Helena-Reet: Ennast tuleb kiita ning võtta aega saavutuste üle rõõmu tundmiseks

Helena-Reet: Ennast tuleb kiita ning võtta aega saavutuste üle rõõmu tundmiseks

NordenBladet – Minule meeldib ennast kiita ja ma kiidan ka ennast, kohe iga päev. Teen seda omaette. Tunnustan ennast saavutuste eest, mis mulle rõõmu teevad, rõõmustan erinevate asjade üle (oma saavutused, eesmärkide täitumised, laste saavutused, aga ka loomad, linnud ja kodu valmistavad mulle palju rõõmu).

Mina vajan kiitust aga kuna keegi mind  enamasti ei kiida peale laste, siis teen seda ise. Hahaaa.. Leian aina rohkem enda ümber asju, mis rõõmu pakuvad ning peab ütlema, et olen saavutanud sisemise rahulolu ja rõõmutunde (enamasti). Ei maksa teiste kiitust ootama jääda, oma suuremate ja väiksemate saavutuste eest tasub ise rõõmu tunda ja ennast kiita! Kõlab nagu eneseabi raamatu esikaan aga kinnitan teile, et mõjub nagu meditatsioon. Võib-olla see sõna kiitus on natuke vale valik – pigem võib-olla sobiks isegi: hinda iseennest, väärtusta tehtut.

Näiteks hommikul tervitasin linde, kellest meie aias puudust ei ole. Laulavad ja sädistavad nii kõvasti, et ma neist välja teeks. Aga ega mina ka kitsi pole. Läksin välja ja rääkisn nendega, ootasin neid juba ammu avasüli Lõunamaalt tagasi. Puistasin neile tervituseks isegi seemneid aeda. Kuna armastan loodust, siis olin eriti rõõmus, kui sain Juhani puukoolist kaheksa kahe-meetrist pärnapuud, mis juba eelmisel nädalal aeda istutasin (aastaid pole puukoolides pärna istikuid müüdud ja nüüd tulid, küll tegid meele heaks!). Mul viis suurt pärna juba on, aga pärnu pole aias kunagi liiga palju! Pärnad teevad head meelt mesilastele ning mulle läbi terve talve, kui meega pärnaõieteed juues tänutundega neile mõtlen.

Aga saavutustest. Nüüd kui huumorisoont natuke maha keerata, siis tegelikult ma leian, et tulebki ennast kiita ning näha ja hinnata oma saavutusi. Me teeme lühi ja pikaajalisi plaane, me teeme igasuguseid tabeleid ja arvutusi, prognoosime edu ning püüame seda ületada, seame sihte ja ületame takistusi. Aga mida me teeme siis, kui oleme midagi saavutanud, mis meile aasta või paari eest veel unistusena näis? Midagi me ei tee.. Me püstitame juba uusi suuremaid unistusi, oleme ette närvis ja ärevad juba oma uute saavutuste täitmise pärast aga me ei võta aega, et tänada ennast ja teisi ning võtta aega nautimaks seda, mida saavutanud oleme.

Mina muutsin seda taktikat mõne aja eest. Hakkasin ise oma saavutusi hindama ning nautima ja tähistama. Saavutusi tuleb nautida, tuleb lasta endal õnnetunnet tunda. Miks ei või endale lubada natuke tähelepanu, õnnetunnet, tähtis-olemist?! Õnnetunnet ei pea võõrad tooma, õnnetunne on vaimne seisund, mis tuleb ise saavutada.

Mind on kasvatatud terve elu vaimus: ole tagasihoidlik; ennast ei ole ilus kiita; ära tee häbi; enne tee ja siis räägi jne.
Mina arvan just vastupidi:
a) tegutse ja ole julge;
b) kiida ennast (ma ei pea eputamist silmas), sest igasugune positiivsus toob positiivsust ellu juurde ning positiivsed inimesed teevad ja saavutavad rohkem kui vingus ja hädaldavad inimesed ning
c) ka see, et enne tee ja siis räägi ei pea just alati paika. Kogu tegevuse protsessist tuleks rõõmu ja uhkust tunda, mitte ainult lõpptulemusest. Teekond saavutuseni on ka tähtis ja ilus. Meie ühiskond õpetab meid ainult rügama ja muretsema aga mitte elu nautima. Aga mina leian, et elu tuleb nautida! Igat hetke!

Üks suur asi, mida ma olen õppinud on see, et ära jää ootama teiste kiitust, arvamust või heakskiitu. Tee ise! Otsusta ise! Ning kõige lõpus kiida ennast ise ning võta aega nautida seda, mida oled saavutanud.

Olen võrratu! :-)



error:
Copyright © NordenBladet 2008-2019 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service


blog.tr.ee