Reede, märts 29, 2024

Monthly Archives: november 2016

Kirjanik Andris Feldmanis: Praegu on segamini läinud, kas õnn on vahend või eesmärk

OHMYGOSSIP — Nüüd on ta valmis saanud oma esikromaani, ulmeteose “Viimased tuhat aastat“, mis on juba leidnud ka ametlikku tunnustust: 23. novembril tehti teatavaks Betti Alveri kirjanduspreemia laureaadid, parimad debüüdid olid Feldmanise ulmeromaan ja Silvia Urgase luulekogu “Siht/koht“. Andrise olek raamatu esitlusel tundus olevat veidi selline, et ta laseks küsimustele vastamise asemel pigem rääkida raamatul endal.

Vastused aga annavad aimu sellest, et mõõdetud fraasides kirjutatud selge ja petlikult lihtsana näiva loo taga on teemasid, mis on meist suuremad. “Viimased tuhat aastat“ järgib hea ulmeromaani traditsiooni – mingisuguse paralleelmaailma loomise ja sealsete sündmuste kirjeldamise taga on ikka ja alati peidus ühiskonnaalane kommentaar või kriitika meie kaasajale ja hetkepürgimustele.

Miks valisite oma esikraamatu kirjutamiseks just ulme – alavääristatud, ärapõlatud ja kohati isegi oma aja äraelanuks peetud žanri?
Andris Feldmanis: Olin seda kirjutama hakates ilmselt ise pisut lihtsameelne või naiivne ja ei mõelnud üldse, kas tegemist on ulmeraamatu või millegi muuga. Selliseid ulmega flirtivaid teoseid on viimasel ajal ilmunud väga palju ja huvitavaid, ulmeriiulile neid kindlasti ei paigutata. Nagu näiteks Michel Faberi “Naha all“ ja “Imelike uute asjade raamat“ või miks mitte ka Michel Houellebecqi viimane romaan “Alistumine“, mis on mõnes mõttes liigitatav tulevikudüstoopiaks.

Teie raamatu tegevus toimub Berliinis. Miks mitte Eestis, Solarise keskuse varemetes või Estonia tühjades saalides?
Kiusatus asja nii lahendada oli olemas ja see konks oleks hästi töötanud, eriti siinsele lugejale, aga mulle tundus, et ma peaksin sellist valikut hakkama rohkem põhjendama. Berliini puhul tundus loogiline, et inimkonna riismed võivad alles jääda just suurematesse keskustesse. Valida Berliin tundus loomulik ja mulle ka huvitav, kuna olen selle osaga Berliinist mingil määral tuttav.

Nii “Teesklejates“ kui ka “Viimases tuhandes aastas“ on üheks peategelaseks maja, mida võib tõlgendada tegelaste probleemse suhte sümbolina. Miks majad?
Oli endalegi üllatav, et mul on mingi värk nende majadega. Äkki kinnisvara otsimine kui eestluse väljendusvorm? Püüd leida oma koht maailmas? Võib-olla polegi see füüsiliselt seotud mingis majas viibimisega, pigem mingis mentaalses ruumis ja minu püüdega seda mentaalset ruumi kuskile ka füüsiliselt paigutada.

Üheks “Viimase tuhande aasta“ põhiteemaks tundub olevat õnn. Esimeste peatükkide nimed on “Õnne leidmine“ ja “Õnn“, aga kas õnn pole tänapäeval mitte üle hinnatud?
Jah, see on mulle üks huvitavamaid küsimusi, et miks üldse olla õnnelik. Praegu tundub, et inimest sunnitakse olema õnnelik selleks, et ta suudaks paremini täita mingit funktsiooni. Natuke on segamini läinud, kas õnn on vahend või eesmärk.

Refereeritud intervjuu täisteksti loe veebist: menu.err.ee
Loe kõiki OHMYGOSSIP´i seltskonnauudiseid SIIT

"Nukitsamehe" režissöör Helle Karis: ma ei mäleta, kes luges filmis Kusti osa

OHMYGOSSIP — “Hommik Anuga” saates oli külas Eesti lastefilmi “Nukitsamees” režissöör Helle Karis ning Kusti tegelast kehastanud Ülari Kirsipuu, kes rääkisid selle filmi 35. sünnipäeval veidi toonastest mälestustest.

Filmi “Nukitsamees” režissöör Helle Karis tõdes saates “Hommik Anuga”, et ühe filmi ajatuse aluseks on ise sellesse uskumine. “Kui sa teed filmi tänapäevase mõttega, et ma tahan nüüd ja kohe midagi öelda, siis see ei pruugi homme enam kõlada sinu jaoks,” tõdes ta ja nentis, et “Nukitsamehes” oli ka kõigi kollide ja tegelaste aluseks luua nad just niiviisi nagu sa lapsepõlves ette kujutasid. “Ega laps ei lähe seda vaatama, kui ta ei usu, et neid pole olemas.”

“Nukitsamehes” Kustit kehastanud Ülari Kirsipuu kinnitas, et kui ta toona filmi casting‘ule sattus, siis ta ei uskunud, et sellest läbi läheb ning filmis rolli saab. “Ma enda sattumist filmi seostan pigem sellega, et ma olin mingi kindla tüpaažiga, mitte sellega, et ma oleksin eriti hea näitleja olnud.” Samuti tõi Kirsipuu välja, et filmi nähes oli ta pisut üllatunud, et Kusti ei rääkinud tema häälega. “Teatud aja ma käisin dublaažis, aga eks mul oli halb diktsioon ja mingi hetk sellest loobuti,” tõi ta välja ning tõdes, et ta ei tea siiani, kes tegelikult Kusti häält luges. “Mina ei mäleta ka, kes tema tegelast dubleeris,” ütles režissöör Helle Karis.

Anu Välba selgitas, et tegelikult soovis ta saada endale saatekülaliseks ka Nukitsameest kehastanud Egert Solli. “Ta ei tule, sest ta on tüdinud sellest, kuidas meedias teda tänitatakse,” selgitas Helle Karis.

Samuti tõi Ülari Kirsipuu välja, et kuigi ta võib pidada enda elus ükskõik mis ametit ja teha mida tahes, siis iga viie aasta tagant kaevatakse välja just see, et ta oli kunagi Kusti ühes lastefilmis. “Tõenäoliselt kui keegi mind millegagi seostab, siis on see “Nukitsamehe” film,” ütles Kirsipuu ja tõdes, et see käib temaga kogu elu kaasas.

Režissöör Helle Karis ütles, et temal ei tule enam filme. “On otsustatud, et ma olen filmide tegemiseks liiga vana ning samuti on leitud, et need asjad, mida mina teha tahan, neid publik ei mõista,” tõdes ta ja kinnitas, et temal on tegelikult mitmeid mõtteid, millest võiks filmi teha.

 

Allikas: menu.err.ee
Loe kõiki OHMYGOSSIP´i seltskonnauudiseid SIIT

2019. aasta laulu- ja tantsupeo üldjuhid on Peeter Perens ja Vaike Rajaste

OHMYGOSSIP — Laulu- ja tantsupeo sihtasutuse juhataja Aet Maatee sõnul on nii Peeter Perens kui ka Vaike Rajaste osalenud laulu- ja tantsupeo loovmeeskondade töös palju aastaid.

“Vaike Rajastes on sitkust ja Peeter Perensis sügavust. Nüüd on nende hoida ja vedada antud juubelipidude ettevalmistamine ja teostamine. See on suur vastutus ning pikk teekond eestvedajate ja kaasajatena – loomisrõõm nii selle võlus kui ka valus,” ütles ta.

Peeter Perensi ja Siim Selise koosloomes sündinud juubelilaulupeo lähteidee kõrvutab kahte praeguse eesti kultuuri päritoluallikat – ürgset läänemeresoome kultuuri ja meie veel suhteliselt noort osalust euroopa kultuuriga.

XX tantsupeo lähteideena vaatab Vaike Rajaste tantsupeo kujunemislugu, milles peegeldub paljuski ka Eesti maa ja rahva saatus ning lugu. Ideekavand sündis koostöös Tonio Tamraga.

Laulupeo ekspertkomisjonis osalenud professor Rein Veidemanni sõnul on laulupeo protsess oma 150 aastase ajaloo jooksul endas kandnud vaprat teadmist omaenda suutlikkusest ja kestmisvõimest vaatamata kõigile saatuselöökidele.

“See trotsib kohati enesepiitsutavaks hädaldamiseks paisuvat ning elamise rõõmu ja ilu varjutavat muretsemist. Igal viiendal aastal tuletame meelde, mida me tegelikult teenime ja milleks oleme – see on igaviku ihk,” lisas Veidemann.

Laulupeo lähteidee ja muusikalise juhi konkursi komisjoni juhtis dirigent ja EMTA professor Ants Soots. Tantsupeo komisjoni esimeheks oli tantsujuht ning Tallinna Ülikooli teadur Sille Kapper.

XXVII üldlaulupidu ja XX tantsupidu toimuvad 2019. aasta 5.-7. juulini. Esimene laulupidu peeti Tartus 1869. Esimene tantsupidu toimus 1934. aastal Tallinnas.

Laulu- ja tantsupeo üldjuhtidest:

Dirigent Peeter Perens on Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori peadirigent ja Eesti Panga kammerkoori dirigent. Muusikalise hariduse omandas ta Tallinna Konservatooriumis koorijuhtmise erialal ning õppis ka Eesti Muusikaakadeemias ooperilaulmist. Peeter Perens on töötanud 10 aastat G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimise õpetajana ja olnud ka koorijuhtimise osakonna juhataja. Aastate jooksul on ta olnud seotud väga mitmete kooridega, mille seas on näiteks Estonia Seltsi Segakoor ja segakoor Endla ning ta on juhatanud kontsertidel nii Eesti Rahvusmeeskoori kui ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori. Laulupeol on Peeter Perens olnud mitmeid kordi nii sega-, mees- kui ka noormeeste kooride liigijuht. Praegu on Perens valmistumas XII noorte laulupeoks “Mina jään”, kus tal on täita noormeestekooride liigijuhi vastutusrikas ülesanne.

Tantsuõpetaja Vaike Rajaste on toonud tantsupidudele sadu rahvatantsijaid ja algatanud talviste tantsupidude traditsiooni. Ta on lõpetanud Viljandi Kultuurikooli ning omandanud Tallinna Ülikoolis kultuurikorraldaja/tantsujuhi eriala. Just Viljandis jätkab Vaike Rajaste ka rahvatantsu oskuste edasi andmist, õpetades Viljandi Kultuuriakadeemias eesti tantsu ning juhendades mitmeid rahvatantsurühmi. Vaike Rajaste on lavastanud paljusid Viljandimaa laulu-ja tantsupidusid, korraldanud üleriigilisi konverentse ja võistutantsimisi ning loonud mitmeid uusi tantse, mis on jõudnud ka tantsupeole. Üleriigiliste tantsupidude lavastusmeeskondades oli ta esmakordselt 1997. aastal ning viimati, 2014. aastal, oli Vaike Rajaste XIX tantsupeol “Puudutus” B2 rühmade liigijuht. Oma kultuuri- ja tantsuõpetajatöö eest Viljandimaal sai Vaike Rajaste 2010. aastal presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi.


Avafoto: Vaike Rajaste (Peeter Langovits/ Scanpix)
Allikas: menu.err.ee

Loe kõiki OHMYGOSSIP´i seltskonnauudiseid SIIT

Rahvusraamatukogus näeb Jüri Arraku raamatuillustratsioone

OHMYGOSSIP — Näitusel on suures osas eksponeeritud Jüri Arraku illustreeritud kolmteist köidet Heino Kiige mälestusteraamatuid.

Näitusega tähistatakse maalija, graafiku, metalli- ja filmikunstniku Jüri Arraku 80. sünnipäeva. Arrak on kunstnikuna arvatud Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka. Ta loominguline haare on olnud läbi aegade väga lai. Jüri Arrak on loonud lisaks maalidele ja graafikale metallehistöid, gobelääne, teinud häppeninge, kujundanud ja illustreerinud raamatuid, avaldanud graafikamappe ning raamatuid. Kunstniku loomingut võib kohata Halliste kirikust presidendi kantselei ja riigikogu galeriideni.

2015. aaasta lõpuks valmisid Jüri Arrakul kolme esimese köite koloreeritud illustratsioonid ja järgmise aasta esimesel poolel ka ülejäänud köidete miniatuurid.

“Näitusel on väljas veel Jüri Arraku kahele Hando Runneli luulekogule koloreeritud illustratsioonid raamatusse. Teoste koloreerimise võtet on Jüri Arrak kasutanud vabagraafikas varemgi – tal on graafilisi lehti, kus avaneb vaade aknast või uksest, ja sinna on ta osale tõmmistele lisanud detaile. Seegi osa kunstniku vabagraafikast on unikaalne ja pakub suurt huvi,” rääkis Mart Lepp näitusest.

Näitus jääb avatuks 21. jaanuarini.

Allikas: menu.err.ee
Loe kõiki OHMYGOSSIP´i seltskonnauudiseid SIIT

Tartu Ahhaa teaduskeskuse näitusel saab proovida filmitegemist!

OHMYGOSSIP — Tartus Ahhaa teaduskeskuses saavad külastajad filmiteemalisel näitusel proovida, mis tunne on olla näiteks operaator, näitleja, kostüümikunstnik või režissöör ehk seda, kuidas filmid sünnivad ja kuidas luuakse eriefekte.

“Siin on, mida me ise nimetame bullet time matrix’iks. Siin on 50 kaamerat ringis ja kogu see ring on rohelise riidega palistatud. Lähed sisse, hüppad rohelise vaiba peal ühe koha pealt teise peale ja pärast tuled vaatama. Ekraani pealt näed, kuidas sa ühe kõrghoone katuselt hüppad teise kõrghoone katusele,” kirjeldas ekspositsioonimeister Andres Kuura “Aktuaalsele kaamerale”.

Video
Väljavõte ETV saatest

 

“Meil on seal taustal üks punane džiip ja punase džiibi taustal on roheline ekraan ja sinna saab manipuleerida erinevaid taustu, kas või märulifilmist, kuidas sa kihutad džiibis pättide või politseinike eest,” lisas ta.

Kui filmi osatäitja roll tundub äsja filmimaailma sattunule liiga vastutusrikas, saab kätt proovida ka ekraani taga, näiteks animatsioone helindades või köiekaamerat juhtides.

Ahhaa 600 ruutmeeri suurune filmimaailm tuletab meelde, et see maailm, mis jõuab vaatajateni teleekraanidel, ei ole kunagi päris see, mida tegelikult filmiti.

“Siin pimedas ruumis on 150 väikest Aadut kleebitud ketta peale ja nad kõik ronivad redelist üles. Tegelikult on nad täiesti staatilised ja seisavad paigal, aga valgus vilgutab niimoodi ja siis tekib tunne, et nad kõik liigutavad. Ja siin on näha, et neid on praegu suhteliselt vähe. Natukese aja pärast on näha, et neid on kaks korda rohkem. Ja seda teeb ainult valgus. Kunagi ei maksa uskuda seda, mida sa näed. Tegelikkus võib olla hoopis teine,” selgitas Kuura.

 

Allikas: menu.err.ee
Loe kõiki OHMYGOSSIP´i seltskonnauudiseid SIIT