NordenBladet – Eksklusiivses intervjuus NordenBladet´ile räägib pikaaegne Eesti Rahva Muuseumi töötaja Kristjan Raba oma mõtetest muuseumielu valdkonnas, ERMi peadirektori vahetusest ning heidab valgust muuseumi tulevikuplaanidele.
Olete Tartus asuva Eesti Rahva Muuseumiga seotud juba pea 20 aastat. Mis on olnud teie jaoks selle töö juures suurim väljakutse? Milline areng muuseumi juures enim rõõmu pakub?
90ndate kõikide võimaluste ajal sattusin muuseumi läbi omamoodi juhuse, veel teadmata, et elu annab võimaluse lüüa kaasa uue „sajandi ehituse“ ettevalmistamise juures. Moodsa ja kaasaegse ERMi maja ruumiprogrammi töögrupis oli mul võib isegi öelda kaks rolli. Ühe püsinäituse teemasaali „Rahvas ja riik“ kuraatoritöö ning näituste-ürituste-muuseumiõppe-müügi-turunduse valdkonna tookordse juhina püüdsime siis oma unistusi realiseerida. See oli suur väljakutse, meeletu vastutus ning põnev iseenda arendamise aeg eesmärgiga luua meie rahva mälupaik, rahvusmuuseum. Muuseumi arhitektuur on pälvinud Euroopa väga suurt tunnustust ja sisu, tehnoloogia, uue museoloogilise lähenemise läbimäng ja teostus.
Sügisene ERM Raadil ja Iseauto ehk juhita robot-muuseumibuss. Foto: (Anu Ansu/ERM 2021)
Ega sellel tööl lõppu ei olegi, pidev protsess jätkub. Eesti üks võimsamaid maamärke – selle tegemine oligi suurim väljakutse mu senises erialalises tööelus. ERM kolis tagasi oma ajaloolisse paika, kus muuseum kui bränd sai ka uue ilme, ka visuaalgraafika. Loomulikult koos paljude kolleegide ja valdkonna ekspertidega sai loodud kaks olulist püsinäitust. Esmalt DYS galerii võimalused (osalussaal), mis nähtusena on ka küllalt ainulaadne maailmas, hoides maja elavana läbi ürituste-teatrietenduste-muusikalelu sündmute. Ja kui ma nüüd näen muuseumi sees ja ümber inimesi, peresid liikumas – see pakub väga suurt rõõmu. Kõlab vägagi muinasjutuliselt, aga kirev elu muuseumis loob väga huvitavaid koostöövorme, annab võimalusi teha koostööd loominguliste inimestega. Muuseum hoiab omamoodi mind ka heas vormis, tunne on endiselt väga nooruslik, sest uus maja tähistas äsja oma 5. sünnipäeva 1. oktoobril 2021. aastal. Majas toimub etendusi-messe-näitusi-haridusprogramme ja aktiivne digiteerimistöö just järeltulevate põlvkondade jaoks, et kultuuripärand säiliks tervikuna, oleks läbi uuritud ja mõjuksid inimestele nagu Eesti uhked kullavarud.
ERMi näitusemaja juhataja Kristjan Raba Raadil 15.05.2009. Foto: (Arp Karm/ERM)
Avasõnadega esineb Näitusemaja juhataja Kristjan Raba 20.11.2008 Foto: (Merylin Suve/ERM)
ERMi vaibakogu digiteerimine, näitusemaja juhataja Kristjan Raba vaipa laiali laotamas, sügis 2009. Foto: (Anu Ansu/ERM)
Kristjan Raba ERMi lipuga, 14.4.2009. Foto: (Arp Karm/ERM)
ERM-i senine juht Alar Karis valiti Eesti uueks presidendiks ning kultuuriminister Anneli Ott moodustas üheksaliikmelise komisjoni, et Eesti Rahva Muuseumile (ERM) uus direktor valida. Kes tuleb uueks direktoriks?
Veel veidi peab kannatust varuma, enne kui uus direktor detsembris alustab, aga uut verd voolab muuseumi vereringes pidevalt. Uue direktori valimistel võinuks ERMi hääl ja arvamus olla alati juures vähemalt komisjoni aruteludes.
Hetkel ei ole teada, kas meie kolleegidest keegi ise kandideeris, ka minu käest on palju küsitud, aga mu lootus siiski täitus ja paar head kandidaati leidus. Nüüdseks on selgunud, et uue direktorina alustab kogenud kultuurivaldkonna juht Kerttu Saks.
Ma olen vist praktiliselt kõikide ametite ja töödega muuseumis kokku puutunud: aednik-tänavapühkija, kuraator, kujundaja, logistik, giiditöö pole võõras, näituse esemete konserveerimistöös olen kaasa löönud, turundus-reklaam-PR ja varem ka asedirektori vastutus. Kui direktor juhtus olema ESTO päevadel Ameerikas, siis asendasin direktorit Tartus ja korraldasime laulu-tantsupeo rahvaga suure peo ettevalmistusi Raadil, kus toimus inspiratsioonilaager. Raadil on alguse saanud peotule süttimine päiksetõusul.
Praegu siiski olen võtnud fookuse anda edasi oma kogemusi ja hoida aktiivsena koostööd Euroopa erinvate institutsioonidega. Tahame viia muinasjutu-näituse „Elas kord…” rändama kas Soome, Taani, Prantsusmaale või miks mitte ka hoopis Jaapanisse ja teha selline konkreetne koostööettepanek Taani Hans Christian Anderseni muuseumile. Jätkame presidendiks valitud eelmise direktori initsiatiivi selles suunas. Head rahvusvahelised suhted toovad ka head energiat ERMi, annavad ehk häid ideid ja löövad vere käima. Naasin just Taanist ning äsja pidasin ettekande Euroopa Ajaloo Maja juures, kus kogesin väga positiivset tagasisidet ja huvi ERMi kogemuste osas. Skandinaaviamaadega on meil olnud väga häid sidemeid – Soome Rahvusmuuseumiga, meil on väga head sõbrad ja partnerid Tampere Vapriikki muusuemikeskuses, ERMi näitused on läbi käinud Soomes väga mitmeis paigus Turust Jyväskyläni välja, Helsinkist Saami-Siidani, kuna saamid on ju ka meie hõimuvelled ja näiteks praegu kestab veel hõimukuu Eestis. Uus direktor kindlasti aitab siin asja edasi ajada.
Eesti president Alar Karis oma viimasel tööpäeval Eesti Rahva Muuseumis. Foto: ERM 2021
Kas kaalusite oma pikaaegsete ja mitmekülgsete kogemustega ka ise ERM-i uueks juhiks kandideerimist?
Tegelikult ei, kuigi uue direktori rolli osas on mul oma nägemus olemas ja mitmeid häid soovitusi uuele tegijale, et tal oleks lihtsam sisse elada või et ta ei peaks hakkama leiutama asju, mida ei ole väga vaja. Praegu on ilmselt keskmuuseumi juhi rollis kõige olulisem hoida ühiskonnas positiivset fooni inimeste jaoks ja anda sõnumeid, et muuseumis on turvaline ja kultuuripärand annab head emotsionaalset tasakaalu, kus väikestes gruppides perekülastus on igaljuhul turvaline ja hea vaheldus. Ka kooliõpetajad peaks käima koos õpilastega, kuna muuseum pakub head ja harivat keskkonda formaalhariduse toetuseks, ERMi uus maja ja näitused pakuvad väga häid võimalusi, kõige selle alus on veel lisaks läbiuuritud materjalid ja teadustöö ja uue museoloogia nipid, kaasamine ja osalus nii nagu me oleme osalussaalis juba mitmeid aastaid praktiseerinud.
Mida põnevat pakub ERM külastajatele sellel hooajal? Läbi said näitused “Elas kord…” ja “Meie kodune nõiaköök“. Mis nende asemele tuleb?
2022. aasta konkurss sai just ka läbi. Rahvahääletusega selgunud võiduprojekti hakkavad teostama tarmukad naised – kes teevad puidutööd, iseõppidajad ja väga erinevate eluvaldkondade kuldsete kätega naised. Globaalsema mõõtmega teema on J. Lotman 100 , mille teostuse valis välja ERM ise. Teeme koostööd TÜ semiootikutega ning ka see näitus läheb ilmselt maailma rändama, kuna J. Lotmani tähendus ja koolkonna mõjud ulatuvad Moskvast Pariisini jne. Kohe pärast „Meie koduse nõiaköögi“ näitust tuleb samasse ruumi “Kaasav ELU“. See on näitus, mis pakub informatsiooni ning praktilist väljapanekut ja kutsub külastajat kaasa mõtlema ligipääsetavuse ning kaasava disaini teemadel ning otsima vastust, kas erivajadus on üldse eriline. Selliste projektidega saame ka muuseumi jaoks häid nippe ja tarkust, kuidas hoida elavana erinevate sihtrühmadega püsinäitus „Kohtumised“.
Kristjan Raba saadab ERMi avaras fuajees toimunud näituse avamisel klaveril noort viiuldajat Estella Elishevat, suvi 2021. Foto: (Arp Karm/ERM)
Kristjan Raba ERMi osalussaali-näituse “Meie kodune nõiaköök” avamisel. Foto: NordenBladet
Kuhu suunas liigub nö “näituste trend”? Milliseid näitusi kõige enam külastatakse ja näha soovitakse? Kui suur on väliskülastajate osakaal? Milliseid näituseid või kunstnikke ise ERM-i enim ootate?
Trende on palju, väljakutse on siin koostöö ja nutikad lahendused. Ellujäämise küsimus on see, milliste kogukondadega saame teha koostööd, kuidas külastaja jaoks leida teemasid, mis ühiskonnas olulised ja ka mitte „liiga rasked“. ERM keskmuuseumina pakub alati välja riigile oluliste tähtpäevade ajal eriprogrammi või toome välja esemeid-lugusid, mis kõnetavad publikut või mille üle Eestis meil on põhjust ikkagi uhked olla.
Väliskülastajate osakaal on mõistetavatel põhjustel pragu vähesem, aga Baltikumi turistid tulid kiiresti tagasi, ka soomlasi nägime külastajate hulgas nii eelmisel suvel kui ka nüüd. Väga ootame rootslasi-norralasi Eesti Rahva Muuseumi, sest näiteks Rootsiga on meil olnud väga häid erialalisi kontakte (näiteks Nordiskaga, ERMi näitus on käinud Skansenis). Norra suunal on aktiveerumas koostöö seoses Tartu 2024-ga, kuna väike Bodö linn peab sama festivali nagu meie.
Kultuurikoostöö tõi meil Norrast kunagi kohale metallikunstniku-sepa Lofotidelt, kuna ERM korraldas Põhjamaade seppade ühisnäituse koostöös Eesti Seppade Ühinguga. Soomes on veel väga tugevad kunstsepise traditsioonid ja oskused alles. ERM panustas ka projekti „Brod in Norden“, mida vedasid taanlased ning sealt ka nüüd julgus uuesti koostööd teha Taaniga, kus näiteks asub ERMiga väga sarnane muuseumikeskus Moesgaardis, kus meid väga hästi alati vastu on võetud. Meil on nii mõndagi õppida neilt ja ka nemad huvituvad meie lahendustest museoloogia valdkonnas. Ega asjata ERM ei pälvinud Kenneth Hudsoni eriauhinda pärast uue maja avamist.
Hetkel ootan ERMi külalisi Zürichist, kes panevad ERMis üles näituse „Silva“ (loodusvaatlus-helid-keskkonnateemad). See saab olema põnev sensuaalne ja digitaalne installatsioon, mis aitab meie püsinäitusel „Kohtumised“ käsitleda aktuaalseid keskkonnateemasid.
Näituste juht Kristjan Raba soomeugri näituse avamisel. Foto: ERM
Kui suur muuseumikülastaja te ise olete? Milline on eredaim mälestus väljaspool kodumuuseumi?
Erialaline huvi on viinud maailmas väga erinevatesse muuseumidesse. Viimati kõige eredam elamus oli äsja “House of European History” Brüsselis ning ka Brüsseli Muusikainstrumentide muuseum ajaloolises juugendlikus majas. Võrratu mulje on alati jätnud V&A meganäitused nii moe kui tehnoloogia teemadel, kus oleme pidanud rändnäituste osas ka läbirääkimisi. Elamus on samuti brittide kadestamisväärt haare ja hästi disainitud ruumielamused, kogude kasutamine ja storytelling. Ning ikka meenub ka seesama väike armas “Hans Christian Andersen Hus” Odensees Taanis, kus äsja on valmis saanud täiesti uus muuseumiala. Selle loojate hulgas on selgelt tunda jaapanlasest arhitekti Kengo Kuma loodustunnetust nii nagu ka ERMi puhul on mõneski kohas tunda meie jaapanlasest arhitekti Tsuyoshi Tane visiooni, mis on realiseerunud. Eesti Rahva Muuseumi majas on hea fiiling ja valguse koosmõju ümbritseva loodusega. Muidugi on eredalt meeles Norra väikemuuseumid Lofotidel, kus mu emotsioon on väga sarnane Eestis Heimtali muuseumis kogetuga või siis väga hea viikingite näitus praegu Taani Rahvusmuuseumis, kus restoranis pakutakse ka väga head kohvi. Hea muuseum ongi alati tervik erinevatest elamustest-kogemustest-teadasaamistest.
Avafoto: Eesti Rahva Muuseumi näituste juht Kristjan Raba. Foto: ERM 2018