NordenBladet — See paljudele kauge tulevikustsenaariumina näiv tööstusliku süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise projekt (CCS) kannab nime Longship ja peaks andma infrastruktuurile avatud juurdepääsu eesmärgiga ja suutlikkusega salvestada märkimisväärses koguses CO2 kogu Euroopa mandrilt.

“Norra eelmine valitsus otsustas 2020. aasta septembris Longshipi projekti ellu viia. See on kõigi aegade suurim kliimaprojekt Norra tööstuses ja esimene Euroopas praeguste Euroopa õigusaktide alusel ehitatav CCS projekt,” rääkis Norra süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise riigiettevõtte Gassnova kasumi realiseerimise ja turu osakonna juht Tove Dahl Mustad.

Praegu 80-protsendiliselt Norra valitsuse rahastatav Longshipi projekt hakkab tööle juba 2024. aastal ja seda peetakse suunanäitajaks tehnoloogia arendamisel, mis võib osutuda otsustavaks meie kliimaeesmärkide saavutamisel.

“Longship hõlmab CO2 kogumist Norcemi tsemenditehasest ja Celsio jäätmeenergia rajatisest,” selgitas Mustad ja jätkas, et lisaks sellele on projekti üks osi ka laevapõhine transport ja CO2 geoloogiline ladustamine.

Norra teadusnõukogu erinõuniku doktor Aage Stangelandi sõnul on Norral olemas pikaajaline kogemus süsiniku ladustamisel mere põhja, mis tuleb Longshipi puhul kasuks.

Nimelt on aastakümneid pumbatud Norra ranniku lähistel Põhjamerest gaasi ja naftat. “Aastakümned tagasi avastas Norra merepõhjast maagaasitaskud, kuid see maagaas sisaldas väga suures koguses ka CO2-te, mistõttu ei olnud keegi selle maagaasi ostmisest huvitatud,” rääkis Stangeland.

Et maagaasi saaks müüa, tuli sellest CO2 eemaldada. Järelejäänud süsinikust vabanemiseks oli kaks võimalust: lasta see atmosfääri või ladustada mere põhja.

Atmosfääri laskmine oleks aga läinud liiga kalliks, sest Norras on nafta- ja gaasitööstuse tõttu väga kõrge süsiniku heitemaks. Seega oli ettevõttel odavam süsinikku mere alla ladustada.

Gaasi- ja naftareservuaaride asemel soolveereservuaarid

“Uue projektiga (Longship – toim) oleme astunud veel sammukese edasi ja püüame nüüd süsinikku tööstusettevõtetest. Püütud süsinik transporditakse laevaga Põhjamerele, kus see toru kaudu sügavale, geoloogiliselt sobivatesse merepõhja all asuvatesse poorsetesse kivimitesse viiakse,” rääkis Stangeland.

Just sellega, süsiniku Põhjamerele transportimisega ja ladustamisega tegelebki Northern Lights, mis on Equinori, Shelli ja TotalEnergiesi ühisettevõte. “Me korjame CO2 kahest Norra lääneosas Øygardeni omavalitsuse territooriumile rajatavast vastuvõtuterminalist peale. Sealt edasi transporditakse CO2 kahe laevaga 100 kilomeetri kaugusele rannikust ja ladustatakse 2600 meetri sügavusele mere põhja alla. Laevad, mis CO2-te veavad, ehitatakse spetsiaalselt selleks otstarbeks ja on suurimad CO2 merevedajad, mis on kunagi ehitatud,” selgitas Northern Lights kommunikatsiooni- ja valitsussuhete direktor Kim Bye Bruun.

Ainulaadne projekt kogu maailmas

Ka teised riigid valmistavad ette projekte CO2 ladustamiseks vanadesse gaasi- ja naftareservuaaridesse. Ühendkuningriigid, Taani ja Madalmaad võtavad siin eeskuju Norralt. Samuti uuritakse võimalusi Kanadas, USAs ja Austraalias.

Näiteks Jaapanis on osa kinnipüütud CO2 ladustatud merepõhjas asuvatesse tühjadesse gaasi- ja naftataskutesse. Norrakate uus projekt on ainulaadne just seetõttu, et CO2 hakatakse ladustama nn tühjadesse maapõues peituvatesse reservuaaridesse, kus praegu on soolvesi – soolvee asemel saab sinna pumbata süsinikku.

Esimeses arendusfaasis, mis peaks algama 2024. aasta keskel, lubatakse, et merepõhjas asuvatesse looduslikesse reservuaaridesse ladustamise võimekus on 1,5 miljonit tonni CO2 aastas.

“See on tegelikult liivakivireservuaar. Kui ette kujutada, kuidas see välja näeb, siis võib seda lihtsustatult võrrelda väga tugevalt kokkupressitud rannaliivaga. Kogu see reservuaar on hästi poorne ja just see poorsus tagab ruumi, kuhu saame CO2 ladustada. CO2-l on omakorda võimalus seal reservuaari sees edasi liikuda, mis tähendab, et aja jooksul saame sinna üha rohkem ladustada,” selgitas Bruun.

Doktor Stangelandi sõnul on lisaks liivakivile tarvis ka tahket kivi, mis ei lase ladustatud CO2-l vette või atmosfääri lekkida. “Need kaks tingimust on Põhjameres mitmes paigas täidetud, seega on nii Norra kui ka teiste ümberkaudsete riikide, nagu Ühendkuningriigi ja Taani võimalused CO2 ladustamiseks paigas,” kinnitas Stangeland.

Ladustamismahud tõusevad mitmekordselt

Projekti teises faasis ulatub aastane CO2 ladustamisvõimekus juba 5–7 miljoni tonnini.

2049. aastaks on Põhjamere reservuaari eeldatavalt ladustatud 37,5 miljonit tonni CO2-te. “Paari tuhande aasta jooksul rändab see pisut edasi ja jääb eeldatavalt pidama piirkonda, kust Norra on puurinud naftat ja gaasi. See jääb sinna lõksu samal viisil nagu nafta ja gaas oli seal aastatuhandeid lõksus,” selgitas Bruun.

Laevad, mis valmivad samuti 2024 aastaks, on praegu teadaolevalt suurimad CO2 vedamiseks mõeldud laevad. “Üks laev saab korraga lastiks võtta 8000 tonni CO2-te. Kindlasti ehitatakse veelgi suuremaid laevu, kuid praegu on need teadaolevalt maailma suurimad,” täpsustas Bruun.

Kogutud tarkust tahetakse jagada kõigi huvilistega

Kuna Northern Lightsil on alates 2024. aastast võime salvestada süsinikdioksiidi muudest allikatest peale Norcemi ja Celcio ning plaanis on suurendada tootmisvõimekust 1,5 miljonilt tonnilt 5–7 miljoni tonnini, siis ollakse projekti teises faasis valmis kaasama ka teisi asjast huvitatud tsemendi- ja jäätmetööstuse ettevõtteid.

Longshipi projekti põhieesmärk on näidata, et CCS on ohutu ja teostatav ning seda saab teha täies mahus. “Asjaolu, et Longship on valmimisel ja alates 2024. aasta teisest poolest hakatakse CO2 plaanipäraselt kinni püüdma ja püsivalt säilitama, näitab loodetavasti teistele, et täismahus CCS on võimalik ja see toimub praegu,” rääkis Norra nafta- ja energeetikaministeeriumi nõunik Thea Tanberg.

Selleks, et projekt leviks kliimamuutuste leevendamise vahendina laialdaselt, on kõigi ekspertide sõnul vaja, et teised riigidki ja sarnased projektid tuleksid sellega kaasa.

“Me ei taha kindlasti hoida neid teadmisi ainult endale, vaid jagada neid kõigiga. Kui need teadmised jäävad vaid meile, siis võib projekti pidada läbikukkunuks, sest peamine eesmärk on ikkagi vähendada CO2 heitmekogust kogu maailmas,” sõnas Bruun.

Siiski, Gassnova kasumi realiseerimise ja turu osakonna juht Tove Dahl Mustad ütles, et Londoni protokolliga on süsinikdioksiidi vedu üle piiri keelatud, välja arvatud juhul, kui on täidetud teatud tingimused. “Kui CO2 eksportiv riik ja CO2 importiv riik on mõlemad protokolli 2009. aasta muudatuse ratifitseerinud, võivad nad kokku leppida CO2 veos piiriüleselt. Norra ja Eesti on mõlemad 2009. aasta muudatuse ratifitseerinud,” selgitas Mustad.

See tähendab, et kui Northern Lights ja Eesti heiteallikas soovivad sõlmida kommertsleppe, siis peavad kahe riigi valitsused sõlmima kahepoolse kokkuleppe enne CO2 transpordi käivitamist.

Kas Eestil on võimalus saada Norra edust osa?

“Norrakaid tuleb ses osas kiita, et kuigi nad on ühed suurimad fossiilkütuste tootjad, on nad Euroopas ka ühed suurimad taastuvenergia tootjad,” sõnas TalTechi professor Alar Konist.

See tähendab aga seda, et norrakatel on suured rahavood, mis annab neile võimaluse investeerida ja vaadata, mismoodi keskkonnamõjusid märkimisväärselt vähendada.

“Eesti võiks ja peaks sellesse rohkem panustama, sest ka meil on neid kohti, kus CO2 tekib märkimisväärselt. Me võiksime siinkohal teha koostööd Norraga, sest neil on selleks teadmised olemas,” rääkis Konist. Tema sõnul on koostöösoov meie poolt olemas ja ehk on see soov olemas ka Norra poolel. Bruun kinnitas, et neil on olnud kontakt mõne Eesti tööstusega, kes on huvitatud projektiga teises faasis liitumisest.

Tanbergi sõnul tegeleb ka Norra valitsus selliste kahepoolsete lepingutega seotud küsimustega. “Üldiselt saab Norra CCS-projekte toetada ka EMP ja Norra toetuste kaudu,” julgustas Tanberg huvilisi asja kohta rohkem uurima.

Kas me saame olla kindlad, et CO2 ei leki neist reservuaaridest?

Tanbergi sõnul on keeruline vastata küsimusele, kas või kui suurt ohtu võiks maavärinad reservuaarile kujutada. “See sõltub maavärina suurusest, selle asukohast, sellest, kas pinnases on palju vigu jne,” täpsustas Tanberg.

Konisti sõnul tuleb loodusliku maavärina ohtu vaadata pragmaatilisemalt, sest kõik ladestuskohad on väga hästi jälgitavad ja monitooritavad. “Need tänased ladestuskohad on niivõrd sügaval, et neil on lisaks peal ka ookeanirõhk, mis tagab, et suuremahulise lekke võimalust sisuliselt ei ole,” tõdes ta.

Doktor Stangelandi kinnitusel on Põhjameres asuvad ladestuskohad üsna ohutud, sest sealne piirkond ei ole maavärinaohtlik. “Küll aga tuleb eelnevalt teha erinevaid geoloogilisi uuringuid, sest kui ladustada kinni püütud süsinik taskutesse, kus on looduslikud praod, siis võib leke tekkida. Kõik need ohud tuleb aga ennetavalt uuringutega välistada,” selgitas ta.

Muuseas, sarnast tehnoloogiat testitakse Stangelandi sõnul ka Jaapanis. “Nemad suutsid oma pilootprojekti raames süsinikku turvaliselt ladustada. Neil oli sel ajal ka tugev maavärin, mille järel tegid nad palju mõõtmisi ja said kinnitust, et maavärinast tingituna ei tekkinud ühtegi leket.”

“Muidugi on riske, kuid need on samad riskid, mida teame nafta- ja gaasitööstusest. Norral on ses osas mitmekümne aasta pikkune kogemus,” lisas Mustad.

Uuringute järgi on Norra ranniku lähistel asuvatesse reservuaaridesse hinnanguliselt võimalik ladustada 80 miljardit tonni süsihappegaasi, mis on võrdne Norra praeguse CO2 heitkoguste 1000 aasta tasemega.

 

Allikas: Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis
Loe kõiki NordenBladet´i “Eesti uudised & info” rubriigi artikleid SIIT