NordenBladet — Riigikogus oli kultuurikomisjoni algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutelu teemal „Tugevad maakoolid ja tugev koolivõrk“.

Ettekandega esinesid kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor Erli Aasamets ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu juhatuse liige, Tori vallavanem Lauri Luur.

Kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof ütles oma ettekandes, et õpetajaamet peab väärikuse tagasi saama. Ta märkis, et Eesti panustab teiste riikidega võrreldes haridussüsteemi kaaluka osa, kuid see ei taga õpetajate elujärje parandamist ega võimalikult head haridust, kuna koolivõrk on tasakaalust väljas.

„Liiga suured on erinevused maa- ja linnakoolide vahel, väikelinna- ja suurlinnakoolide vahel,“ lausus Pikhof. Ta märkis, et maakoolides käib umbes 25 protsenti õpilastest, samas kui maakoolid moodustavad tervelt poole kõikidest koolidest. Pikhof osutas, et seetõttu on õpetajad maal sageli alahõivatud, lisades, et maal on rohkem ka kvalifikatsioonita õpetajaid. Pikhof märkis, et seevastu suurlinnades, eelkõige Tallinnas ja Tartus, on õpetajaid puudu ning see puudujääk on eestikeelsele õppele ülemineku ja kaasava hariduse tõttu suurenemas.

Pikhofi sõnul on koolivõrgu korrastamine paratamatu, aga see ei pea tähendama väikekoolide lausalist sulgemist. „Maakoolide kadu oleks hukatuslik mitte üksnes Eesti regionaalarengule, vaid majandusele tervikuna, kaitsevõimele, Eestile üldse. Me peame leidma uue, Eestile sobiva tegutsemismudeli,“ toonitas Pikhof ning tunnustas Arenguseire Keskuse tööd uurimiste ja ettepanekute tegemisel. „Üks lahendusi hõrealade jaoks võiks olla mitmeotstarbeline ja energiasäästlik kogukonnamaja, kus asub nii väike kodulähedane kool ja kuhu mahuvad ära ka teised olulised teenusepakkujad. Seal võib vabalt olla raamatukogu, seminari- ja kultuuriruumid, kus peetakse kooliaktusi ja külapidusid, aga mida võib ka välja rentida, et kogukonnamaja saaks teenida lisatulu.“

„Kindlasti nõuab arutamist mõte, kas ja kuidas saaksid kaks või ka rohkem omavalitsust pidada ühist kooli,“ lausus Pikhof. Ta viitas, et laste elukohta ja mõistlikku koolitee pikkust silmas pidades on koolide jaoks kõige sobivamad asukohad tihti mitme omavalitsuse piiri lähedal. „Välja töötada tuleks ka lahendused, kuidas kohalikud omavalitsused saaks kamba peale rajada ühiseid kooli- või kogukonnamaju,“ sõnas Pikhof. Ta lisas, et lähestikku asuvate koolide ja valdade tihedam koostöö võiks appi tulla ka õpetajate piirkondliku üle- ja puudujäägi tasakaalustamisel.

Kultuurikomisjoni esimees tõi välja ka pere sissetuleku- ja väärtuspõhise hariduslõhe süvenemise probleemi ning sõnas, et ka ses osas on maakoolid võrreldes suurlinnakoolidega tihti kehvemas seisus. Pikhof rõhutas, et õpilaste taustapõhise vajakajäämise järele aitamise teemal on vaja tõsist arutelu.

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas tõi välja, et Eesti on üks väheseid riike, kus haridussüsteem on ehitatud alt üles – Eesti haridus on vanem kui Eesti riik.

„Meil on üle Eesti kohustus ja ka kokkulepe, et me tagame ühesuguse hariduse standardi, ühesuguse hariduse kättesaadavuse nii kvaliteedi kui ka selle mahu poolest. Igas Eestimaa nurgas on võimalik saada ühtemoodi hästi kvalifitseeritud õpetajalt ühtemoodi hästi haridust, ühesuguse õppekava ja ühesuguste mahtudega,“ selgitas Kallas ühtluskooli põhimõtet. Ühtluskooli kõrval tõi ta Eesti hariduse aluspõhimõtetena välja autonoomia, teadusel põhinemise ning hariduse ja õpetajate kõrge staatuse.

Haridusvõrgu põhimõtetest rääkides osutas haridusminister, et meie koolid on väga erinevad, mis annab ka lapsevanematele valikuvõimaluse. „Sõltuvalt sellest, milline kogukond on, on meil 6-klassilised, väga väikesed pisikesed algkoolid, meil on eraldi riigigümnaasiumid, suured gümnaasiumid, meil on piirkonna põhikoolid, kus on erinevad kultuurilised eripärad ning meil on pedagoogilisi erinevusi koolidel,“ loetles Kallas. Ta sõnas, et koolivõrgu puhul peab lähtuma ka põhimõttest, et ennekõike väiksemate laste jaoks peab kool olema kodu lähedal, samas kui gümnaasium on ettevalmistuse koht ülikooliks ning pole mõeldud kodulähedase koolina.

Minister märkis, et meie koolivõrk kujunes välja 1980. aastatel tollase plaanimajanduse ja rahvastiku paiknemise järgi ega vasta jätkuvalt sellele, kuidas rahvastik praegu paikneb. Ta lisas, et ka nn torukoolid ehk 1.–12. klassiga koolid pole tänapäeva sobiv koolimudel, kui just pole tegu erisuunaga kooliga. Kallas rõhutas, et koolivõrku on vaja korrastada jälgides hariduse ja haridusvõrgu aluspõhimõtteid ning pidades silmas kaasava hariduse põhimõtteid. Tema sõnul vajab lahendamist ka vastutuse jagunemine riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel koolivõrgu korrastamise osas.

Kallas rääkis veel, kuidas on koolivõrgu korrastamisega edasi mindud. Ta tõi välja toetusmeetme väikeste kodulähedaste koolide säilitamiseks maapiirkondades, progümnaasiumide koondamise vallakeskustesse ja gümnaasiumiastme osas vastutuse liikumise riigi kätte. Ta mainis ka läbirääkimisi Tallinna koolivõrgu reformi osas ning Ida-Virumaa koolivõrgu korrastamist Euroopa Liidu toel, et koolivõrk vastaks rahvastiku paiknemisele ja kaasaegsele õpikäsitusele.

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor Erli Aasamets ütles, et Eestis on suured hariduslikud erisused, mis on kahtlemata tohutud väljakutsed, aga loovad samas ka kultuurile ja riiklusele hea ja laia tausta.

Aasametsa sõnul on Lätiga piirnev Saarde vald üks hõredama asutustihedusega omavalitsusi, kus on koolivõrku pidevalt ja teadlikult korrastatud. „Meil on hea kogemus haridusvõrgu korrastamisel,“ lausus ta. „Oleme jõudnud järeldusele, et meie Surju kool koos lasteaiaga on optimaalne. Me oleme jõudnud järeldusele, et selle pindala peale ja selle asukoha peale, kus me asume, meie gümnaasium on optimaalse suurusega.“

Koolijuht nentis, et neil on haridusökonoomikale olnud ehk teistmoodi vaade. Ta tõi näiteks, et omavalitsuses on vaikimisi kokkulepe, et ükski laps ei tule välja enne kella seitset ning õpilastele on koolis valla poolt korralik hommikusöök. Ta märkis, et 15-aastase töö tulemusena on neil ühel kinnistul olemas kogu taristu: staadion, spordihoone, gümnaasium, muusikakool, raamatukogu, päevakeskus ja õpilaskodu. Tema sõnul on Saarde vallas õigel ajal tegeletud õigete teemadega ja põhjapanevaid otsuseid tehes toetutud teadusele.

Aasamets viitas, et neil on 2014. aastast toimiv õpetajate karjäärimudel ja diferentseeritud palgasüsteem. Ta rõhutas, et palk ei peaks kasvama siis, kui õpetaja oli viis aastat tublisti tööd teinud, vaid siis, kui õpetaja näeb, mida ta järgmise viie aasta jooksul tegema tahab hakata. „Siis tuleb teda toetada,“ rõhutas Aasamets.

Eesti Linnade ja Valdade Liidu juhatuse liige, Tori vallavanem Lauri Luur rääkis oma kogemustest koolivõrgu korrastamisel Pärnumaal. Tema sõnul oli koolivõrgu korrastamine enne haldusreformi keeruline ülesanne, seda eriti näiteks ühe kooliga valdades.

Luur kõneles elanike ja õpilaste arvu vähenemisest ning koolivõrgu korrastamise paratamatusest omavalitsustes. „See, et koolivõrku on vaja optimeerida, on ka omavalitsusjuhtidele selge. Keegi ei arva, et selliselt on võimalik edasi toimetada,“ lausus Luur. Ta toonitas keskuste arendamise vajadust ning tõi esile, et Pärnu maakonnaplaneeringus on välja toodud tugipunktid ehk tugitoimekeskused, kuhu on mõistlik panustada, et tagada maaelu jätkumine. Luur nentis, et maapiirkonnas, kus elanike arv pidevalt väheneb, ei ole lihtne suuri investeeringuid teha, et näiteks gümnaasiumihoonet rekonstrueerida või uus ehitada.

Vallavanem soovitas suunata investeeringuid koolivõrgu renoveerimiseks ning juhtis tähelepanu, et kohalikud omavalitsused peavad finantseerima lisaks kooliharidusele ka mitmekülgset huviharidust pärast koolipäeva.

Läbirääkimistel võtsid sõna Tõnis Lukas Isamaa, Kadri Tali Eesti 200, Vadim Belobrovtsev Eesti Keskerakonna, Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, Jevgeni Ossinovski Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Margit Sutrop ja Jürgen Ligi Eesti Reformierakonna fraktsioonist.