NordenBladet – Njuufa on õrnahingeline ja usaldav hiiglane, kes sobib nii pere valvuriks, lapsele mängukaaslaseks kui ka kõigile kompanjoniks.  Vastandina oma massiivsele kehale ja võimsatele lihastele on njuufad ülimalt usaldavad, kannatlikud ning sõbralikud. Oma hella ja armsa hinge poolest ning kergemat sorti koolituse poolest sobib ta vaatamata oma hiigelsuurusele ka teie esimeseks koeraks.

Ehkki geeniuuringud tõestavad, et kogukas newfoundlandi koer (kes sai nime Kanada provintsi järgi, kust ta pärineb) on teiste mastifitõugudega — näiteks valvekoertega suguluses, on ta loomult paljudest neist erinev. Õigupoolest on võimalik, et newfoundlandi koerad on koertemaailma suurimad kaisukarud. (Pssst, seetõttu tasub kindlasti kalkuleerida enne Njuufa võtmist ka temaga seotud kulutused – juba ainuüksi toiduks tuleb sellele armsale karumõmmile planeerima keskeltläbi 15kg valmistoitu kuus!)

Tegemist on stoiliselt rahulike tüüpidega, kes tahavad perekonna tegemistest osa võtta ja jumaldavad inimese seltsi. Tõul on eriline värvivariant nimega Landseer (ristitud 19.sajandi Briti kunstniku Sir Edwin Landseer’i järgi, kes koera oma maalidel kujutas). Landseer on musta-valgekirju ning on mõnedesse registritesse kantud eraldiseisva tõuna.

Ajalugu  
Newfoundlandi koer (vt. tõugu tutvustavat Animal Discovery videot) on saanud oma nime Kanada kirderannikul asuva Newfoundlandi saare järgi, kuid njuufade põlvnemise kohta peavad teadlased senini vaidlusi. Esimeste eelajalooliste asukate saarele tulles olid neil ilmselt kaasas koerad, kes olid sobilikud elama arktilistes tingimustes. Need koerad võisid ristuda 17. sajandi lõpus ja 18. sajandil saarele laevade valvamiseks toodud eriliste molossi tüüpi koertega, kes põlvnesid tiibeti mastiffitest.

Njuufa esivanemate hulka võisid kuuluda ka leonbergi koerad ja pürenee mastiffid, keda baski kalamehed tõid 1690. aasta paiku Newfoundlandi saarele kalapüüki abistama. Inglased omakorda väidavad, et nemad viisid saarele inglise mastiffeid majade ja laevade valvamiseks. Norralased aga kinnitavad, et hoopis nemad tõid saarele oma koerad. Tõu algupära selgitamist raskendab see, et praegune newfoundlandi koer ei meenuta ei mastiffeid ning veel vähem skandinaavia koeratõuge.

Njuufade ülesanne oli algselt raskete kalavõrkude veest väljatõmbamine, vette kukkunud kalade püüdmine ning vajadusel ka kalamehest peremehe päästmine.

1860. aastal esitati newfoundlandi koerte paari Birminghamis, kus tõug sai hea vastuvõtu osaliseks. 26 aastat hiljem – 1886. aastal – kinnitas Inglise Kennelliit newfoundlandi koerte ühingu ning seejärel hakkas tõug üle maailma levima.

Njuufad kui päästekoerad 
19. sajandil hakati newfoundlandi koeri Euroopas kasutama vetelpäästekoertena, kuna njuufad ei kõhkle vette appi tormamast ka kõige rajusema ilmaga.

Njuufad sobivad vetelpäästjateks tänu oma ujulestadega jalgadele, tüüri-taolisele tihedale sabale, veekindlale topeltkasukale, võimsale kehaehitusele ning loomulikule vetelpäästeinstinktile, mis muudab tema koolitamise vetelpäästjaks tunduvalt lihtsamaks. Kui uppuja on teadvusel, tüürib njuufa tema juurde, et too saaks koerast kinni haarata, ning siis ujub njuufa võimsate tõmmetega otsejoones kaldale. Kui uppuja ei ole teadvusel, siis haarab njuufa lõugadega tema käevarrest, nii et uppuja rullub koera seljale ning tema pea ulatub veest välja. Njuufad on korda saatnud lugematuid kangelastegusid, päästnud terveid laevatäisi merehädalisi ning muutnud kogunisti ajaloo käiku. Näiteks sukeldus newfoundlandi koer Boatswain pimeduses laevatekilt otse merre, et tirida välja Napoleon Bonaparte, kes oli meeskonnaliikmetele märkamatult libisenud merre laevalt, millega põgenes asumiselt Elba saarelt tagasi Prantsusmaale.

Välimus 
Newfoundlandi koer on majesteetlik, massiivse ja laia keha ning väga tugevate lihastega. Njuufa pea on lai ja koon lühike. Isaste njuufade keskmine turjakõrgus on 71 sentimeetrit ning keskmine kaal 64-69 kilogrammi, emastel aga 66 sentimeetrit ja 50-54 kilogrammi. Njuufa on pikakarvaline koer ning karva värvus võib olla must, pruun shokaaldivärvist kuni pronksivärvini või must-valge.

Iseloom 
Newfoundlandi koer otsekui kiirgab väärikust ja heasüdamlikkust – njuufa on õrnahingeline ja usaldav hiiglane, kes sobib nii pere valvuriks, lapsele mängukaaslaseks kui ka kõigile kompanjoniks. Njuufa sallivus ja kannatlikkus lausa imekspandavad – ta laseb rahulikult lapsel enda peal katsetada asju, mille juures paljud teised koeratõud ammu näksaks last või jookseks lihtsalt minema. Seepärast tuleb vanematel kaitsta njuufat eeskätt lapse kiusamise eest, kuigi kiusatav võib olla kiusajast ligi kaks korda kõrgem ning kümme korda raskem.

Njuufa suudab edukalt kaitsta peret, ehkki ta ei võistle sel alal selliste tüüpiliste valvurite nagu saksa lambakoerte ja rotveileritega. Kuna aga njuufa põlvneb ilmselt ka tiibeti mastiffidest ning mastiffi tüüpi koertel on seljataga rohkem kui 2600 aasta pikkune koduvalvuri kogemus, siis suudab ta oma kogukuse ja tähelepanelikkusega saata kutsumata sissetungijale selge sõnumi. Njuufa ei pane valvurina mitte rõhku haukumisele ja lõrisemisele, vaid tüüpiliselt seisab ta oma pere ja ohustaja vahel ega kõhkle tegutsemast, kui seda vaja on.

Kuna Njuufat on kerge koolitada ning ta on sõbralik ja rahulik koer, on üha enam peresid võtnud teda ka teraapia või abikoeraks. Kuigi Njuufa ei taha enda ümber palju ruumi, oleks mõistlik mõelda, kas teie elamine (kodu ja aed) on piisavalt suured, et uus elanik vabalt ära mahuks.. Ärge unustage, et tegu on siiski ülisuure koeraga ning koos Leonbergeri ning Bernhardiiniga kandideerib Njuufa kõige suuremate koerte tiitlile.

Loomulikult selleks, et olla aga kindel, et teie Njuufa ka kogu eelkirjeldatud käitumismallidele vastaks, peab tegu olema puhasttõugu Njuufaga. Et selles veenduda, ostke oma koerapoeg kindlast, tervest ja hästi kasvatatud sugupuust, mille garantiiks on “Eesti kennelliit“.

——————————————————————————————-
Newfoundlandi koer – tõustandard

PÄRITOLU: Kanada PATRONAAŽ: FCI KEHTIVA ORIGINAALSTANDARDI AVALDAMISE
AEG: 29.10.1996
KASUTUS: rasket koormat vedav kelgukoer, veekoer.

FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 2 Pinšerid ja šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad
Alarühm 2.2 Molossid, mäestikukoerad
Töökatseteta

LÜHIKENE AJALOOLINE ÜLEVAADE:
Tõug põlvneb Newfoundlandi saare pärismaistest koertest ja pärast 1100.a. viikingite poolt toodud suurtest mustadest karukoertest. Euroopa kaluritega koos tulnud uued tõud aitasid tõugu kujundada ja kosutada, säilitades tõu olulised omadused. Saare koloniseerimine algas 1610. – selleks ajaks oli newfoundlandi koer juba suuresti väliselt ja iseloomult välja kujunenud. Need jooned võimaldasid tal taluda äärmuslikku kliimat ja mereõnnetusi raskeid koormaid merest välja tõmmates või vee-ja vetelpäästekoerana teenides.

ÜLDMULJE:
Newfoundlandi koer on massiivne, võimsa kerega, hea lihastikuga ja hästi koordineeritud liikumisega.

OLULISED PROPORTSIOONID:
Keha pikkus õlanukist istmikunukini on suurem kui turjakõrgus. Emase koera kere võib olla pisut pikem ja on vähem massiivsem kui isase koera oma. Vahemaa turjast rinnajooneni on pisut suurem kui vahemaa rinnajoonest maani.

KÄITUMINE/ISELOOM:
Newfoundlandi koera ilme peegeldab heatahtlikkust ja pehmust. Ta on väärikas, rõõmsameelne ja loominguline, tuntud usaldusväärse õrnuse ja tõsiduse poolest.

PEA:
Massiivne. Emase pea on ehituselt isase omaga samasugune, kuid vähem kogukas.

PEAPIIRKOND:
Kolju: lai, kergelt kumerdunud otsmikuga ja tugevalt arenenud kuklakühmuga.
Üleminek laubalt koonule: märgatav, kuid mittekunagi järsk.

NÄOPIIRKOND:
Nina: suur, hea pigmendiga, hästi arenenud sõõrmetega.
Värvilt must must-valgetel ja mustadel koertel ning pruun
pruunidel koertel.
Koon: kindlasti kandiline, sügav ja mõõdukalt lühike, kaetud lühikese, õhukese karvkattega, ilma kortsudeta.
Suunurgad on märgatavad, kuid mitte liialt esiletungiv.
Mokad: pehmed.
Hambumine: käär-või tasahambumine.
Silmad: suhteliselt väikesed, mõõdukalt sügava asetusega silmad on teineteise suhtes laia asetusega, alumine laug ei ole lõtv. Värvus: tumepruunid must valgetel ja mustadel koertel, pruunidel on lubatud heledamad varjundid.
Kõrvad: suhteliselt väikesed, kolmnurksed, ümarate otstega, asetunud hästi pea küljele ja liibuvad tihedasti.
Kui täiskasvanud koera kõrv ette tõmmata, siis ulatub see samal küljel asetseva silma sisenurgani.

KAEL:
Tugev, lihaseline, õlgadele hästi kinnitunud, piisavalt pikk, et võimaldada väärikat peahoidu. Kaelal ei tohi olla ülemäärast kurgulotti.

KERE:
Luustik on läbinisti massiivne. Küljelt vaadatuna on kere sügav ja võimas.
Seljajoon: sirge ja tugev turjast laudjani.
Selg: lai.
Nimme(lanne): tugev ja hästi lihaseline.
Laudjas: lai, langedes ligikaudu 30°nurga all.
Rind: lai, täidlane ja sügav, hästikaardunud roietega.
Kõht ja alajoon: peaaegu ühetasane ja ei ole kunagi sissepoole tõmbunud.

JÄSEMED:
ESIJÄSEMED: on sirged ja paraleelsed ka siis, kui koer kõnnib või traavib aeglaselt.
Õlad: väga tugevate lihastega ja tahapoole suunatud.
Küünarnukid: vastu rinnakorvi.
Kämmal: kergelt kaldu.
Käpad: suured ja kerega vastavuses, ümarad ja tihedalt koos hoidvate tugevate ja kompaktsete varvastega. Varustatud ujulestadega.
TAGAJÄSEMED: kuna koormate vedamise, ujumise või maadhaarava liikumise tõhusus sõltub suuresti tagajäsemetest, on newfoundlandi koera tagaosa ehitus kõige tähtsam. Vaagen peab olema tugev, lai ja pikk. Reied: laiad ja lihaselised. Põlved: hästi kaardunud, kuid mitte sel määral, et tekitaks kükitavat muljet. Sääred: tugevad ja suhteliselt piksd. Kannad: madala asetusega, suhteliselt lühikesed ja üksteisest lahus, teineteisega paraleelsed, ei pöördu sisse-ega väljapoole. Käpad: tugevad ja tihked. Tagumised liigvarbad tuleb esinemise korral eemaldada.

SABA:
Toimib koera ujudes tüürina, seetõttu on saba tugev ja saba tüvi lai. Kui koer seisab, ripub saba all, võimalik, et saba ots on veidi kaardus, saba ulatub kannani või pisut kannast allapoole. Erutatud olekus või liikumisel on saba sirgelt väljas või veidi ülespoole kaardus, kuid mitte kunagi ei tõuse seljajoonest ülespoole ega ei ole jalgade vahele kaardunud.

LIIKUMINE:
Newfoundlandi koer liigub hea esijäsemete sirutuse ja tugeva tagajalgade tõukega, mis jätab mulje pingutuseta jõust. Selja kerge vetrumine, rullumine on loomul
ik. Kiiruse suurenedes kaldub koer jooksma üht jäljerida, samal ajal jääb seljajoon tasaseks.

KARVKATE:
KARV: newfoundlandi koeral on veekindel topeltkarv. Pealiskarv on mõõdukalt pikk ja sirge, ilma lokkideta. Kerged lained on lubatud. Aluskarv on pehme ja tihke, talvel paksem kui suvel. Mingil määral esineb aluskarva alati rinnal ja ristluudel. Pea koonu ja kõrvade karvkate on lühike ja õhuke. Esi-ja tagajalgadel on ilukarvad. Saba on üleni kaetud pika ja tiheda karvaga, mis aga ei moodusta lippu. Trimmimist ja kääridega pügamist ei soosita.

VÄRVUS: Must, must-valge ja pruun.
Must: traditsiooniline värvus on must. Värv peab olema võimalikult ühtlane, kuid kerge päikesest tingitud pruunikam varjund on lubatud. Valged märgid rinnal, varvastel ja/või sabaotsas on lubatud.
Must-valge: see värv on tõule ajaloolist tähtsusega. Eelistatud muster on järgmine: must pea eelistatavalt valge laiguga pealael, mis ulatub koonule, must sadul ühtlaste laikudega ja mustad ristluud ja saba ülemine osa. Ülejäänud kehaosad peavad olema valged ja neil võib olla minimaalselt musti karvu.
Pruun: pruun värvus, mis varieerub šokolaadipruunist pronksini. Valged märgid rinnal, varvastel ja/või sabaotsas on lubatud. Must-valged ning pruunid koerad esinevad näitustel mustadega ühes ringis.

SUURUS ja KAAL:
Täiskasvanud isaste keskmine turjakõrgus on vähemalt 71 cm (28 tolli) ja täiskasvanud emaste keskmine turjakõrgus on vähemalt 66 cm (26 tolli). Keskmine kaal on isastel ligikaudu 68 kg ja emastel ligikaudu 54 kg. Kuigi suurem kasv on soositud, ei tohi seda eelistada sümmeetriale, õigele balansile, kehaehituse võimsusele ja õigele liikumisele.

VEAD:
Igasugused kõrvalekalded nimetatud punktidest tuleb pidada veaks. Vea tõsiduse hindamisel tuleb arvestada kõrvalekalde ulatust.
Üldmulje: pikajalgsus, võimsuse puudumine. . Üldine luustiku struktuur: loid välimus, kerge luustik. . Iseloom: argesiivsus, argus.
Pea: kitsas.
Koon: terav või pikk.
Mokad: silmatorkavad.
Silmad: ümarad, pungis, kollased silmad, lõdvad laud.
Selg: küürus selg, nõgus või pehme selg.
Saba: pikk, lühike, sirp-või rõngassaba.
Esijäsemed: läbivajunud kämmal, harali varbad, sisse-või väljapoole pööratud varbad, lestade puudumine varvaste vahel.
Tagajäsemed: sirge põlv, lehmajalad, rangjalad, linnuvarbad.
Liikumine: tippimine, jalgade lohistamine, krabitaoline või liiga kitsas liikumine; liikumisel on jäse küünarnukist ja randmest murtud (“kudumine”), esijalgade ristamine, eest käppade sisse-või väljaloopimine, esijäsemete kõrgele loopimine (hackney), küliskäik.
Karvkate: täiesti lahtine karv. Aluskarva puudumine.

DISKVALIFITSEERIVAD VEAD:
Halb iseloom.
Üle-või alahambumine, viltune hambumine.
Lühike ja elutu karv.
Mustal või pruunil koeral peale valge teist värvi märgised. Kõik teised värvused peale musta, must-valge või pruuni.
NB: isastel koertel peavad kaks nähtavalt normaalset munandit olema täielikult laskunud munandikotti.
/Tõustandardi allikas: Vesikoer.ee/