NordenBladet – … Olgu, täna on juba juuni, aga nagu näha on mul alles märtsi postitus pooleli. Tegin enamuse sellest postitusest märtsis valmis, eks nüüd siis kirjutan juurde ja lõpetan. Vahepeal on lihtsalt väga palju juhtunud… Abiellusin oma unistuste mehega, meil oli imeilus pulmapidu koos lähedastege, pidasime pikad kaunid mesinädalad Hispaanias, olen teinud palju ilusat käsitööd, olen ehitanud IT-platvormi jne… sellest kõigest siis, kui märtsi postitusega ühele poole saame.
Nagu ikka elus, on olnud nii head kui kahjuks ka kurba. Märts oli minu jaoks aga väga väga kurb, mis lõi pikalt rivist välja.
Kolmapäev, 8. märts (naistepäev) jääb minu jaoks nüüdseks alati Pandu lahkumise päevaks. 8. märtsil 2023 matsime napilt 8-aastasena koduaeda meie palavalt armastatud kassi Pandu the Cat. Mäletan, et oli lumine ja külm ning hing tahtis lõhkeda. Estella Elisheva ja Allan kaevasid jäises lumesajus hauda, mina hoidsin rätikutesse mähitud Pandut, Ivanka vaatas valged roosisd süles kõrval toiminguid pealt. Nutsin kolm nädalat iga päev, nutan ka nüüd sellest kirjutades. Armastasin Pandut väga.
Pandu surm on minu süü.
See teeb eriti haiget. Süütunne on väga halb tunne.
Neljapäeval tuli Pandu tuppa ja süües (pigem toitu nuusutades) kakas keha kontrollimata paar kõva pabulat. Ma sain pahaseks, mis jant see on, et kass kakab tuppa ning saatsin ta õue. Reedeks pani Allan kassile arsti aja aga mina ütlesin: Ahh, nalja teed või, jäta, kassid on vintsked, kassidel on kogu aeg mingid probleemid, ootame paar päeva. Ta oksendas ka korra aga minul oli jälle kohe vastus varnast võtta: kass on harjunud paremat toitu sööma, et kõht pole hiirtega enam harjunud… Kass tõi meile kummalegi Allaniga öösel kingituseks hiire umbes nädal enne oma siit ilmast lahkumist. Allani hiire sõi ta ära, peale seda kui me ei hakanud teda öösel mjaugumise peale kiitma ja oksendas sealsamas voodi kõrvale välja, järgmine päev mulle toodud hiire peale kiitsime teda öösel… mingil põhjusel sain kohe aru, et ta tuleb jälle hiirega. Ausalt on müstika ka see, et kuidas ta leidis kahel ööl järjes hiired TOAST?!
Pandu oli imeliselt sõbralik ja hea kass! Väga väga armas kass! Mul on reeturi tunne, et ma temaga arstile ei läinud. Mul oleks lihtsam, kui saaksin mingi karistuse selle eest, aga kõik see süümepiin ja muu jutt ja kahetsus kahjuks enam ei aita. Kassid on kiskjad ja väga head teesklejad, nad ei näita välja enda nõrkust-haigust, petavad su ära. Oskan täna vaid siiralt kahetseda, et oma kassiga regulaarselt arsti juures kontrollis ei käinud.
Armas Pandu, anna mulle andeks! Ei taha mina kedagi õpetada, aga oma kurvast kogemusest ma soovitan kogu südamest, et käige oma loomakestega aeg-ajalt arstil isegi siis, kui kõik on justkui ok – parem karta kui kahetseda, parem kontrollida tervist ja märgata häda õigel ajal!
Pandu, oled igavesti meie südames!!!
