NordenBladet – Ólavsøka on Fääri saarte aasta oodatuim rahvapidu ja ühtlasi rahvuspüha, mis koondab kahe päeva jooksul (28.–29. juulil) tuhandeid inimesi pealinna Tórshavni. Tänavad täituvad rahvariietes peredest ja sõpruskondadest, toimuvad spordi- ja kultuuriüritused ning linnas on tunda haruldast ühtsustunnet, mis on iseloomulik just saareriigile, kus „kõik tunnevad kõiki“.
Fääri keeles tervitatakse sel ajal rõõmsalt: “Góða Ólavsøku!” – “Head Ólavsøkat!”
Ajaloolised juured: püha Olav ja põhjamaine järjepidevus
Nimetus Ólavsøka tähendab sõna-sõnalt “püha Olavi öövalvet / valvust” (ladina keeles vigilia sancti Olavi) ning viitab Norra kuningale Olav Haraldsson II-le (fääri keeles Ólavur Halgi), kes hukkus Stiklestadi lahingus 1030. aastal. Pärast surma kanoniseeriti ta ning temast kujunes Norra kaitsepühak; tema kultus seostub ka kristluse kinnistumisega Norras ja seeläbi ajalooliselt ka Fääri saartel.
Keskaajal kuulusid Fääri saared Norra kuningriigi mõjusfääri ning Norra Olsoki traditsioon (püha Olavi päev) säilis saartel sajandite vältel, kujunedes tänapäeval rahvuspühaks ja rahvuslikuks suvefestivaliks.
Pidupäevadel tuuakse lauale ka spetsiaalne Fääri vinnutatud lambaliha – Skerpikjøt. (NordenBladet)
Kahepäevane pidu: kuidas Ólavsøka kulgeb
Ólavsøka on sisult kahepäevane: pidustused käivituvad 28. juulil ja kulmineeruvad 29. juulil, mil tähistatakse ka ametlikku rahvuspüha. Suur osa sündmustest toimub Tórshavnis – see on aeg, mil paljud fäärlased tulevad teistelt saartelt pealinna “rahvaga kokku saama”.
28. juuli: avamine ja spordipidu
Pidustuste avamisel liigub linnas pidulik rongkäik, milles võivad osaleda sportlased, linnavalitsuse esindajad, puhkpilliorkester ja ratsanikud; rongkäik lõpeb parlamendi väljaku (Tinghúsvøllurin) juures, kus peetakse kõne ja kuulutatakse Ólavsøka ametlikult avatuks.
Spordi keskseks sümboliks on meresõudmine – Fääri “rahvussport”. Just Ólavsøkal peetakse traditsiooniliste fääri paatidega sõudmise finaalvõistlusi, mis on aasta tähtsündmus nii sportlastele kui pealtvaatajatele.
Lisaks kuuluvad programmi mitmesugused jooksu- ja rahvaspordiüritused (nt Ólavsøka jooks).
29. juuli: Løgtingi pidulik avamine ja riiklik mõõde
Ólavsøka teine päev kannab tugevat institutsionaalset tähendust: see märgib Fääri parlamendi (Løgtingið) pidulikku avamist, traditsiooni, mida on seostatud sajanditepikkuse järjepidevusega (ajaloolise päritoluga viikingiajast).
Ametlik programm hõlmab rongkäiku, kus parlamendiliikmed, valitsuse esindajad, vaimulikud ja teised ametikandjad suunduvad Tórshavni katedraali jumalateenistusele ning seejärel tagasi parlamendihoone juurde, kus toimuvad koori- ja muusikaetteasted. Løgtingi avamine algab 29. juuli hommikul (allikates märgitud kell 11). Päeva keskne osa on ka peaministri (Løgmaður) aastakõne parlamendile ja rahvale.
Traditsioonid ja sümbolid: rahvariided, tants ja ühislaul
Rahvariie kui identiteedi kandja
Ólavsøka visuaalselt äratuntavaim tunnus on Fääri rahvariie (Føroysk klæði). Seda kantakse pidupäevadel, pulmade ja festivalide ajal, kuid just Ólavsøkal muutub rahvariie kogu linna läbivaks “avalduseks”: see on uhkus oma päritolu üle ja nähtav side esivanemate käsitöö ning pärandiga.
Kett-tants ja ballaadid (kvæði)
Pidustuste kultuuriline süda on fääri kett-tants koos vanade ballaadide ja ühislaulmisega. Tants on kogukondlik – ringis saavad osaleda eri vanuses inimesed ning sageli peetakse tantsu Tórshavni teatrimajas (Sjónleikarhúsið).
Kesköölaul – pidustuste finaal
Ólavsøka kulmineerub 29. juuli südaööl Tórshavni väljakul toimuva ühislaulmisega (Midnáttarsangurin – “kesköölaul”), kus rahvas koguneb laulma nii vanu kui uusi fääri laule ja ballaade ning tantsitakse kett-tantsu. See on emotsionaalne lõppakord, mis rõhutab traditsiooni järjepidevust ja kogukonna sidet.
Mida Ólavsøka fäärlastele tähendab
Ólavsøka tähendus ulatub kaugemale “suvepeost”. See on korraga:
-
ajalooline mälupäev, mis seob saared Põhjala kristluse ja püha Olavi pärimusega;
-
riiklik rituaal, sest Løgtingi pidulik avamine teeb rahvuspühast osa Fääri poliitilisest ja institutsionaalsest identiteedist;
-
kultuuriline enesekinnitus, kus rahvariie, tants, ballaadid, kunst ja muusika ei ole “folkloristika”, vaid elav praktika;
-
kogukondlik kokkutulek, mil saarte killustatust (geograafiliselt ja logistiliselt) tasakaalustab ühine ruum, ühised laulud ja ühised kombed.
Just seepärast tajutakse Ólavsøkat Fääri saartel mitte ainult kalendripühana, vaid identiteeti “kokku siduva” hetkena – ajana, mil ajalugu, keel, kombed ja tänapäevane riiklik elu kohtuvad ühel tänaval, ühe rongkäigu rütmis ja ühe kesköölaulu refräänis.
Avafoto on illustreeriv: NordenBladet
Fääri saarte info ja uudised eesti keeles