NordenBladet —

Austatud Riigikogu!

Austatud president Kersti Kaljulaid! Mul on siiralt hea meel, et olete otsustanud hoida president Lennart Meri, Arnold Rüütli ja Toomas Hendrik Ilvese poolt loodud ja kantud tava, et Riigikogu esimesel sügisistungil osaleb ja esineb ka Eesti Vabariigi president.

Austatud Vabariigi Valitsus! Põhiseaduslikud institutsioonid, lugupeetud suursaadikud! Head inimesed siin kodus ja mujal maailmas!

Kuigi mu muu jutt tuleb tavapäraselt töine, siis lubage alustada kiitmisest. Üks oluline tähtpäev meie elus möödus minu meelest kuidagi liiga vaikselt. Paar sõna Eesti Vabariigi parimast seadusest. Riigikogu esimehe ametis taban end paratamatult olukorras, kus kipun meid teiste saatusekaaslastega võrdlema: kus ja miks on läinud midagi hästi või, siis vastupidi, halvasti ja tuleb ümber teha. Ja juhul, kui Eestis on mingil põhjusel elu paremini edenenud, otsin ma vastust küsimusele „miks?“ ja jõuan ikka ja jälle ühe ja sama seaduseni. See seadus on Eesti Vabariigi põhiseadus, mille rahvas 28. juunil 1992. aastal ülekaalukalt heaks kiitis. Lugupeetud Põhiseadusliku Assamblee liikmed! Tänan teidEesti Vabariigi kodanikuna eelkõige, selle töö eest, mida te nüüd siis üle 25 aasta tagasi tegite. Tänan teid inimeste õiguste ja vabaduste austamise, eesti keele ja kultuuri hoidmise ja arendamise, avatud maailmale sobiva parlamentaarse riigikorra, ühiskonna ootustele vastava valimissüsteemi põhialuste ja põhiseaduse täitmise tasakaalustatud järelevalve eest. Tõele au andes oleks mõne teise ja ka kindlasti demokraatliku põhiseaduse järgi toimetades poliitikute elu olnud lihtsam. Seda võimalust te järeltulijatele ei andnud, ja õigesti tegite.

Aga miski, mis on inimese korraldatud, pole igavene ja kui midagi saab teha paremini, siis tulebki nii käituda. Seetõttu räägime täna, mitte veel küll eriti valjusti, vajadusest riiki reformida. See on kindlasti vajalik, kuid seejuures ärgem unustagem küsida, mis on muudatuste eesmärk. Miks me üht või teist muudatust teeme? Mida võidamemida kaotame? Kindlasti ei tohiks me endale lubada kaotusi või isegi riske suuruses, mille nimeks demokraatia. Ma usun, et me kõik soovime elada enesega toime tulevate inimeste riigis. Ilma demokraatiata sellist riiki luua pole võimalik. Luban endale siinkohal teemaarendust.

Olevat oluline, ja ma ei häbene sellest siinkohal rääkida, kui mitu liiget tulevikus Riigikogus on. See on väga konkreetne ja populaarne teema, kõigile arusaadav. Riiki paraku eriti „odavamaks“ ei tee, aga olevat märgilise tähendusega.

Riigikogu kui demokraatlikult valitud ja ühiskonnas tasakaalu otsiva suuruse juures, on minu meelest tähtsam hoopis üks teine number. Mitu maailmavaadet või siis erakonda võiks siin valijate tahtel olla? Neli, head kolleegid, oli minu meelest liiga vähe, kolm oleks viimane piir, kaks aga kuristiku serval seismine, mille puhul järjepidevat riigi juhtimist ei ole eriti võimalik uskuda. Viie protsendi valijate toetus ei jäta täna kedagi rahva poolt valitud kogust välja. Tõsi, küll ehk vaid viis kohta, aga ikkagi. Kuid mida suudaks siin korda saata näiteks kahe liikmega fraktsioon?

Või siis teine näide. Väidetavalt ei olevat meie peaministritel küllalt võimu. Peavad hoidma võimuliidus kodurahu ja sobitama eri arusaamu. Minu arvates on kõik meie peaministrid sellega hakkama saanud. Kui nüüd anda peaministrile võimalus kabinetist hooga üle sõita, siis on tulemus kergelt ennustatav. Kui meil täna on Riigikogu ühe koosseisu ajal keskmisena kaks koalitsiooni, siis suuremate volitustega peaministri korral vähemalt neli. Siinkohal küsimus: kas pidev valitsuskriisist järgmisesse triivimine pole mitte oht demokraatiale? sest valijatel saab sellest ühel päeval villand. Ajalugu peaks meid olema õpetanud, et tüdimus parlamentarismist võib viia ühel päeval hääletu alistumiseni.

Andkem au meie eelkäijate tööle ka põhiseaduslikkuse järelevalve asjus. Inseneride keeles öelduna: see masin töötab ja hästi töötab. Kõik presidendid ja õiguskantslerid on lähtunud oma volitustest, kohtuvõim Eestis on sõltumatu. Nii peabki olema. Ma ei näe vajadust vähendada rahva poolt valitud parlamendi võimu, luues selle juurde ükskõik kelle palvel kõiki seaduseid ja otsuseid kinnitava teise koja, mida rahvas ei vali ja mida sellepärast nimetatakse põhiseaduskohtuks.

Ehk siis riiki reformides ei tohi kaotajaks olla demokraatia ja kõrgeima võimu ehk valijate otsustusõigus.

Kutsun teid, head kolleegid Riigikogus, mõtlema riigireformi käigus ka Riigikogu töö korraldusele. Näiteks, kas meie komisjonide arv on ikka see, mis olema peaks? Kas teid ei häiri, et loomulik soov parlamentaarset debatti pidada saab meil täiskogus võimalikuks siis, kui veidi nupukamalt kasutada Riigikogu järelevalve õigusi? Muud võimalust kui arupärimine esmaspäeval meie tänane kodukord suurt ei annagi. Või miks jäävad õiguskantsleri poolt tehtud ettepanekud, millega täiskogu on vaat et üksmeelselt nõustunud, meil kuskile kännu taha kinni? Sest ootame eelnõu kui sellist valitsusest. Parlamentaarses riigis võiks need eelnõud sündida siin majas suurema mureta.

Riigireform saab edukaks siis, kui me otsime vastust küsimusele, kuidas võim saaks olla kaasaegsem ja avatum. Kui me otsime vastust küsimusele, kuidas olla odavam või otstarbekam, siis me võime ju kuskil õnnestuda, aga samas ka näppu lõigata. Valusalt lõigata.

Aga eks järgnevate kuude jooksul annavad meie tööle siin saalis eelkõige särtsu ja särinat oktoobris toimuvad kohalikud valimised Ja ka nende valimiste tulemused. Teile kõigile edu soovides julgen meelde tuletada, et kohalikku volikokku valituks saades ei tule teile rRiigikogu töös mingit hinnaalandust. Seetõttu mõelge hoolega, kas te valituks osutudes suudate ikka kahte kohustust täita. Ehk on õigem teha siinkohal valikuid. Ma ei näe küll põhjust häbeneda, kui kohalikus volikogus keegi alustab tööd ja tegevust alles peale Riigikogu volituste lõppu. Sest kandideerimata ja valituks osutumata sinna ju ei peagi saama. Kahjuks on seoses haldusreformiga veel üleval küsimärke ning ootame Riigikohtu arusaamu. Siinkohal tuleb tõdeda, et ka valitsuse otsused sundliitmiste asjus valasid pigem õli tulle, kui võtsid pingeid maha. Aga Riigikohtu otsus tuleb kindlasti aus ja õiglane.

Austatud president! Ma poleks enda vastu aus, kui ma seda teemat ei puudutaks. Riigikogu langetab kindlasti ka otsuse välja kuulutamata jäänud magusamaksu seaduse kohta. Ma ei tea täna ja ei oska ka ennustada, milline see otsus saab olema. Küll aga pean ma oma kohustuseks siin ja täna selgitada, et nii mitmegi seaduse osas, mis juba kehtivad, on erinevate tingimuste kehtestamisel Riigikogu lähtunud seisukohast, et kaubamaja on kaubamaja ja laev on laev ja seejuures mitte kaubamaja. Võib-olla on see seisukoht olnud ekslik, aga loodetavasti me jõuame ühisele arusaamisele.

Head inimesed! Ma loodan, et ühiskonnas suurenev arusaam sellest, et kooseluseadus ei kiusa ega ahista mitte kedagi, ka mitte kuidagi neid inimesi, kellele seda seadust vaja pole, jõuab pikkamööda ka siia saali. Ehk siis suudame ka rakendusaktid vastu võtta.

Austatud suursaadikud! Sõltumata sellest, millised on meie valitsusliidud, on Eesti rahvusvahelise koostöö kindel toetaja ja liitlaskohustuste täitja. See minu poolt teile korduvalt öeldud veendumus põhineb teadmisel, et valijad lihtsalt ei vali teist moodi mõtlevat parlamendi koosseisu. Nii oli, on ja jääb. Kuidas meil Euroopa Liidu eesistumine korda läks, ütlete hiljem mulle teie. Aga ka parlament teeb siinkohal oma parima.

Head Riigikogu liikmed! Eesti Vabariik saab varsti saja-aastaseks. Teid tundes ma usun, et see teadmine toob teis eelkõige kaasa töömeeleolu. Sest juba Tammsaare tunnistas, et muidu pole ka armastust.

Avafoto: Riigikogu sügisistungjärgu avaistung, Eiki Nestor (Erik Peinar/ Riigikogu fotoarhiiv)
Allikas: Eesti Riigikogu