NordenBladet – Eesti iseseisvuspäeva ajalugu algas 24. veebruaril 1918, mil anti välja “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele,” mis kuulutas välja Eesti iseseisvuse. Manifest on Eesti Vabariigi sünnidokument ja üks rahvuse tähtsamaid ajaloolisi tekste. See pandi kokku keerulisel ajal, kui maailm oli I maailmasõja keerises ja Venemaa keisririik oli kokku varisemas.
Ajalooline taust – tee iseseisvusele
20. sajandi algus oli Baltikumi ja kogu Euroopa jaoks murranguline aeg. Venemaa keisririigi lagunemise taustal tekkis Eestis rahvuslik liikumine. Rahvusliku liikumise eesmärgiks oli saavutada suurem autonoomia ja hiljem ka iseseisvus. 1917. aastal toimunud Veebruarirevolutsioon Venemaal andis Eestile esimest korda lootuse ise otsustada oma tuleviku üle, ning sama aasta aprillis lubatigi Eestile autonoomiat, luues Eestimaa Kubermangu, kus eestlased said esmakordselt rohkem poliitilisi õigusi.
21. aasta oktoobris haarasid bolševikud Venemaal võimu ja kuulutasid välja Nõukogude Venemaa, mis tõi kaasa uue ebastabiilsuse laine. Eesti, nähes võimalust iseseisvuseks, hakkas liikuma sõltumatuse suunas. 1917. aasta lõpus ja 1918. aasta alguses oli iseseisvuse idee juba laialt levinud, ning Eesti Maapäev ehk kohalik ajutine parlament, mis oli rahva esinduskogu, võttis iseseisvumise teemal vastu otsuseid.
Manifest kõigile Eestimaa rahvastele
24. veebruaril 1918 andis Eesti Päästekomitee – Konstantin Pätsi, Jüri Vilmsi ja Konstantin Koniku juhtimisel – Tallinnas välja “Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele”. Tekst avaldati algselt Tallinnas Pärnu maantee Postimehe trükikojas. Manifest kuulutati 23. veebruari õhtul pidulikult ette Pärnus, Endla teatri rõdult, kus rahvahulk kogunes kuulama esimesi sõnu Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamise kohta.
Manifestis kuulutati Eesti rahvas iseseisvaks ja kinnitati, et Eesti Vabariik on sõltumatu demokraatlik riik, mis kaitseb oma kodanike õigusi ja tagab neile vabaduse ning õiguse ise oma saatuse üle otsustada. Oluline oli manifesti rahumeelne toon, mis püüdis rõhutada õiglust, võrdsust ja iga rahvuse õigust oma kodumaale ja iseseisvusele. Manifest kinnitas, et Eesti Vabariik seab rahva heaolu ja õigluse kõige keskmesse, lubades seadusandlikku võimu rahva valitud esindajatele ning vabadust ja õigusi kõigile oma elanikele.
Eesti iseseisvuspäeva tähendus
Kuigi Eesti kuulutas iseseisvuse välja 24. veebruaril, ei järgnenud sellele kohe rahulik iseseisvus. Paar päeva hiljem okupeerisid saksa väed Eesti ja Eesti Vabadussõda pidi alles algama. Kuid 24. veebruar jääb Eesti iseseisvuspäevaks, sest see on päev, mil Eesti rahvas ja juhtkond võtsid vastu otsuse ise otsustada oma riigi saatuse üle.
Eesti pole alati saanud oma sünnipäeva tähistada. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1918. aastal tähistati Vabariigi aastapäeva esimestel aastatel vabalt, kuid see muutus Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõja ajal.
1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti ning seejärel keelati Eesti iseseisvuse ametlik tähistamine, samuti sinimustvalge lipu heiskamine. Iseseisvuspäeva tähistamine oli okupatsiooni aastatel keelatud ja Eesti Vabariigi sümbolite kasutamine rangelt kontrollitud ja karistatav. Samuti ei tähistatud iseseisvuspäeva Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944.
Iseseisvuspäeva tähistamine ja sinimustvalge lipu ametlik heiskamine taastati alles pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal. Sellest ajast alates on 24. veebruaril peetud Eesti Vabariigi sünnipäeva ja ametlikku riiklikku lipupäeva, mil sinimustvalged lipud heisatakse üle kogu Eesti.
Avafoto: NordenBladet