NordenBladet – Juhuslikult, kui seda postitust alustan, kõlab laupäevases Vikerraadios uusversioon kultuslaulust „Maa tuleb täita lastega”. Peale valmistamiskäsu võinuks laululooja anda ka kasutusjuhendi, st kuidas lastega peale hakata, kui Maa on nendega täidetud. Sest see juba on seda, oh koledust, millisel määral.

Fakt: Maa on lastega täidetud. Eestit ei saa siin vaadelda eraldi kontekstis. Ühiskonnal ei jäägi muud üle, kui üksnes vananeda osata. Vananemine algab sünnimomendist. Vabakasvatuse algne õilis idee on asendunud kasvatamatute ideetusega.

Küsimus on selles, keda me vajame, et ei süveneks tööpuudus ja sellest tulenevad kuriteod. Lastetoetustest elutsejaid vanemaid, kellele iga lisalaps annab ka sahtlitäie lisaülbust. Suurem toetus riigilt täiendab asotsiaalide lastevoodeid. Me ei vaja alkohoolikute närbunud järglasi, vaid tippspetsialiste, kvalifitseeritud tööjõudu, keda kahe joomari usin koostöö meile kuidagi lisaks ei saa tuua.

Miks meil teiselt poolt vohab tööjõupuudus ka kaubandussektoris ning endiselt pole niskust saanud õpetajatepõlv? Siin on põhjuseks lisaks ebainimlikult pikkadele tööpäevadele ka lapsed. Eesti populaarseima blogi autor, veidi ebamehelikult oma lastemähkmesisu rahvale demonstreerija, kirjutas kord, et temal ei ole kombeks avalikus kohas oma Noorhärral keelata oma tundeid vaos hoida, teisisõnu lubada kisada täiest kõrist. Kindlasti mitte valust, vaid jonnist. Kas mingid närvikiudude kimpudest koosnevat nööritaolist moodustuvat ei või leiduda ka 12tundi poekassas istuva või 9tunnise tööpäeva järel kaupluse- või koolitöötaja kehas?

Psüühikahäireid lastel loomulikult esineb (siingi kirjutab üks niisugune), ja on tervitatav, et teadlased neid avastavad. Kuid lapsevanemad neid LEIUTAVAD ning igale röögatusele leitakse õigustus. Paljud häired on sotsiaalvõrgustikes juba uhkuseasi, märksa rohkem armastavad emmed esile tuua oma laste pretensioone (vastumeelsust punast värvi toitude vastu) kui näiteks kiituskirju koolist või spordivõistlustel võidetud karikate-tiitlite fotosid.

Kõige agaramad lastekaitsjad on varmad kaitsma lapsi seal, kus seda vajadust pole, jättes kohale tulemata sinna, kus selleks häda kisendab. Üks näide minu poolt: suvel tekitas palju poleemikat teema, kas lapsed tohivad tegeleda ajalehemüügiga või on see töö (mis on sajandeid vana amet) nüüd järsku lastele enam mittejõukohane. Sama on nt põllutööga. Milline on arsti arvamus: kas 10aastasele lapsele on tervislikum mõni tund päevas rohimist-kõplamist põllul ja ajalehemüük või vanemate poolt täissuitsetatud korteris kinniistumine, kui väljas särab 28kraadine päike ja teenimata jääb seegi sent, mille tooks jõukohane töö? Igal perel pole suvekodu ega võimalusi reisideks.

Kes ei muutuks uhkeks, kui temast räägitakse. Kui tema lõust koguni ajaleheesiküljele trükitakse, juures tekst „8aastane rusikakangelase antud hoobid viisid klassivenna kolmeks nädalaks haiglasse”. Sosinal rääkivatele psühholoogidele antakse raadios üsna sageli sõna, iga õppeaasta alguses sõlmitakse koolirahu ja, mine tea, peetakse mõnel pool kiusamisvabu päevigi, et siis järgmisel päeval uue hooga alata.

Mis koolipsühholoogi puutub, siis meenutab see ohtlikult endise riigikorra aegu ametis olnud partorgi tööd – ta on end mugavalt ära seadnud, ta suu on võimeline tegema suure riigikorra.

Meil räägitakse toetustest vaestele ja pensonäridele. Keegi ei julge välja öelda tõtt. Kõige suurem toetus lastetu või normaallapselise taskust tuleb koolilapsele. Õpetajad ei tee tööd tasuta, tasulisele haridusele on võimalus, tasuta haridusele õigus igal lapsel. Kellegi vahenditest puhastatakse ka laste sodimused majaseintelt, kellegi raha läheb purustatud närvidega koolikaaslaste ja katkiväänatud kassijalgade raviks. Lastele makstakse põhjendamatuid toetusi, erilist tuge vajavad häirega lapsed, keda sigineb järjest enam. Meenutades taas oma lapsepõlve, siis ei saanud mind üksinda kasvatav vanem mingit toetust, sest tormiliselt arenev ENSV vajas terveid kodanikke, mitte veidrikke, kelle kohta diagnoosi panekul spetsialistidki hätta võisid jääda. Mõni kõige haigem seksihull soovib EW ja ENSV eeskujul koguni taaskehtestada maksu lastetutele, neile, kes last ehk väga sooviksid, ent kel enne hakkab tööle pea kui piibunõel.

Isiklikult leian, et eesti rahva paljunemisel puudub mõte, kui välja sureb meie kultuur. Suuri samme on juba astutud. Iga kodanik peaks aasta lõpul (aeg, mis peagi käes on) küünaldega ehitud lauale laduma tänavu avaldatud raamatu, tooma varjust välja maalikunstiteose või esitama romantilisel jõuluõhtul suurema helitöö, mille ta on lõppeval 2017. aastal valmis saanud, mille pealt tasunud riigile 20% tulumaksu. Kui tal seda esitada pole, olgu olemas vähemalt tasemel aruanne kunstinäituste, harivate teatrilavastuste ja kirjandussündmuste kohta. Selle esitamata jätmisel tuleb kodanikul uue aasta avanguks tasuda matslusemaks.

Ma ei leia, et tänaste laste elu oleks kerge, ma ei eita ega imesta koolikatsete pingete ega sellele järgneva aastatepikkuse koolistressi üle. Elu on tõepoolest karm, kuid selle annaks korraldada teisiti. Näiteks pole ma kohanud ühtki last (ega valimisloosungit!), kes kuulutaks: „Pidin tõesti olema tubli, et suutsin füüsikaolümpiaadil alistada nii tugeva konkurendi kui seda mu pinginaaber!” Kiusamist ei andesta ükski häire, mille psühholoog ikka leiab või leiutab, jättes märkamata kiusatava oma. Sestap küsimus: kas füüsilise karistustamise õigus koolidesse tagasi?

See on midagi, millele annan raudkindla jaatuse. Vaid hoiatus iga klassi sisekorraeeskirjas ning vemmal õpetaja laual välistab „laste seas ju nii loomulikud, mõne arvates koguni armsad nääklused”.

Minu lapsepõlv, mis pole mäletamatus minevikus, tähendas 13tunniseid päevi lasteaias ning selle järel tundidepikkust tunglemist poejärjekordades (esimene tund sellest kulus tavaliselt ostukorvi ootamisele). Mulle õpetati vanainimestele istekohta pakkuma ja mõnes kohas eelisjärjekorda. Me polnud vaesed, ent kõike oli keeruline saada, kui välja ilmus mu ärimehest isa soome kompvekkidega, õpetati mind neid alati esmajoones vanaemale pakkuma.

Vist just selle rikutud kasvatuse tõttu oleks mul siiras häbi minna tipptunnil ostukeskusesse nelja kriiskava põnniga ja trügida oma õllepurkide, sigaretiplokkide, mähkme- ja kondoomipakkide, legokomplektide ja lõputu väiksema pudiga mööda karkude või käimisraami najal seisvatest pensionärihordidest, kes on elutööga makstud maksudega tänase põlvkonna üldse üles kasvatanud.

Arvamusloo autor: Erlend Ferdinand Vennola
Avafoto: Prisma pood  (Erlend Ferdinand Vennola)