaid nõuab isiklikku lähenemist ja pühendumist, mida suudavad pakkuda kohalikud patrioodid.

4. Regionaalpoliitilised kitsaskohad ja müüdid

Rõigas toob välja riikliku poliitika ja reaalsuse vahelised käärid:

  • Laenupoliitika: Suurimaks takistuseks on pankade jäikus ja laenugarantii puudumine maapiirkondades. Riik jätab kolijad finantsiliselt üksi.

  • Koolide sulgemine: Kooli sulgemine on rahvastiku kahanemise tagajärg, mitte põhjus. Väljaränne algab varem ja kooli säilitamine iseenesest ei hoia noori kinni, kui nad suunduvad linna haridust ja sotsiaalseid sidemeid otsima.

  • Sihtrühm: Sõnum “tulge kõik maale” ei tööta. Sihtrühmaks on valdavalt varases keskeas, haritud ja ettevõtlikud inimesed, kes teevad elukestvaid otsuseid.

Avafoto: NordenBladet