NordenBladet – 15. sajandi lõpust kuni 18. sajandini toimusid erinevates Euroopa piirkondades ja Ameerika kolooniates nõiaprotsessid, kus nõiduses süüdistatud inimesed kohtu alla anti ja sageli hukati. Nõidade tagakiusamise täpsed põhjused varieerusid olenevalt ajast ja kohast, kuid sageli usuti, et nad on kuradiga ühenduses ja kasutavad oma jõudu teiste kahjustamiseks.
Suurimad nõiakütid olid sageli usujuhid, preestrid ja ministrid, aga ka ilmalikud ametnikud, nagu kohtunikud ja raad (linnanõukogu).
Ajalooliselt kuuluvad kuulsate nõidade hulka näiteks Jeanne of Arc, kes põletati tuleriidal 1431. aastal, ja Gilles de Rais, Prantsuse aadlik, kes hukati 1440. aastal nõiduse ja mõrva eest.
Tegelikkuses valdav enamus nõiduses süüdistatud inimestest ei tegelenud maagiaga, vaid olid pigem ühiskondlike eelarvamuste ja võimuvõitluste ohvrid. Nõiaprotsessid olid sotsiaalse kontrolli vorm ja marginaliseeritud rühmade, nagu naised, vaesed ja vanurid, tagakiusamine.
Põhjamaades olid nõiaprotsessid kõige levinumad 17. sajandil. Taanis hukati aastatel 1590–1693 nõiakunsti eest umbes 400 inimest. Rootsis oli kõige intensiivsem nõiaprotsesside periood (Vaata lähemalt: Wikipedia: Witch trials in Sweden) 1668–1676 aastatel, mille käigus hukati umbes 300 inimest. Norras oli nõiaprotsesse vähem, kuid aastatel 1621–1693 hukati nõiduse eest umbes 100 inimest. Soomes olid paljud süüdistatud mehed, nn targad, kes olid palgatud maagiat tegema. Suurimad nõiaprotsessid Soomes olid 1660. aastatel Ahvenamaa Kastelholmi nõiaprotsessid ja 1674–1678 Österbotteni nõiaprotsessid, mil süüdistati 157–200 inimest, kellest vähemalt 41 hukati.
Üks kuulsamaid tagakiusamisi Skandinaavia ajaloos oli Torsåkeri nõiaprotsess Rootsis 1675. aastal. Kohtuprotsessi tulemusel hukati 35 inimest ja vangistati rohkem kui 80 inimest. Torsåkeri nõiaprotsess olid silmapaistev hukatud inimeste suure arvu ja tõsiasja poolest, et paljud süüdistatavad olid mehed, vastupidiselt sellele, et enamik süüdistatavatest nõidadest olid harilikult naised.
Nõiaprotsesse Lätis ja Eestis korraldas peamiselt baltisaksa vaimulik-, aadli- ja linnarahva eliit põlistalurahva vastu, et kiusata taga paganlust kristliku demonoloogia ja nõiaideoloogia abil.
Põlula nõiaprotsessid toimusid 1542. aastal Eestis Põlula mõisas. Selle keskmes oli aadliproua Anna Zoyge, keda tema abikaasa Johann Meckes süüdistas oma äia mõrvas viie kaasosalise abiga. Nad kõik hukati nõiduse eest.
Lisaks usujuhtidele, nagu juba varem ka mainitud, mängisid nõiajahis olulist rolli ka ilmalikud ametnikud. Neil oli sageli rahaline stiimul nõidade kohtu alla andmiseks, sest neil oli võimalus arestida süüdistatava vara. Nõiduses süüdistatute tagakiusamises osales mitmeid tollel ajal tähtsaid isikuid. Mõned näited:
Norra: Tønne Huitfeldt, kes juhtis 16. sajandi lõpus Bergeni piirkonnas nõiajahti.
Taani: Jakob Sprenger ja Heinrich Kramer, kes kirjutasid kurikuulsa nõiajahi käsiraamatu “Malleus Maleficarum” (Nõiavasar), mida kasutati süüdistatavate nõidade tagakiusamise õigustamiseks kogu Euroopas.
Soome: Soomes oli nõiajaht vähem levinud kui mujal Euroopas, kuid 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses toimusid märkimisväärsed jahipidamised.
Eesti: Nõiaprotsessid olid Eestis suhteliselt haruldased. Üks teadaolev nõidade jahtija Eestis oli saksa teoloog ja inkvisiitor Heinrich Stahl, kes juhtis 16. sajandi lõpul Eestis nõiajahti.
Nõiajahti peeti ka väljapool Skandinaaviat…
Näiteks Inglismaalt on teada Matthew Hopkins, inglise nõiakütt, kes tegutses 17. sajandil ja kogus kurikuulsust nõidade piinamisega, et süüdistatavatelt ülestunnistusi saada.
Mis puudutab inimesi, keda peeti või tembeldati nõidadeks, siis on oluline märkida, et enamus neist, keda Skandinaavias nõiduses süüdistati ja hukati, olid naised. Paljud neist naistest olid vaesed ja elasid ühiskonna äärealadel. Neid süüdistati sageli maagia kasutamises teistele kahju tekitamiseks või arvati, et nad on kuradiga seksuaalsuhetes. Hukatute andmed on halvasti säilinud ja enamasti pole täpselt teada, keda konkreetselt nõidadeks süüdistati ja kes hukati, sest juhtumeid ei säilitatud ning paljud olemasolevad dokumendid hävitati juba kohtuprotsesside käigus.
Skandinaavia nõiaprotsessid on sünge ja traagiline peatükk meie ajaloos, mil süütuid inimesi kiusati taga ja hukati vaid nende erinemise pärast. See tuletab meelde hirmu ja teadmatuse ohtusid ning mõistuse ja kaastunde olulisust.
Kui teema teile huvi pakub, siis siin on mõned autorid, kes on kirjutanud nõiaprotsessidest raamatuid:
1. Silvia Federici, “Caliban and the Witch: Women, the Body and Primitive Accumulation” (2004) – see raamat uurib ajaloolist seost kapitalismi ja nõidade tagakiusamise vahel, keskendudes nõiaprotsessidele Euroopas ja Skandinaavias.
2. Bengt Ankarloo, “Witchcraft and Magic in Europe: The Period of the Witch Trials” (2002) – see raamat annab põhjaliku ülevaate nõiduse ja maagia ajaloost Euroopas, sealhulgas Skandinaavias.
Skandinaavias on mitmeid muuseume, kus on väljapanekud, mis on seotud nõiduse ajaloo ja nõiaprotsessidega. Siin on mõned näited.
Rootsi:
Rootsis Falunis asuvas Dalarna muuseumis on näitus Dalarna provintsis 17. sajandi lõpus toimunud nõiaprotsessidest.
Taani
Taanis Aarhusis asuvas Moesgaardi muuseumis on väljapanek nõiduse ja maagia kohta viikingiajal ja keskajal, lisaks eksponeeritakse esemeid ja teavet tolleaegsete uskumuste ja tavade kohta.
Norra:
Norras Bergenis asuvas Bergenhusi kindluses on näitus 16. sajandi lõpus Bergenis toimunud nõiaprotsessidest, sealhulgas Tønne Huitfeldti rollist nõiajahtides.
Soome:
Soomes Turus asuvas Turu lossis on väljapanek Soome nõiduse ajaloost, mis sisaldab teavet tolleaegsete uskumuste ja tavade ning 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses toimunud nõiaprotsesside kohta.
Need on mõned näited Skandinaavia muuseumidest, kus on nõiduse ja nõiaprotsesside ajalooga seotud eksponaate. Põhjamaades on ka teisi sarnaste eksponaatidega muuseume, kuid ülaltoodud nimekiri on heaks lähtepunktiks.
Avafoto: Näitus Stockholmis 2019. aastal (NordenBladet)