NordenBladet – Reede õhtul umbes 20.30 torkas mulle pähe mõte, et tahaks minna Lõuna-Eestisse. No ja kui see tahtmise tunne on peale tulnud, siis on keeruline sellega võidelda – lihtsam on sellele järgi anda. Nii et 20.45 oli mul juba kohver pakitud, tilluke auto puupüsti träni täis laotud (kaasa arvatud tekid, linad, padjad.. no nii igaks juhuks) ning kihutasime Sakust läbi Rapla ja Türi Imavere poole. Kuna kiiruga pakkides kunagi ei tea, kuhu teekond viib, siis ma panen kõik enam-vähem vajalikud asjad kaasa – nii leiduski autos kõike alates kummikutest, lõpetades laste mänguasjadega.
Tagasi kodus olime ei vähem ega hiljem kui 23 tunni pärast (laupäeval kl 19.30), ent mida kõike on võimalik hea tahtmise korral sellise lühikese ajaga teha! Programm oli nii tihe, et täna on tunne nagu oleks nädalasel puhkusreisil käinud.
Esimene peatus Imavere. Tahtsin näha Imavere rüütlimõisat (saksa k. Immafer) endises Pilistvere kihelkonnas (nüüd Järva vald) ning selle ümbrust. Imavere mõis asutati 1748. aastal, mil ta eraldati naabruses asuvast Loopre mõisast. Mõis on kuulunud nii von Salzadele kui ka von Pistohlkorsidele. Viimane 1919. aasta võõrandamise eelne omanik oli mõisal Eugen von Pistohlkors. Nagu suur enamus Eesti mõisaid, oli see lagunenud, võssa kasvanud ja hooletusse jäetud. Imaverest sõitsime läbi Põltsamaa Tartusse. Ööbisime mu noorema õe juures, kust hommikul startisime ca kelle 12 paiku edasi.
Järgmine peatus oli Tõraveres ja siis kohe Elvas. Elva sissesõit oli paljulubav, käänak kaunite kuusemetsade vahelt, ent keskus eriti vaimustav polnud. Mulle meeldivad rohkem sellised nuku-linna tüüpi väikelinnad nagu näiteks Tarvastu ja Mustla. Ostsime vett ning võtsime sularaha välja, sest mõtlesime, et ööbime järgmise öö Intsul, Männiku Metsatalus (Viljandis) – olen seal korra õega ööbinud ja mulle meeldis (vaata blogi SIIT & SIIT). Tegime Elvas pisikese tiiru – bussijaama ja muusikakooli juurde ja sõitsime edasi. Mõtlesin omaette ka, et ei tea, kus kandis laulja Kerli Kõiv siin elada võiks.
Elvast läbi, otsustasime, et keerame kõikjale sisse, kus mõni põnevam vaatamisväärsus teepeale jääb. Järgmiseks peatuspunktiks oli Meeri rüütlimõis (saksa k. Meyershof) Nõo kihelkonnas Tartumaal. Mõisat on mainitud 16. sajandil ja tollal kuulus see Tartu toomkapiitlile. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta mõisate võõrandamist oli Ernst Karl Maria von Seidlitz. Kahjuks ma ei teinud Imavere ja Meeri mõisast pilti, ent nad olid väga sarnased (kahekordsed, punast värvi, suhteliselt sama stiiliga ning tänaseks lagunenud ning erakätes olevad ehitised). Mõlemad mõisad olid algselt ühekorruselised, ent neid kasutati hiljem koolina ning ehitati teine korrus juurde. Sellest hetkest otsustasin, et pildistan ikka kõik põnevad kohad üles, et blogis teiega ka jagada ning kahetsesin, et juba nähtud mõisatest pilte ei teinud.
Järgmisena jäi teepeale Rõngu valla territooriumil asuv Vana-Kirepi mõis. Kirepi mõis (saksa k Kirrumpäh) on asutatud 17. sajandil. Läbi aastasadade on mõisal vahetunud palju omanikke. Enne 1919. aasta võõrandamist kuulus mõis Bruno von Samson-Himmelstjernale. Säilinud on nii puidust peahoone kui kolme kaaravaga valge kiviait.
Rõngu bussijaamast läbi jäi meile teepeale ka teenäitude kohaselt Rõngu vasallilinnus (saksa k. Ringen), mis oli Tartu piiskopi vasalli linnus, mille varemed asuvad Rõngu lähedal Lossimäe külas (Rõngu alevikust 2 km loodes Valguta tee ääres). Linnus ehitati 14. sajandi esimesel poolel (arvatavasti 1340. aastal) ja see kaitses Tartu piiskopkonna edelaosa. Linnus kuulus keskajal Tödwenite suguvõsale. Alates 1583 oli see Jesuiitide ordu kasutuses ning 1625. aastal lasksid nad selle Rootsi võimu saabumisel õhku. Sõitsime vist natuke valesti ja seda linnust me ei näinud, ent Lossimäel jäi meile hoopis silma vahva postkastide ja infotahvli lahendus ja Valguta oja.
Rõngust suundusime läbi Koruste ja Pikasilla Suilepa külla, kus järgmise peatuse tegime, et Õhne jõe kaldal asuvat Uue-Suislepa mõisat näha. Uue-Suislepa ehk Suislepa mõis (saksa k Suislep) asutati 1796. aastal, kui Vene keiser Paul I eraldas ta riigile kuuluvast Vana-Suislepa mõisast ning kinkis Ernst Mengdenile. 1799. aastal siirdus mõis von Kruedeneride aadliperekonna valdusse, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse kool, mis tegutseb seal vist tänini. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, neist pilkupüüdvaim on mõisasüdamest mõnisada meetrit loodes paiknev tuulik.
Tarvastu võttis meid vastu kauni piknikulauaga, mis kohe meenutas meile, et kõht on tühi. Mul oli plaan minna Mustla kesklinnas asuvasse kohvikusse (Posti 21), ent see oli kinni. Selle üle oli nii kurb meel, sest seal on maailma parimad kodused supid, praed ja koogid ja veel mis hinnaga! Praktiliselt tasuta. Võtsime siis hoopis Mustla konsumist (Posti 52a) salatid ning ühekordsed kahvlid ning rallisime tagasi Tarvastu jõe ääres, Tarvastu pargi serval oleva vahva piknikulaua juurde. Kõhud täis läksime Tarvastu ordulinnuse varemeid vaatama. Oi seal oli lahe, sest nimelt elavad seal varemetes lambad! Lapsed olid nii vaimustused ning millised võrratud vaated ülevalt avanevad! Lihtsalt imelised!
Mustla keskus on väga armas, majadele ja bussipeatustele on joonistatud pildid ning lilleamplid ripuvad tänavapostidel. Kahjuks oli laupäeval kinni Tarvastu käsitöökoda ning muuseum.
Edasi läksime Tarvastu surnuaeda (Tinnikuru, 69716 Viljandi). Olin seal esimsest korda, sest Viljandis käime enamasti hoopis Paistu surnuaial, kuhu enamus isa-poolseid sugulasi on maetud. Aga kuna ma viimasel ajal tunnen väga suurt huvi esivanemate ning põlvnemiste järgi, siis leidsin Geni andmetest, et ka sinna on vähemalt kaks lähisugulast maetud. Holstres Tokerpilli talus 1844 aastal sündinud Peeter Pill (taluperemees) ning Tarvastus Oina talus sündinud Peeter Pilli poeg Jaan Pill (mõisavalitseja). Jaan on minu isa Jüri Enneti vanaisa ning Peeter vanavanaisa. Helistasin isale ja küsisin, kuidas haua üles leiab ning peagi leidsimegi. Peaväravast esimene tee vasakule ning siis paremal. Seal suure puu all Jaan Pill oligi. Kahjuks ei teadnud isa Peeter Pilli (11.01.1844-09.05.1909) haua kohta, ise arvan, et äkki ta seal otse kõrval on aga kahjuks pole hauakivi ning ka sugulased ei tea. Ehk saan surnuaiavahilt järgmisel korral teada – lähen siis ilma lasteta ning saan pikemalt erinevaid esivanemate talukohti, hauakohti ning infot uurida.
Taravastu surnuaialt suundusime edasi Holstresse. Otsisime seal üles Tokerpilli talu maad (ajaloo arhiivides tihti ka Tocka, Tocho ja Tokre) – 83.3 hektarit metsa ja põldu ning talukoht. Holstrest mööda Mõnnaste teed Luiga poole. Tokerpilli talus sündis 1702.aastal Peeter, seejärel 1732 aastal tema poeg Jakob, siis 1767. aastal tema poeg Jaan, siis 1805.aastal tema poeg Peeter, siis 1844. aastal tema poeg Peeter. 1844. aastal Tokerpilli talus sündinud Peeter ongi minu isa vana-vanaisa, kes peaks olema maetud Tarvastusse nagu tema mõisavalitsejast poeg Jaan Pill. Enne seda maeti vist taluõuele, aga täpselt ei tea. Üle 300 aasta on isapoolsed esivanemad Tokerpillis elanud, ma pole veel jõudnud uurida, kes ja millal ja kellele selle maha müüs – tean vaid, et praegu ei ole see kahjuks meie sugulaste käes. Kuna sissesõidu teele oli pandud suurelt silt: “Sõissesõit vaid omaniku kirjalikul loal”, siis ei julgenud ma edasi sõita – mine tea hulle, võtavad veel jahipüssi ja lasevad maha. Nii kurja silti, et lausa kirjalikul loal, vist päris normaalne inimene ei pane oma koduteele. Seda enam, et Viljandis on väga lahke rahvas, kelle mentaliteet on pigem selline “Võdi madi all” ja luud risti ukse ees-stiili. Lastega ei julge sellist riski võtta. Nii et ka Tokerpilliga tutvumine jääb järgmisesse korda. Helistan ette ja lepin kohtumise kokku.
Peale Tokerpilli läksime Paistu surnuaeda. Siis oli kell viis ja mõtlesime, et äkki läheks koju tagasi. Mõeldud-tehtud. Tagasi tee Tallinnasse kulges läbi Suure-Jaani, Lahmuse, Vändra, Järvakandi ja Rapla. 23 tundi ning nii palju elamusi! Kulutused: bensiin 36.-EUR + ca 20 EUR (salatid, mineraalveed, limonaadid, jäätised).
