NordenBladet – Sattusin lugema ERR-is ilmunud artiklit “Disaineritest pulbitsevast Eestist on maailma suutnud murda vähesed”, milles kirjutati, et Eesti disainerite arv aina kasvab aga maailmas on suutnud neist läbi lüüa ainult väike osa.
Toodi näide (loe artiklit SIIT), et detsembris toimunud disainiturul Kultuurikatlas oli välja tulnud 110 disainerit oma töödega, ent Euroopas või maailmas on läbi suutnud lüüa vaid vähesed Eesti disainerid. “Sellist suurt edulugu ei ole praegu öelda, aga eks see ongi nii, et sa pead esmalt kodus kinnitama kanda ja tugevaks saama ja siis nö välja minema,” põhjendas Eesti Disainikeskuse kommunikatsioonijuht Maris Orav.
Selleks, et Eestist välja murda, on vaja selle nimel pidevat tööd, kuid võrreldes Euroopaga on meie disaineritel ka vähem tuge riigilt, seisis artiklis ning välja oli toodud vaid üks edulugu. “Moedisainer Marit Ilison on üks viimaste aastate edulugusid, kelle disain on hetkel müügil 16 poes välismaal.” Sellele oli lisatud aga et Ilison otsustas kuulsust koguda kohe välismaal. “Meie otsustasime minna kohe välismaale,” ütles Marit Ilisoni kaubamärgi tegevjuht Peeter Ilison.
Kas Eestis on tõesti üks edulugu? Kas tõesti on nii, et esmalt tuleb kodus kanda kinnitada ja tugevaks saada? Mina nii ei arva. Eriti just seetõttu, et Eestis kanda kinnitada on piiratud turu tõttu suhteliselt kasutu ning Eesti teeb kõik, et tappa oma viimased ettevõtlikud inimesed ja ettevõtjad. Ning mille järgi üldse defineeritakse edu? Kas edukas on see, keda maailm tunneb, kes rohkem teenib, kelle rõivaid on nähtud kuulsuste seljas, kelle modellid kõnnivad fashion week´idel, kelle disaini on enim kajastatud või kellel on rohkem poode avatud? Ilma suurema pingutuseta tuleb mulle pähe mitmeid välismaal väga edukaid disainereid, kes on ühte või teist mainitud edu kriteeriumi edukalt täitnud – nende seas ma ise oma Ohmygossip Couture´i brändiga, mille turundamisega alustasin just välismaal (Brasiilias, Skandinaavias), sest Eestis tehakse reeglina maha kõik. Ma ei ole loomulikult disainer ega pretendeeri sellele tiitlile, see pole siinkohal ehk parim näide ning Ohmygossip Couture on mul nö side project (kõrvalprojekt), ent numbrid räägivad minu meelest vägagi edukat keelt ning ühe eduloona võib seda nimetada küll. Tahan öelda, et Eestis on väga palju edulugusid (nii pisikesi, suuri kui ka väga suuri) ja neid peaks tunnustama. Me peame hoidma oma inimesi!
Nõustuma peab aga sellega, et Eesti riik ei toeta ei ise hakanud ega ülikooli diplomiga disainereid ega ka muude elualade esindajaid. Eesti riik teeb kõik, et väikeettevõtjad välja sureksid – nii maksude kui (olemata) toetuste kui tühja bürokraatia näol. Eesti EAS (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus), mis peaks olema ettevõtja suur sõber, on läbi aastate kogunud kuulsust peamiselt sahmerdamisoskuse ja onupojapoliitikaga. Toetust sai president (endise riigipea Toomas Hendrik Ilvese OÜ Eramaa skandaal), toetust sai peaministri proua (endise peaministri Taavi Rõivase naine Luisa Värk sai oma firmadele Rahvusdisain OÜ ja OÜ Noodivõti kopsakad summad), toetust saavad kahtlaselt pastakast imetud ettevõtted, mis peale rahasaamist aasta aega dokumente täidavad ent siis enam ei eksisteeri. Ilma “altkäemaksuta” meepoti juurde ei saa – andekus võit töökus on siin täiesti teisejärguline. Andekus ei loe. Ole sa sportlane, ole disainer, muusik või tee midagi muud. Eesti peaks väga tõsiselt mõtlema sellele, et noored teavad, et maailm on andekatele avatud ja kui sind külas paremini vastu võetakse kui kodus, siis jäädaksegi külla või tehakse ettevõte seal, kus see ellu jääb. Küsimus ei ole selles, et inimestes puuduks patriotism või armastus kodumaa vastu. Küsimus on hoopis selles, et ellujäämise nimel tuleb vastu võtta otsuseid mis tihti pole sellised, nagu paljud võib-olla südames ehk esimese eelistusena sooviksid.
Mina kutsun üles oma riigi andekaid toetama, aitama ja tunnustama! Luban, et kajastan ja tunnustan ka NordenBladet lehtedel andekaid ja tublisid inimesi, sest praegu saavad peavoolumeedias löögile suuremalt jaolt vaid need, kes keskpärase palgaga ajakirjanikud on “ära ostnud”. Iga riik on nii tugev kui tema inimesed – ning Eesti inimene on hea, hooliv ja sitke! Hoidkem ja armastagem üksteist ning lootkem, et meie poliitikud ning meie riigilt ja Euroopast saadud raha jagajad ka ühel päeval silmad avavad ja näevad kaugemale kui oma pudrukauss.
Avafoto: Ohmygossip Couture
