NordenBladet — Vaesus mõjub sarnaselt pideva kiirustamisega: pole võimalik mõelda toidu tervislikkuse peale, pole jaksu, et koristada ja reageerida laste väikestele muredele.

Soome vaene mees Jouni Kylmälä räägib oma elust vaesena. Ta on kõrgelt haritud spetsialist ja tal oli hea töö, aga siis tuli koondamine ja ta jäi töötuks. Ta räägib, kuidas jääb vahel mitmeks päevaks koduseinte vahele ja teda valdab suur väsimus ning masendus, vahendab Helsingin Sanomat.

Pikk vaesuses veedetud aeg on teinud Kylmäläst vaesuse-ala asjatundja. Ta toob näite Minna Canthi novellist Vaene maa, kus prouad imestavad, miks vaesed inimesed on nii räpased, kui vesi ei maksa ju midagi. Aga kui mure on suur, siis pole lihtsalt jõudu. Kylmälä teab omast kogemusest, mida see tähendab, kui ei jaksa.

Soomes on viimasel ajal hakatud rohkem tegelema vaesuse teemaga. Kas see suurendab inimese leidlikkust, nagu mõnel pool väidetakse, või viib inimese veel suuremasse masendusse. Kas vaesus muudab inimese nutikamaks ja loovamaks?

Kui varem on uuritud, kuidas vaesusse suhtutakse, siis nüüd uuritakse, mida vaesus inimesega teeb. Seda on oluline teada, sest nõnda suudavad otsustajad teha paremaid otsuseid. See võib aidata mõista näiteks töötute olukorda.

Vaeste puhul räägitakse üha rohkem nappusest. Kui keskklassi inimesel on puudus ajast, on kiire ja see tekitab stressi, siis vaesel inimesel tekitab rahapuudus samamoodi stressi, mis tuleb üksindusest, haigustest ja näiteks ülekaalust.

Erinevalt aga kiirustamisega seotud stressist ei saa rahapuuduse puhul aega maha võtta ja puhata.

Nii nagu tavalise stressi puhul, keskendub ka rahapuuduses inimene vaid ühele asjale ja kõik muu jääb tahaplaanile. Nappus on inimesele suur koorem, mistõttu inimese vaimne võimekus väheneb. Inimene tunneb end rumalana, asjad kaovad ja inimene hakkab unustama. On kindlaks tehtud, et puuduses inimese IQ-tase langeb. Lisandub paaniline laenamine, kiirlaenud, mis ajavad inimene üha suurematesse võlgadesse ja viletsusse. Loodetakse, et võlad makstakse tagasi, kui läheb paremaks, aga tavaliselt seda aega kunagi ei tule. Puuduses inimene teeb rohkem valesid otsuseid. Puuduses inimene ei suuda olla lastele piisavalt hea vanem, lastele antud nõuanded pole kohased, lapsi ei jaksata kuulata ja neile söödetakse kiirtoitu. Samamoodi toimivad ka kiirustavad vanemad.

Kui aga kiirustavad vanemad saavad võtta aja maha, siis puuduses vanemad oma puuduses vahet sisse teha ei saa.

Puudust on uuritud pärast teist ilmasõda, kui USA tahtis Euroopasse abi saata. Enne seda uuriti, kuidas seda kõige paremini teha. Selleks tegid 36 inimest end kunstlikult vaeseks. Ja mis juhtus? Kogu tähelepanu oli suunatud toidule. Testgrupi liikmed hakkasid lugema retseptiraamatuid ja unistasid söögikohtade avamisest. Nagu on vana ütlemine: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

Kas see pole siis hea, kui puudusest sündisid uued ideed? Puudus aitab uusi ideid genereerida vaid lühiajaliselt, räägib puudust uurinud teadlane Markus Kanerva. Aga tuleb silmas pidada, et sel on ka kõrvalmõjud, kuna kõik muu jääb tahaplaanile.

Jouni Kylmälä kuulub vaesuse peamisse riskigruppi: üksik lahutanud mees. Seljataga on kaks pikka abielu, kust tal on neli poega. Lahutus mõjub alati halvasti ja üksi elamine on kallis.

Mehele on pere tähtis ja üksi olek muudab ta nukraks. Tal tekib tunne, et on ise kõiges süüdi. Koos teiste puudust kannatavatega saab sellest üle – tuleb teadmine, et sa pole üksi. Soomes käivad koos puudustkannatajate grupid, Euroopas tegutseb vaeste võrgustik The European Anti-Poverty Network.

Kylmälä jaoks on sellest küll abi, aga mitte täielikult. Vahetevahel võtavad temaga ühendust endised kolleegid ja kutsuvad konverentsile, lubavad isegi sõidu kinni maksta. Siis aga hakkab ta mõtlema, et kas tahaks kohtuda inimestega, kes seal mõnulevad.

Soomes on iseseisvuse ajal olnud kaks nälja-aega. Üks oli vahetult pärast kodusõda, mil inimestel polnud tööd, süüa ega raha. See oli absoluutne vaesus. 1930ndate majanduskriisi ajal toitu oli, aga polnud tööd ja raha. Rahatud otsisid tööd ja kerjasid. Sõja ajal kogeti kohati nälga, 1942. aasta vangilaagrites, vaimuhaiglates ja hooldekodudes surdi nälga. 1990ndate kriisi ajal tekkisid leivajärjekorrad, mis tegutsevad tänaseni.

Aastatega on puuduse sisu muutunud. Kui veel 1940ndatel aastatel oli kõige kallim asi toit, siis nüüd on see eluase. Elukoht on nagu lõks, mis neelab kogu raha. Toiduretseptidest pole palju abi, kui kogu raha kulub elamise peale. See viib nii tähelepanu kui jaksu. Tänapäeva vaesuse puhul pole nutikusestki abi, kui küsimus on eluasemes – sel pole alternatiivi.

Soomlane Jouni Kylmälä elab puuduses, aga ta pole näljas. Seda kutsutakse suhteliseks vaesuseks. See tähendab, et kui varem oli ta helde – viis kingiks lilli ja asju, siis nüüd toob ta oma keedetud moosi või suppi. Vaesus ei paista eriti välja, kuna ta kannab rõivaid, mis on soetatud headel aegadel. Ainult naeratusest on näha, et midagi on puudu – tal on eest üks hammas ära.

Kylmälä arvates tuleks vaestesse suhtuda rohkem individuaalselt, kuna kõik juhtumid on erinevad. Lisaks pole ükski inimene ainult vaene – tal on ka mingid rikkused. Näiteks mingid erilised teadmised või kogemused, haridus, suhtevõrgustik, millest võib abi olla. Kylmälä jaoks oli probleemiks tema iga, aga plussiks oli töökogemus ja huumorisoon.

Vasete hulgas on kõige raskemas olukorras need, kes ei näe väljapääsu – nagu pikaajalised töötud. Paremini kohanevad need, kelle jaoks on vaesus vabatahtlik valik. Seda kutsutakse loovaks kohanemiseks olukorraga, kus häbi muudetakse positiivseks tundeks. Olukorda hõlbustab see, kui ümber on teisi samasuguseid inimesi. Jõudu annab normidele vastu võitlemine, mässamine, see aitab säilitada oma identiteeti ja luua midagi uut. Siis on võimalik kogeda isegi vabadust.

Mõni keskklassi esindaja võib mõelda, miks pikaajaline töötu ei käi marjul. Aga töötu mõtleb, et selle eest võidakse karistada ja toetusi ära võtta. Aeg ei tähenda seega alati vabadust. Inimesed võrdlevad pikaajalist töötust vangipõlvega. Vaesust kirjeldatakse sageli kui ämblikuvõrku, millest ei pääse välja.

Vaesuse puhul on kõige tähtsam oma tegutsemissoovi säilitamine. See tähendab, et inimene üldse reageerib ümbritsevale ja suudab vastavalt olukorrale oma käitumist muuta. Ja on mingilgi määral tulevikku vaatav.

Madala sissetulekuga inimesed ei käi valimas, neid ei huvita, mis väljaspool toimub ja nad ei usu, et neist midagi sõltub. Eemaletõmbumine on stressist tingitud enesekaitse.

Tegutsemissoov ei tähenda ainult palgatööd. See tähendab, et oma ajale leitakse väärtus. See võib olla ühiskondlik tegevus, looduskaitse, mõni juhutöö või võõrutustegevus. Isegi väiksest jälje jätmisest, näiteks graffitist võib olla abi.

Tegutsemissoov on nagu loovus: seda ei saa kelleltki ära võtta, aga seda takistavaid tegureid võib kõrvaldada. Hea on, kui inimesel on mõni lähisuhe. Puuduse puhul on tähtis vaimne tugi ja side. Soomes on väga palju noori, kes on sattunud kitsikusse ja ei leia väljapääsu. Süsteem ei toimi, kui kõikidest koolidest läbi käinud inimene arvab jätkuvalt, et teda pole kellelegi vaja.

Praegu on Soomes aeg, kus ollakse vaeste suhtes ükskõiksemad kui kunagi varem – nende suhtes ei näidata üles mingit solidaarsust. Samal ajal oodatakse vaestelt solidaarsust rikaste suhtes. Eeldatakse, et rahvas peab tooma end riigi hea käekäigu nimel ohvriks. Räägitakse meie eksporditööstusest. Vaestelt nõutakse mõistmist, aga neid ei mõisteta.