NordenBladet – Kohtureformi ümber käiv jutt on olnud majast ja masinast — kuidas kohtuid liita, digitaliseerida, automatiseerida. Meelis Niinepuu raputab sellelt läike maha ja ütleb, et kui süsteem premeerib jätkuvalt venitamist ja vassinõkse, ei tee ükski uus struktuur õigust kiiremaks ega ausamaks. Tema ERR-i arvamuslugu torkab täpselt sinna, kus valus: advokaaditöö mõõdupuuks on liiga tihti „kavalus”, mitte professionaalsus ja eetika.
Niinepuu maalib lakmustesti läbi pärimiskaasuse: kui nõrgem pool (näiteks alaealised) jääb kohtus venitamistaktika alla, on süsteem valesti häälestatud. Ta kirjeldab, kuidas ülekoormatud kohtud nihutavad iga ärajäänud istungi pool aastat edasi — ja nii „tasustataksegi” venitajaid, mitte neid, kes asja ära lahendaks. Selle kultuuri tuum on tema sõnul valetamise normaliseerumine ja kinniste menetluste kergekäeline taotlemine: ilma avaliku pilguta taandub õiglus rahakottide vastupidavuse mõõduvõtuks. „Kohtu autoriteet ei taastu enne, kui süsteem näitab, et tõde on tähtsam kui taktika.”
Lahendusena ei paku ta järjekordset „suurt masinat”, vaid mängureeglite muutust: selgete ja nõrku puudutavate vaidluste kiirrada, päriselt tuntavad sanktsioonid venitamise eest, valele nulltolerants ning kohtuniku aktiivne protsessijuhtimine — nagu Inglismaal või Saksamaal, kus venitus ei ole „taktika”, vaid rikkumine.
Point on lihtne: kui tasu kavaluse eest kaob, kaob ka motivatsioon seda harrastada; siis töötavad ka reformid, mis juba paberil on.
Kes on mees kriitika taga?
Niinepuu on ettevõtja ja konsultatsioonifirma Civitta/Innopolise asutajapartner, aastaid tegev arendus- ja taristuprojektide juures. 2025. aastal jõudis ta ise kohtusaalidesse vaidluses endise äripartneri Riivo Antoniga; suve lõpuks kajastas Äripäev, et tüli lõppes lahkuminekuga. Ehk teab ta köögipoolt liiga hästi, et uskuda, nagu parandaks õiguskultuuri lihtsalt uus infosüsteem.
Niinepuu loos on üks lause, mis võiks jääda ukse kohale igas kohtumajas ja büroos: „Õigus ei peaks olema kavaluse kunst vaid õigluse kunst.” Kui selle ümber ehitada reeglid ja vastutus, on kohtureformist kasu; kui mitte, jääb ta meie ajastu kõige nutikamaks, kuid tühjaks žestiks.
Niinepuu sõnum on lihtne:
ükski kohtureform (kohtute ühendamine, uued IT-süsteemid, tehisaru) ei tee õigusemõistmist kiiremaks ega õiglasemaks, kui süsteem jätkab menetluskavaluse ja venitamise premeerimist.
Mida Niinepuu ta välja pakub:
1. Kiirmenetlus selgetele ja nõrku puudutavatele kaasustele (nt alaealiste sundosa) – lahendus 3–6 kuuga.
2. Reaalsed sanktsioonid venitamise eest – põhjendamatud taotlused kõrvale ja kulud venitajale.
3. Nulltolerants valeväidetele – trahv + teade advokatuurile.
4. Kohtunik juhib protsessi, mitte pooled – varajane ajakava, tähtaegadest kinnipidamine, viivituste karistus (eeskujud: Inglismaa, Saksamaa, Rootsi).
Avafoto: Meelis Niinepuu (Erakogu)