NordenBladet — Vanemlik võõrutamine mõjub lapse psüühikale laastavalt, leiab Soome lastepsühhiaater Jari Sinkkonen, kellelt äsja ilmus raamat Lapsi ja ero (Laps ja lahutus). Võõrutamise all peetakse silmas tegevust, kus üks vanem, kelle juurde laps pärast lahutust elama jääb, hakkab teist vanemat maha tegema. Lapses tekitab see väga vastakaid tundeid, vahendab Helsingin Sanomat.
Sinkkonen, kes on töötanud lastepsühhiaatrina 35 aastat ja on tegelenud palju lahutatud peredega märgib, et vanemlik võõrutamine on lahutuse puhul kõike halvem asi, mis üldse saab olla. Selles osas tehtud uuringud on väga tõsised.
Nimelt tekitab vanemlik võõrutamine lapsele pealesurutud ängistust, masendust ja enesehävituslikke mõtteid. See põhjustab lapsele korvamatut kahju.
Sinkkonen võrdleb seda olukorda amputeerimisega. „Laps on saanud geenid mõlemalt vanemalt. Kui kõik ühelt vanemalt päritu, olgu see juuksepööris või hea lauluhääl on teise vanema meelest halb, siis amputeerib laps ühe osa endast.”
Tagajärjed võivad ulatuda mitme sugupõlve taha. „Kui laps on võõrutatud, siis käitub ta oma lastega samamoodi,” räägib Sinkkonen.
Uuringute järgi esineb vanemlikku võõrutamist umbes 10 protsendil kõikidest hooldusvaidlustest ja 20-27 protsendil tüliga toimunud lahutustest. Võõrutavatel vanematel esineb tavaliselt endil vaimse tervise probleeme.
Rahvusvaheline pikaajaline kogemus näitab, et lahutuste puhul pole oluline see, kas lahku minnakse, vaid see, kuidas seda tehakse. Kui vanemad suudavad laste osas kokkuleppele saada, siis kasvavad lapsed üles samamoodi nagu tavalistes mõlema vanemaga peredes. Kui aga vanemad teevad lapsest teineteisele kättemaksu vahendi, siis toob see lapsele kaasa kaugeleulatuvaid tagajärgi.
Sinkkoneni sõnul peavad vanemad leidma pärast lahutust võimaluse laste osas kokku leppida, olgu suhe ükskõik kui vaenulik. Vanemad peavad kokku leppima, kes ostab jalgratta ja kes maksab telefoniarved, mitte panna vastutusekoormat lapsele jutuga, et ema või isa lapsest ei hooli ja ei soovi midagi anda.
Sellisel vanemal, kes peab viha ja ei suuda kokkuleppele jõuda, soovitab Sinkkonen endal terapeudi juurde minna. Laste juuresolekul tuleb mõru pill alla neelata ja käituda mõistlikult.
Kui vanemad ise ei suuda laste osas kokku leppida, soovitab Sinkkonen paluda abi pere liikmetelt või sugulastelt või kui seda ei tehta, siis tuleks sekkuda ametivõimudel. Uuringud näitavad, et enamik lapsi tuleb lahutusega hästi toime. Paari aasta pikkuse kriisi järel loksuvad asjad paika.
Sinkkonen soovitab vanematel suhtega vaeva näha ja lahutust vältida. Küll aga on tema väitel lahutus paratamatu, kui suhtes esineb vägivalda või teise alandamist ja pilkamist. Sellises liidus elamine kujuneb põrguks mitte ainult vanematele, vaid ka lastele.
Pärast lahutust ei pruugi olla vanematel laste jaoks piisavalt energiat. Sellisel juhul on abi risti- või vanavanematest. Lahutus lõhub lapse turvatunnet, aga sel juhul ei pea tingimata pöörduma terapeudi poole, kui vanema puudumist saavad ajutiselt asendada teised inimesed.
Avafoto on illustreeriv (NordenBladet)
Loe kõiki NordenBladet´i “Soome uudised & info” rubriigi artikleid SIIT