Skandinaaviaks (Scandinavia) ehk Skandinaavia maadeks (varasem nimekuju Skandinaaviamaad) nimetatakse kitsamas, geograafilises tähenduses Rootsit ja Norrat (riike, mille territooriumi põhiosa asub Skandinaavia poolsaarel). Skandinaavia poolsaar asub Põhja-Euroopas ning koosneb peamiselt Norra ja Rootsi maa-aladest. Väike osa Loode-Soomest on samuti poolsaarel.
Laiemas, kultuurilises ja ajaloolises tähenduses nimetatakse Skandinaaviaks Rootsit, Taanit ja Norrat või maid, kus kõneldakse põhjagermaani ehk skandinaavia keeli – lisaks nimetatud maadele ka Islandit ja Fääri saari.
Inglise- ja saksakeelsetes maades käsitletakse Skandinaaviana enamasti Rootsit, Taanit ja Norrat, kuid vahel ka kõiki ülalnimetatud maid, mõnikord ka Soomet. (Aastast 1950 kasutatakse Skandinaavia maade kohta ka nime Põhjamaad.) Põhjamaad (poeetiliselt ka: Põhjala) on piirkond, mis hõlmab Islandi, Norra, Rootsi, Soome ja Taani koos Ahvenamaa, Fääri saarte ja Gröönimaaga.
United Nations (un.org) nimetas Põhjamaade hulka ka Eesti, Läti ja Leedu.
KUST ON PÄRIT nimi Skandinaavia?
Teadaolevalt kasutas nime Skandinaavia (Scatinavia) esimest korda Plinius Vanem 1. sajandil pKr oma teoses “Looduslugu” (“Naturalis historia”). Plinius kirjutas, et teisel pool Jüütimaad asub Codanuse (Kattegati) väin, mis on täis saari. Suurim neist kandvat nime Scatinavia. Arvatavasti mõtles Plinius selle all Skånet Skandinaavia poolsaare lõunaosas. Pliniuse Scatinavia põhjal on rekonstrueeritud germaani nimekuju *Skaðin-awjo. Selle nime esimese osa tähendus ei ole selge, awjo tähendas arvatavasti saart.
2. sajandil kirjutas kreeka geograaf Ptolemaios (“Geographia”) Skandiaist – neljast Läänemeres saarest, mis asusid Jüütimaast ida pool ja millest kolm olid väikesed (arvatavasti Fyn, Lolland ja Sjælland) ning üks suur (Skåne). Suurima saare kohta kasutas Ptolemaios nime (Skandia).
Jordanes (“De origine actibusque Getarum”) kirjutas 6. sajandil, et goodid pärinesid Scandza saarelt.
Anglosaksi eeposes “Beowulf” (8.–11. sajand) kasutatakse Skandinaavia või Skåne kohta nimekujusid Scedenigge ja Schedeland, mis on nimega “Skandinaavia” etümoloogiliselt seotud.
Skandinaavia nimi on etümoloogiliselt seotud kohanimedega Skåne ja Skanør, mõlemad paigad asuvad Skandinaavia poolsaare lõunaosas.
VÄIKE ÜLEVAADE Skandinaavia ajaloost
Skandinaavia asustasid esimesena viimase jääaja lõpul, nooremas paleoliitikumis Hamburgi kultuuri põhjapõdrakütid, kes liikusid saagi otsingul taanduvate liustike järel. Viimasel jääajal, mis lõppes umbes 12 000 aastat tagasi enne meie ajaarvamist, jõudis jää Wis?a jõeni jagunes Põhja-Euroopa kahte eraldi asetseva jääliustiku piirkonda: väike jääala, kuhu kuulusid Šotimaa, Wales, Põhja-Inglismaa ja kogu Iirimaa, ning suurem ala, kus jää kattis maad tänapäeva Läänemere ümbruskonnas. Jää all olid tänapäeva Norra, Rootsi, Soome, Eesti, Läti ja Leedu, Jüüti poolsaare idapoolne osa, Schleswig-Holsteini idaosa, Kirde-Saksamaa, Põhja-Poola ja Ida-Preisimaa. Weichseli jäätumine algas umbes 110 000 aasta eest ning lõppes 10 000…15 000 aastat tagasi.
Jõudnud umbes 14 000 aasta eest Skånesse, liikusid põhjapõdrakütid nahkpaatide abil üle kogu poolsaare ja tungisid umbes 7000. aastaks eKr Lõuna-Soomesse. Varased sisserändajad sõltusid täielikult jahipidamisest ja korilusest – põllumajandus jõudis Skandinaaviasse umbes 4000. aastal eKr. Sellest alates kuni rauaaja alguseni umbes 500. aastal eKr kasvas Skandinaavias tasapisi elanikkond, jõukus ja ühiskondlik liigendus. Siis saabus aga kriis, kui kliima jahenemine (ja vihmade sagenemine), lõunapoolsete pronksi varumisteede läbilõikamine Kesk-Euroopas levima hakanud keltide poolt ning luksuskaupade suundumine lõunasse, Vahemere äärde, hakkas tugevasti mõjutama Skandinaavia ühiskonda.
Lõuna-Skandinaaviast, Taanist ning naabermaadest Elbe ja Oderi jõgede vahel lahkusid pärast 1000 eKr Germaani rahvad. Esimene laine liikus läände ja lõunasse (surudes keldid Reini jõest läände umbes 200 eKr) ning jõudis Lõuna-Saksamaale Rooma provintsi Gallia piiridele 100 eKr, kus neid peatasid Gaius Marius ja Julius Caesar. See oli see läänegrupp, keda kirjeldasid rooma ajaloolane Tacitus (56–117 pKr) ning Julius Caesar (100-44 eKr).
Germaani hõimude hilisem laine liikus Skandinaaviast 600 ja 300 vahel eKr itta Läänemere vastaskaldale, liikudes Vislat pidi Karpaatidesse. Tacituse ajal olid nendeks vähetuntud hõimud nagu heruskid, hermundurid ja katid; siiski tekkisid liitude sõlmimisel tuntumad grupid nagu alemannid, frangid, saksid, friisid ja tüüringid.
Rooma rauaajal (1–500 pKr) jõudsid Skandinaaviasse Rooma impeeriumi kaubad, sealhulgas pronksnõud, väärisesemed ja eriti roomalikud relvad. Viimased võisid saabuda põhja koos sõjameestega, kes teenisid Rooma abivägedes ja naasid koju. On rajatud kindlustatud linnamäed Lõuna-Norras, Rootsis ja Soomes, millest suurimal, Gotlandil asuval Torsburgenil, oli peaaegu 2,5 km pikkune vall. Soodest on leitud relvaohvrid, eriti perioodist 200–500. Ainuüksi Jüütimaal on neid leitud paarikümne ringis ja suurim neist, mis on leitud Kesk-Jüütimaalt Illerup Ådalist.
Rahvasterännuajale, mida tavaliselt paigutatakse aastatesse 450–600 järgnes eelviikingiaeg ja viikingiaeg.
VIIKINGIAEG
– PÕHJALIK ÜLEVAADE: Kes olid muinasskandinaavia päritolu Viikingid ja millal oli nn viikingiaeg?
Skandinaavia ulatus (Norra põhjatipust Jüütimaa lõunapunktini on ligemale 2000 km) põhjustab maastiku väga suurt varieeruvust. Lõunas on Taani valdavalt tasane maa, selle peamine koostisosa Jüütimaa on Põhja-Saksa tasandiku jätk. Väikese Belti väin lahutab Jüütimaad kahest peamisest saarest Sjællandist ja Fynist, millest edasi jäävad Skåne ja Blekinge. Skåne ja Blekinge kuulusid suurema osa rauaajast ja varakeskajast Taani kuningate mõjusfääri ning kuulusid ka 9. sajandi lõpul ja 10. sajandi algul tekkinud esimesse ühendatud Taani kuningriiki, kuid kuuluvad tänapäeval Rootsile.
Varakeskaegses Skandinaavias domineeris Skandinaavia piirkonna suurvõim Taani riikliku arengu algetapis olevate Norra ja Rootsi valitsejate üle, kes olid tihti Taani kuninga vasallid. 950. aastal kehtestas Saksa-Rooma keiser Otto I, Gorm Vana valitsusajal (ca 940–ca 958) ülemvõimu Taani üle, millest Harald Sinihammas Otto II valitsusajal püüdis vabaneda, kuid kaotas.
Skandinaavia poolsaarel endal eraldab võimas, põhjas Finnmarkist lõunas Norra Stavangeri lähistele ulatuv mäeahelik ida- ja lääneosa. Lääneosa on avatud Atlandi ookeanile ja liigendatud rannik on valdavalt jäävaba isegi kõige külmematel kuudel, kuid Läänemere poole jääv idaosa kannatab karmide talvede käes ning jää takistab meresõitu mitu kuud. Need erinevused aitasid kujundada tingimusi, mis soodustasid eraldi läänepoolse (Norra) ja idapoolse (Rootsi) kuningriigi teket.
Suuremat osa Skandinaavia poolsaarest, kui ta ei olnud juba ligipääsmatu mägede tõttu, katsid tihedad metsad. Maismaasuhtlust raskendas veelgi maastik, millel leidus ohtralt jõgesid ja järvi (eriti Rootsis ja Soomes), mis koos Norra pika ranniku ja Taani saarelise iseloomuga seletab hästi skandinaavlaste harjumust kasutada liikumiseks paate.