NordenBladet – Usun, et Skandinaavias pole last, kes ei teaks Rootsi lastekirjanik Astrid Lindgreni* raamatu “Pipi Pikksukk” peategalast – rikast, ulakat, tugevat ja heasüdamlikku Pipit. Paljudel Põhjamaade lastel on just see kahe punase patsiga tüdruk lapsepõlve palju toredaid emotsioone toonud. Mäletan, kuidas mulle väiksena Pipi meeldis ning samuti kuidas mu lastel paari aasta eest suur Pipi-vaimustus oli.
Rootsis, Stockholmist autoga sõites läbi Linköpingu 350km mööda E4 maanted lõuna suunas (ca 4h sõitu) või Göteborgist mööda maanteed nr 40 läbi Jönköpingu ida suunas (ca 3h sõitu), asub Vimmerby, kus 1981 avati esialgu Sagobyn nime all “Astrid Lindgreni Maailm” (aadress: Fabriksgatan 59840, Vimmerby / koduleht: astridlindgrensvarld.se) – tõeline muinasjutumaa, mis köidab nii lapsi kui vanemaid. Ideaalne koht, mida kogu perega külastada! Põnev teemapark on avatud maist augustini ning seal võib kohata paljusid tuntud Astrid Lindgreni lasteraamatute kangelasi.
[mappress mapid=”1″]
Rootsikeelse nimega “Astrid Lindgrens Värld” (rahvasuus tuntud ka kui “Pippi Longstocking Värld”) asub 180 000 ruutmeetrisel maa-alal ning sealt võid leida kõike – kino, teatrietendused, suur muinasjutulinn täis imelisi nukumaju, kohvikud, poed, mänguväljakud, muuseum, miniloomaaed jne. Pargis töötab üle 50 näitleja, kes on kehastunud erinevateks raamatukangelasteks. Oma käega võib silitada Pipi hobust ning käia tema suures kollases segasummasuvilas, mis kannab nime Villekulla Cottage. Mitu korda päevas toimuvad ka rootsikeelsed etendused.
Mulle meeldib koos lastega reisida – olgu siis lastereis või minul endal mõni tööreis. Võimalusel võtan alati lapsed kaasa. Ivanka Shoshana (10), kellel on diagnoositud autism, on tänu minu jõupingutustele väga tubliks kasvanud. Vaatamata sellele, et autistliku lapsega on väga raske reisida (kunagi ei tea, millal teda tabab halb tuju ning ta röökides pikali viskub ning sul ei jää muud üle kui ümberolevate inimeste jäiste ja hukkamõistvate pilkude saatel laps sülle võtta ja kiirelt lahkuda), on reisimine just üks oluline tegur, mis tema silmirangi on arendanud ning aidanud sotsialiseerumisel. Täna võin ta rahumeeli kõikjale kaasa võtta – piinlike olukordi tekib aina harvem, enamasti üldse mitte. Uuuh, aga mis juhtus Pipimaal. Estella Elisheva (reisi ajal 9 aastane), kes on tavaliselt supersõnakuulelik ning kellega on juba maast madalast väga kerge olnud tormas suurest entusiasmist ning avastusrõõmust ühele poole ning Ivanka Shoshana (reisi ajal 7 aastane) teisele poole – aga saan lastest aru. Kogu teemapark on nii imeline, et täiskasvanugi unustab end! No ja muidugi ei saanud me lahkuda ilma, et oleks end pealaest jalatallani Pipi-brändi rõivastunud.
Lisan pilte meie reisist (suvi 2015).
__________________________
* Astrid Anna Emilia Lindgren (kuni 1931 Astrid Ericsson; 14. november 1907 Vimmerby – 28. jaanuar 2002 Stockholm) oli Rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.
2002. aastal loodi Rootsi parlamendi toetusel Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis küünib 5 miljoni Rootsi kroonini.
Elulugu
Astrid Lindgren sündis taluniku Samuel August Ericssoni (1875–1969) ja tema abikaasa Hanna Ericssoni tütrena Smålandi maakonnas Vimmerby väikelinna lähedal Näsis. Ta oli neljalapselise pere teine laps. Astridil oli vanem vend Gunnar ning nooremad õed Stina ja Ingegerd. Perekonda ja lapsepõlveseiklusi kajastab tema autobiograafia “Silmapiirilt kadunud maa”.
Pärast kooli lõpetamist 1924. aastal oli ta veidike aega praktikandiks ajalehe Vimmerby Tidningen juures. Seal töötades jäi ta 18-aastaselt ja vallalisena lapseootele ning keeldudes lapse isaga, ajalehe peatoimetaja Reinhold Blombergiga abiellumast, siirdus 19-aastaselt Stockholmi, et sekretäriks õppida.
4. detsembril 1926 sündis tal poeg Lars, kes oma esimesed eluaastad elas kasuvanemate juures Kopenhaagenis.
1928. aastal asus ta sekretärina tööle Kuninglikus Autoklubis, kus tutvus oma tulevase abikaasa Sture Lindgreniga, kellega ta 1931. aastal abiellus. Seejärel sai ta lõpuks poja Larsi enda kasvatada.
Aastal 1934 sündis perre tütar Karin. Just Karini haigevoodi ääres istudes mõtles Astrid Lindgren välja loo punapäisest tüdrukust, kellele nime Pipi Pikksukk pani tütar. Astrid Lindgreni tütar mõtles ka Segasumma suvila välja. Ta ütles emale, et raamat võiks olla üksikust tüdrukust kes on tugev ja leiab endale kaks parimat sõpra, ning et raamatu alguses igav poleks, mõtles tütar, et tal võiks olla kaks looma (ahv ja hobune). Tütar tahtis ka, et Pipi oleks rikas.
1986. aastal kirjutas Lindgren Nõukogude Liidu saadikule Stockholmis Boriss Pankinile, et juhtida tähelepanu olukorrale, et Nõukogude liit ei luba Leila Milleri ja Valdo Randpere tütart Kaisat oma vanematele Rootsi järgneda. Kirjas teatas Lindgren, et “võimsal Nõukogude Liidul ei ole nii palju halastust ja südamlikkust, et üht väikest tüdrukut oma vanemate juurde lasta.”
Astrid Lindgren suri Stockholmis 8. märtsil 2002. Matuserongkäiku olid tänavatele vaatama tulnud tuhanded inimesed. Toomkirikus toimunud tseremoonial osalesid peale pereliikmete ja sugulaste ka Rootsi kuningakoja ning valitsuse esindajad, samuti välisajakirjanikud. Astrid Lindgreni põrm maeti tema kodukohta Vimmerbysse, perekonna hauaplatsile.
Karjäär
1944. aastal tuli Lindgren vastloodud kirjastuse Rabén & Sjögren konkursil looga “Britt-Mari puistab südant” teisele kohale. Aasta hiljem võitis ta sama konkursi raamatuga “Pipi Pikksukk”, mille avaldamisest kirjastus Bonniers oli varem loobunud. Nüüdseks on “Pipi Pikksukast” saanud maailma armastatumaid lasteraamatuid. Ehkki Lindgrenist oli sellega hinnatud kirjanik saanud, on ta tegelastele omane üleolev suhtumine täiskasvanute autoriteeti siiski aeg-ajalt ühiskonna pahameele osaliseks saanud.
1948. aastal saatis naisteajakiri Damernas Värld Lindgreni Ameerika Ühendriikidesse väljaandele lühikesi kirjatükke kirjutama. Ühendriikidesse jõudes ütles Lindgren, et on häiritud afroameeriklaste diskrimineerimisest. Paar aastat hiljem avaldas ta reisist innustatud lühijuttude kogu “Kati Ameerikas”.
1958. aastal sai temast Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia teine laureaat. Lindgreni 90. sünnipäeval kuulutati ta aasta rootslaseks.
Astrid Lindgreni enamiku raamatute illustraator oli Eesti päritolu Ilon Wikland. Nende esimene ühine raamat oli 1954. aastal ilmunud “Mio, mu Mio”.
Teoseid
1944 Britt-Mari puistab südant
1945 Kerstin ja mina
1945 Pipi Pikksukk
1946 Pipi Pikksukk läheb laevale
1946 Meisterdetektiiv Blomkvist
1947 Meie, Bullerby lapsed
1948 Pipi Pikksukk Lõunamerel
1949 Veel Bullerby lastest
1949 Pöialpoiss Nils Karlsson
1950 Hakkaja Kaisa
1950 Kati Ameerikas
1951 Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu
1952 Bullerbys on alati lõbus
1952 Kati Itaalias
1953 Kalle Blomkvist ja Rasmus
1954 Mio, mu Mio
1954 Kati Pariisis
1955 Väikevend ja Karlsson katuselt
1956 Hulkur Rasmus 1965
1957 Rasmus, Pontus ja Lontu
1958 Lärmisepa tänava lapsed
1959 Päevanurme
1960 Madlike
1961 Lärmisepa tänava Lota
1961 Käraküla raamat (eestikeelse pealkirjaga “Bullerby lapsed”)
1962 Karlsson katuselt lendab jälle
1963 Vahtramäe Emil
1964 Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses
1965 Kevad Kärakülas
1966 Vahtramäe Emili uued vembud
1968 Karlsson katuselt hiilib jälle
1970 Vahtramäe Emil on veel elus
1970 Minu väljamõeldised
1973 Vennad Lõvisüdamed
1973 Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna
1976 Madlike ja Jaanikingu põnn
1979 Pipi Pikksuka jõulupuu
1981 Röövlitütar Ronja
1984 Kui väike Ida tahtis teha vempu
1984 Emili vemp nr. 325
1986 Ei mingit koonerdamist, ütles Vahtramäe Emil
1987 Assar Seebimull
1991 Kui Liisbet pistis herne ninna
