NordenBladet – Kui eelmisel aastal koroona algas, siis ma lausa rõõmustasin, et ei pea lapsi nii palju edasi-tagasi-siia-tänna vedama ja et saab hommikuti natuke kauem magada. Tundus, et ka koolitükid said kiiremini tehtud ning aeg kasulikumalt kasutatud.

Ent nüüd tunnen, et minul on piirid “viimase piiri peal”. Ma ei ole pedagoog ning ma ei armasta ka nii ülmäära lapsi. Viimast öeldut ei maksa muidugi sõna-sõnalt võtta ega üle reageerida – loomulikult ma armastan oma lapsi (kohe väga!), ent 24 h kahe teismelise lapsega olek ja nii aasta aega jutti mõjub laastavalt…. kõigile osapooltele.

Vanem tütar (14a) on koduõppel ning iseenesest on ta sellega rahul ja pigem talle isegi meeldib. Koolitükke antakse aga aina enam ning on tunda, et iseseisvalt ei saa ta aru näiteks keemiast. Lisaks on tunda, et laps on “suhtlemiskriisis”. Sotsiaalne suhtlus, mis tavaliselt koolis käies on, puudub, ning see mõjutab teismelist last tugevalt. On tunda ka, kuidas “kooli vaim” lapsel kaob. Esialgu tundus kõik lahe – päevad olid mõnusalt pikad, jõudis palju teha ning vaba aeg, mis muidu kulus õppimimisele jäi tal hobidele. Esmakordselt elus jäi tal aega TV vaatamisele…. aga annad kuradile näpu, too võtab terve käe! Algul üks film, siis teine, siis juba tundide kaupa seriaalid jne.. Nüüd on nii, et Netflixi vaadatakse isegi autos trenni või muusikakooli minnes. Ühesõnaga, sellest hetkest kui kadus distsipliin, kadus minu meelest tükike ka ambitsioonikust. Ma tõesti ei tea, kuidas seda mustrit murda saaksin… mõtlen sellele viimasel ajal iga viimne kui päev. Samas ei taha väga negatiivset nooti õhku jätta, sest üldiselt on ta oma tegevustes ikka väga tubli ja tegeleb isegi minu “temale etteseatud ambitsioonikuse tabelis” edukamalt kui enamus lapsi seda suudaks.

Veel raskem on noorema tütrega (12a). Ta on autist ning tema puhul teeb olukorra veel keerulisemaks see, et ta ei räägi kõigest. Juba koolivaheaeg oli tema jaoks pikk, ta hakkas rääkima, et tal pole sõpru. Ta muutus väga närviliseks, tagasi tulid märatsemised, mis olid aastaid kadunud. Ilma rohuta (Rispolept) ei saanud enam päevagi, veelgi enam, rohu annuseid tuli suurendada. Periood, mil ka nende kool koduõppel oli, oli lihtsalt õudne. Ta keeldus kodutööde tegemisest ning kuigi proovisin koos temaga lugeda ja töövihikuid täita, oli see asjatu. Mulle tundub, et see ja möödunud aasta on tal arengus justkui vahele jäänud. See teeb väga väga muret ja sellest on tuliselt kahju.

Mõlema lapse puhul mõjutab olukorda ka puberteet. Mitte et ma oma rasket tiineka iga ei mäletaks, hästi mäletan… vihkasin kõike ja kõiki, tundsin, et keegi mind ei mõista, usaldasin pimesi paari sõpra, raiskasin mõtetult aega ning kulutasin säraküünlana nii enda kui teiste närve. Aga see on ju minevik eks… no ja tere-tore, nüüd hakka seda draama-rallit oma lastega uuesti läbi tegema. No mitte kohe ei taha..haha 😀 Mina sain kodust ära minna (paar korda isegi jooksin kodust ära) aga koroonaaja lapsed peavad kodus istuma. See, et erinevad huvitegevused, kultuuriüritused jne nii piiratud on ja et inimesed on tavaelust kõrvaldatud, see häirib tervet maailma.

Aga ma ei taha olla see, kes tühja hädaldab ilma lahendust otsimata või pakkumata..
Mida saame ise teha, et see koroona-olukord lõppeks?

– Hoiame puhtust (desinfitseerime käsi) Loe lisaks: PIISKNAKKUSED levivad peamiselt käte kaudu – korralik kätepesu hoiab nakkused eemal! + ÕPETUS, kuidas õigesti käsi pesta
– Kanname maski
– Tugevdame tervist (toitume tervislikult, püüame olla positiivsed, kõnnime värskes õhus, veedame aega looduses).. See nõuanne teeb imesid! Mina olen tänu sellele kaotanud viimase ca pooleteise aastaga mitukümmend kilo!
– Läheme vaktsineerima
– Ei lähe ise haigena linna-tööle-poodi ega saada pooltõbiseid lapsi kooli-ringidesse
– Palvetame, täidame end usu, lootuse ja armastusega.. Ilma Kõige Kõrgema soovi ja otsuseta ei kuku isegi leht puult! See on jõud ja tarkus, mida alati tasub meeles pidada!

Nüüd paar sõna ka esmaspäevasest naistepäevast (08. märts)… See on minu jaoks selline poolkõva pidupäev. Ma nagu pean seda ja ei pea ka. Ma arvan, et naised vajavad iga päev tähelepanu, samuti mehed. Ma püüan elada nii, et iga päev on ainus ja kordumatu.. aga noh, ega see päris nii iga päev olla ei saa. Iga päev ei saa olla pidupäev, sest siis ei ole enam pidupäevi. Igavene “pidu” ei too õnne. On vaja, et mõni päev on erilisem kui teine, siis on mida oodata. Aga naistepäevast… Ma teen ise lihtsalt imehäid torte (kõige paremini kukuvad mul välja vahukoorega mandlisegused küpsisetordid), ent millegipärast just naistepäeval sööme alati poe torte. Mõnes mõttes on huvitav katsetada poe kondiitritooteid, sest tegelikult ajapikku on kaubanduses pakutavate tortide kvaliteet palju tõusnud. Võrdlen tänases postituses kahte maiust – Eesti pagari Kohupiimatorti (12 lõiku) ja Selveri köögi käsitööna valmistatud “Maasika-Kiivi kohupiimakorvikesi”. Ei tee pikka juttu.. võitja on Selveri Köök! Kuigi Eesti Pagar on enamasti hea kvaliteediga, oli tort  külmunud (ma kahtlustan, et külmutatud ja seejärel üles sulatatud), suhteliselt maitsetu ja midagiütlev. Viiepallisüsteemis kaks. Korvikestele annaks hindeks neli, mis poe toodangule hea hinne.

Meie naistepäeva toidugaleriid näete alljärgnevalt! Lisaks kahele ostetud magustoidule, värsketele Kreeka maasikatele ja mandariinidele tegin lõunaks ning õhtuks kartulisalatit, grillvorsikesi, värsket salatit ning kanakoteltte Tartu Mill´i 100% Täisterapasta “Fusilli” makaronidega. Lauakaunistuseks sain aga 7 imelist punast roosi! 🙂

Kallistan!



Loe ka minu eelnevaid blogipostitusi (kõik postitused on loetavad neljas keeles – eesti, soome, rootsi ja inglise keeles!) 🙂