NordenBladet – Kortermajas elamine eeldab naabritega arvestamist ja ühiste reeglite järgimist. Kui aga üks korteriomanik korduvalt rikub oma kohustusi, võib see tõsiselt häirida teiste elanike elu. Õnneks annab Eesti seadus sellistes olukordades võimaluse probleemse korteriomaniku suhtes rakendada sundvõõrandamist.

Millal saab korteri sundvõõrandamist nõuda?

Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 32 lõike 1 kohaselt võivad korteriomanikud nõuda korteriomandi võõrandamist, kui korteriomanik on korduvalt rikkunud oma kohustusi teiste korteriomanike või korteriühistu suhtes ning ülejäänud korteriomanikud ei pea enam võimalikuks tema kuulumist korteriomanike hulka. Selline rikkumine võib seisneda näiteks pidevates lärmakates pidudes, korteri korrashoiu eiramises, mis põhjustab haisu või kahju teistele korteritele, või muudes sarnastes käitumistes.

Kuidas toimub sundvõõrandamise protsess?

  1. Üldkoosoleku otsus: Korteriomanikud peavad kokku kutsuma üldkoosoleku ja häälteenamusega otsustama, et probleemne korteriomanik peab oma korteriomandi võõrandama.

  2. Teavitamine: Korteriomanikule tuleb teatada otsusest ja anda talle vähemalt kolm kuud aega korteriomandi vabatahtlikuks võõrandamiseks.

  3. Kohtumenetlus: Kui korteriomanik keeldub korteriomandi võõrandamisest või ei tee seda määratud aja jooksul, võivad vähemalt üks korteriomanik või korteriühistu esitada hagi kohtusse, et sundvõõrandamise otsus täidetaks. Kui korteriomanik on teatanud, et ta keeldub korteriomandi võõrandamisest, ei ole kolme kuu pikkust tähtaega vaja rakendada.

Mida peaksid korteriomanikud teadma?

  • Dokumenteerimine: Oluline on koguda tõendeid korteriomaniku kohustuste rikkumiste kohta, näiteks kaebused, fotod, videod või politsei kutsumise protokollid.

  • Koostöö: Korteriomanikud peaksid tegutsema ühiselt ja järgima seaduses sätestatud protseduure, et sundvõõrandamise protsess oleks õiguspärane.

Kas seadus aitab ka siis, kui ametlikku korteriühistut pole loodud?

Korteriomandi- ja korteriühistuseadus kehtib kõigile korteriomanditele, olenemata sellest, kas ühistu on registreeritud või mitte. See tähendab, et kui majas on korteriomandid (mitte kaasomand), siis seaduse § 32 kehtib ikkagi ja teised majas elavad korteriomanikud saavad ühiselt tegutseda isegi ilma registreeritud ühistuta, kui on tegemist korteriomanike kogukonnaga.

Mida teha, kui ühistut pole?

Veendu, et tegemist on korteriomanditega – kas igal korteril on oma kinnistusraamatu kanne. Kui jah, siis kuuluvad nad korteriomandi- ja korteriühistuseaduse alla.

Korteriomanike koosolek – kuigi formaalset ühistut pole, võivad korteriomanikud kokku tulla ja koosoleku protokollis otsustada korteri võõrandamise nõude esitamise.

Otsus peab vastama § 32 nõuetele – see tähendab häälteenamust, nõuetekohast koosoleku kokkukutsumist ja dokumenteerimist.

Kui probleemne omanik ei müü korterit vabatahtlikult, saab vähemalt üks korteriomanik esitada hagi kohtusse.

Sundvõõrandamine on äärmuslik meede, kuid see on mõeldud kaitsma teiste korteriomanike õigusi ja tagama rahulik ning turvaline elukeskkond. Kui naabri käitumine muudab elu kortermajas talumatuks, on seadus andnud võimaluse olukorra lahendamiseks.

Avafoto:NordenBladet